Lõpusõrmus: väärikas mälestus kooliajast (2)

Ehkki eestlaste koolimärkide- ja sõrmuste traditsioon on juba sajandipikkune, on see ilus komme korralikult läbi uurimata.

“Koolimärke on ajaloolased ja kollektsionäärid siiski enam uurinud,” teab OÜ Roman Tavast tootmisjuht Urmas Samelselg. Teadaolevalt on suurimates kogudes vähemalt 400–500 märki. Praegu eelistatakse aga põhi-, kesk- või ka kõrgkoolide lõpetamisel tellida just sõrmuseid, millest meistri hinnangul on aga peaaegu võimatu korralikku ülevaadet saada: “Lihtsam on ehk isegi uurida Eesti vabariigi aegseid sõrmuseid. Aga Nõukogude ajal telliti neid väga erinevatest töökodadest ning sageli ka poolpõrandaaluselt haltuura korras.” Seepärast on lootusetu koostada Eesti koolide sõrmuste kataloogi või koguteost. Tootmisjuhi sõnul võib seepärast tekkida mitmeid probleeme. Kui näiteks sõrmusel on lühend “TPT”, võib see tähendada nii polütehnikumi, tööstuskooli, maakutsekooli või veel neljandatki õppeasutust.

Koolid ei suuda ühissõrmuses kokku leppida

Miks pole aga enamikul Eesti koolidel ühist sõrmust, mille kujundus oleks arusaadav ka võhikule? “Iga järgmine lend tahab oma sõrmust. Nad ei suuda lihtsalt kokku leppida, sest traditsioon on paljudel koolidel väga habras,” tõdeb Samel-selg.

Traditsioonidega koolid on siiski truud vanadele sõrmustele. Nii tellivad Tavasti firmast endale mälestusesemeid Tallinna reaalkool, Prantsuse lütseum, Tallinna Inglise kolledž jt. Samad koolid on tellinud Tavastilt ka enda rinnamärke. “Oleme teinud märgid ka Pelgulinna gümnaasiumile ning Loksa keskkoolile,” näitab Samelselg näidiseid. Samuti on tehtud sõrmused ka Saksa gümnaasiumile. Viimane tellis ühesugused kahel aastal järjest, kuid siis loobus vanast sõrmusest. Praegu on endisel 54. keskkoolil kaks sõrmust: laiem poistele ja peenem tüdrukutele.

Millisest materjalist sõrmuseid koolilõpetajad eelistavad? Roman Tavasti müügijuht Eivor Maiväli seletab, et põhiliselt hõbedast. “Kuldseid on vähe. Esiteks läheb see koolilapsele kalliks ja teiseks pole pikki traditsioone,” ütleb ta.

Kuldsed sõrmused on tema andmetel kavandamisel näiteks Mainori kõrgkooli lõpetajatele. Sellest rohkem on valmistatud ülekullatud hõbedast koolisõrmused.

“Ärge kuhjake kavandeid liialt üle!”

Vanade koolide märgid rippusid Pätsi-ajal rinnas nööpnõelaga kinnitatud keti otsas. Praegu asendab seda tilluke miniatuur, mille otsa suur kooli märk kinnitatakse. “Reaalil ja Prantsuse lütseumil on väga hea märk selle poolest, et seda saab valmistada vana vormiga,” selgitab müügijuht. Igal aasta joodetakse neile peale vaid vastava lennu järjekorranumber.

Mida peavad aga endale sõrmust või märki kavandavad koolilapsed ja -vanemad teadma? “Kui te tahate ise kavandit teha, siis ärge kuhjake sellele liialt palju detaile,” õpetab ta. “Paberil on kõik palju suurem, aga metallis tuleb välja hoopis väiksem.” Maiväli soovitab joonistada selged kavandid. Sõrmusel ega märgil ei tohiks olla liigseid sõnu, arve ning sümboolikat. “Pikkade lausete jaoks napib ruumi. Ning pärast peab sõrmusel olevat teksti lugema luubiga,” teab ta.

Samuti ei soovita meistrid sõrmuse kavandil kasutada sõrmuse kontuurist välja ulatuvaid teravaid detaile. Sest need jäävad tavaliselt riietesse kinni ja võivad neid lõhkuda. “Näiteks linnutiivad, lipuvardad või oksad kujundage nii, et need jääksid sõrmuse väliskontuuri sisse.”

Teavet vaata ka Internetileheküljelt: www.romantavast.ee

Sõrmusest pudaeliavajaks ja piiburõngaks

Poni* lugu, kes lõpetas Tartu 3. keskkooli 1988. a

Vist oli talv või kevadtalv, sest meil olid joped seljas ja päris paksud, kui me 1988. a. sinna Tartu teenindusmajja uurima läksime, kuidas nende lõpusõrmuste tegemisega on. Lubati teha, kui me hõbedat ja kavandi toome. Mis töö maksis, ausalt ei mäleta, aga ega see väga odav ei olnud. Ema isegi vist küsis, kas seda ikka vaja on, aga leidis, et ju siis on.

Mingid kalkulatsioonid anti meile, et mitu grammi seda hõbedat igaüks peab tooma. Üldiselt oli vist väiksema teelusika jagu. Sellest algas minul kodus suur jama, sest neid hõbelusikaid on nii et tapab, aga kõik on, kuramus, nimetähtedega või siis nii hirmuäratavalt vanad, et kahju hakkas. Ehetega sama lugu. Setu tsäposkaid nüüd mingi kuradi lõpusõrmuse heaks küll ei ohverdata. Midagi ema leidis, mingi sõle ja, ohates, ühe monogrammiga hõbelusika ka, ehkki lootes, et vast jätkub. Jätkus.

Lusikat ei läinud tarviski, sest too sõlg, mingi päikesekujuline või nii, paelus meeletu tähelepanu. Plikad tahtsid kohe üle lüüa, aga üks pinginaaber – mul oli neid üldse kolm, eri tundides erinevad – tahtis ise ja vahetaski hõbelusika vastu. Pärast jooksiski ringi, sõlg pintsakurevääril. Oli selline kulinate aeg, punkarlusest või millest jäänud.

Sellega oli korras. Viimase hetkeni käis vaidlus, mis seal sõrmuse peal olema peab. Mingeid lilli ja liblikaid ja muud mererohtu tahtsid vist tüdrukud. Või olid mingid siseorganid, nagu süda ja põrn. Noormehed tahtsid muidugi metsloomi ja linde nagu kotkad ja kajakad. Kaklus oli kõva. Teine pinginaaber, kellega koos meid justnagu oli volitatud teenindusmajaga asju ajama, kasutas igatahes häbematult oma positsiooni ära ja otsustas, et tuleb kotkas. See viksiti maha mingilt S-Style´i püksirihmapandlalt. Tollal olid need presentrihmad jõle popid. Küll tüdrukud kisasid ja õpetajad olid vähe mures – aasta ikkagi alles 1988 ja teadagi, milleks laialisirutatud tiibadega kotkast tõlgendada võis. Ega kindel ole, aga alguses vist hoidis lennu numbrit pärja sees ja küünte vahel. Tammelehed ka veel kõrval, selge, et kahtlane värk. Tehti siis ristkülikusse ja rooma numbritega – mina küsisin, kuidas 63 nendega käib.

Päris kena sõrmus tuli ja mina kandsin seda hea meelega. Ülikoolis aga juhtus, et vanemad mehed õpetasid, kuidas sõrmusega õlut avatakse. Päris efektne trikk ja tuleb kiita Tartu teenindusmaja hõbeseppi: nende jootetöö, sest sõrmus oli kokku joodetud, mitte valatud, pidas vastu terve esimese kursuse ja poole teist. Ning ma kinnitan, neid õllesid, mida ta avas, polnud vähe. Tuligi kurb päev, kui sõrmus väikse ohke saatel murdus.

Mina kandsin edasi, aga ta hakkas ära kaduma. Oleks hirmus kahju olnud. Panin siis kodus sahtlisse.

Aastaid hiljem pärast ülikooli võtsin ükskord sõbraga viina ja suitsetasime piipu. Eks sõbra piibus tekkinud mingi ummistus. Mina lolli peaga kiskusin kuuma piibu lahti – seda ei tohi teha! – likvideerisin ummistuse ja torkasin piibu uuesti kokku – seda ei tohi kuuma piibuga teha! – ning piibus käis väike prõks ja pragu tuli kaha varrepoolsesse otsa. Mitte suur, aga segav ja vars jäi lõnkuma. Piibust oli kole kahju.

Mõni päev hiljem meenus mulle sõrmus ja et kuskil Sherlocki jutus parandati piipe hõbedaga. Võtsin sõrmuse välja ja proovisin sinna prao kohta kõvasti ümber vajutada. Töötas! Minul tuline hea meel: piip terve ja lõpusõrmus taas kasutuses. *

Jüri Pino

GAGi keelatud sõrmuse pühitsemine

Lõpetasin 1969. a. Tallinna 1. keskkooli (Gustav Adolfi gümnaasium). Abiturientidena tellis meie klass sõrmused Gustav Adolfi gümnaasiumi sümboolikaga (roheline-lilla-valge vapil), mis muidugi sel ajal oli keelatud.

Igaüks tõi tüki hõbedat – kes lusika, kes hõbeehte või -raha. Mina andsin eestiaegse hõbe-2kroonise. Sõrmused õnnistasime sisse klassiõhtul.

Kristallpokaali, mille põhjas olid kõigi sõrmused, valati koduveini. Rüüpasime siis sealt kordamööda ja tõotasime olla ustavad jne. oma koolile. Koolis neid sõrmuseid muidugi kanda ei tohtinud.

Abituriendimärk oli aga ametlikult lubatud, sest sellel oli kiri “Tallinna 1. keskkool” ning väike punane viisnurk. Õnneks oli seal kujutatud ka tükike linnamüüri, mille kõrval kool asub.

Tõnu Talivee

Keilalaste sinivalge sõrmus

Üks 1987. aasta Keila I keskkooli lennu kolmest klassist otsustas lõpusõrmusele paigutada kaks sinist ristkülikut, millel valged kirjad: XXX ja KIKK. Esimene tähistas 30. aasta juubeli lendu ja teine oli lühend kooli nimest. Juhtumisi oli ka Eesti vabariigi aegne Keila lipp sinivalge.

Allar Viivik

Tartlaste pisipahanduse tekitanud kotkas

1988. aastal Tartu 3. keskkooli 11. a klassi lõpetanud valisid enda sõrmusele laialisirutatud tiibadega kotka. Viimane olevat maha joonistatud S-Style’i püksirihma pandlalt.

Toonased õpetajad olnud pisut mures, sest laiade tiibadega ning küünte vahel pärja sees lennu numbrit hoidev lind oli veidi kahtlase maiguga. Lõpuks asendati pärg ristkülikuga ning 63. lennu number kirjutati rooma numbritega.

Lihula kooli kukk sai sõrmusele

Samal aastal kujundas enda lõpusõrmuse Lihula keskkooli üheklassiline lend. Selle kujundasid õpilased ise, valides sõrmusele kooli sümboli – tarkusekuke. Igaüks pidi sõrmuse tarvis ise hõbeda leidma, kuid tegemata seda ei saanud ka jätta: mälestusese oli toona niivõrd populaarne.

Sõrmus, mida kanda ei julgenud

Inglise keele kallakuga koolis, nagu meil oli, arvas klass, et peaks sõrmusele ikka inglist panema. Koostasimegi teksti: “Life is hard but beautiful”. Kui sõrmused kätte saime, oli seal kirjas “Life is hard but beautifuul”. Oleks olnud “fool”, oleks minu meelest asi täiesti ok olnud, aga “fuul” ikka ei sobinud ja hõbesepad pidid asja ümber tegema.

Jaan Väljaots