«Reinule ei meeldiks, kui ma kogu aeg nutan.» (84)

«Tahaks jääääädagi nooooooreks...» kaigub ühes Räägu tänava korteris igatsev laul. Roosas kostüümis Marika Tuus krutib plaadimängijat ja keerab oma mehe, Rein Tuusi laulu veidi valjemaks. Ta kuulab vaikides ja sätib plaadiümbrise nii, et mehe pilt jääb nähtavale.

«Sünnipäevameeleolu ei ole kuskilt võtta,» annab Marika oma roose täis toas mõista, milline tunne teda valdab, kui peab oma sünnipäeval olema päris üksi. Kuidas see võiks ilma Reinuta olla? Meheta, kes oli tema kõrval elanud 26 aastat ja südames veelgi kauem? Meheta, kelle ta mattis aprilli esimestel nädalatel ning keda armastas nii lõputult, et abikaasast mõeldes ja rääkides on kibe tunne kogu aeg kurgus? Marika keerab laulu vaiksemaks ja teab, et vastus nendele küsimustele on lühike – ta lihtsalt peab hakkama saama.

«Kui peaksin meenutama neid aegu, kui ma Reinu veel ei tundnud, siis seda aega pole olnudki… Seda praegust on väga raske üle elada, ma tõrjun kogu aeg nuttu. Kui vaatan neid asju ja riideid… Kõik on temaga seotud,» räägib riigikogulane Marika Tuus, pilk aknast välja suunatud. Et tal on käsil elu kõige raskem aeg, näitab kas või suur kaalukaotus – ühe kuuga kuus kilo.

Alles paar viimast päeva julgeb Marika taas heledatesse rõivastesse riietuda – 40 leinapäeva said möödunud nädalal täis ning juba ütlesidki paljud tuttavad: «Marika, sa ei pea kogu aeg nii tumedas käima, Reinule see ei meeldiks.» Marikat ajab see jutt naerma, kuid vastu ta ei vaidle.

«Jah, keegi ütles, et kui Rein sind sellisena näeks, siis… Aga ilmselt 40 päeva on ikkagi õige aeg, et tema hing ei ole veel jõudnud lõpp-paika ja nüüd on tunne, et ta on kohal…» püüab Marika oma salamisi mõeldud mõtteid välja öelda.

«Kõige õudsem on õhtul koju tulla. Kui juba keeran tänavasse sisse, hakkab sees nii halb tunne. Ja veel tuppa tulles…Õudne, õudne, õudne,» vangutab Marika pead ega suuda vaadata ühtegi fotot, kus Rein peal. Matusepiltide vaatamiseks kogub Marika veel jõudu. Seevastu koduseinad on täis lugematuid fotosid Marikast ja Reinust. Valimisplakateid.

Marika valab tassidesse kohvi, kuid laseb sel jahtuda.

«No Rein oli kena mees, vaata või nooruspõlvepilte. Artist, Venemaal, see oli kõva sõna. Pikk poiss, spordimees ju ka,» kirjeldab Marika endast kümme aastat vanemat meest. Lisaks lauljakarjäärile oli ta ka üleliiduline tšempion korvpallis, jalgrattur, vetelpäästja ja kaskadöör. Lugematult palju inimesi päästnud Rein oli ka ise kahel korral teist päästes surmasuus, kuid pääses – sealt ka tiitel «Uppumatu laulja».

Pikk kuramaaž

Põhjus, miks Marika peab justkui uuesti elama õppima, peitub Marika ja Reinu suhte pikkuses. 20 abieluaastat pluss ilmatu pikk kurameerimine. Oli ju Marika kõigest 17aastane keskkooliplika, kui filmivõtetel Pärnus Reinu kohtas. Ja ehkki mees tuli veel samal päeval Marikat õhtul kohtingule kutsuma, viis elu neid ometi kümneks aastaks lahku. Rein jõudis vahepeal abielluda ja Marika tema pulmas tantsidagi.

«Ehkki me vahepeal ei kurameerinud, tundsime, et oleme teineteise jaoks loodud. Mis seal salata, Reinu abielu läks lörri vist suures osas ka minu pärast,» annab Marika mõista, et olid Reinuga kokku määratud. Naistepuudust Reinul polnud ja silmipimestav Marikagi oli meestelemmik. Lahinguid on Rein tema pärast küllalt pidanud, sest armukadedusest Reinul puudu ei tulnud. Ja ega Marikagi väga külma kõhuga olnud, kui naised ümber tema Reinu tiirlesid. Marika purskub naerma – piinlik meenutadagi. Tugeva poksijakäega Rein on nii mõnegi mehe ära kaunistanud.

«Valu on täis kõik luud ja kondid, oi-oi on kehvad lood…» pahvatab läbi toa uus Reinu lugu. «See on ju tema kuulsaim laul – «Soome saun». Marika ümiseb kaasa ja justkui ennast unustades teeb puusanõksu, aga see on vaid korraks. Marika silmad valguvad vett täis, kuid nutmist ta endale lubada ei taha. Mitte teiste ees.

Taksoraha ja kamm kirstu

Kui naisel pole lapsi, siis on tavaliselt kaks põhjust – ei saa või ei taha. Marikal ja Reinul oli viimane valik. «See oli teadlik valik,» ütleb Marika ootamatult. «Kui me esimest korda kohtusime, siis ei tahtnud ma üldse perekonda. Hiljem tuli ülikool, töö, ja see on juba teada, et kui jääd tööst kõrvale, siis tagasi minna on raske. Meil oli kahekesi koos kogu aeg nii huvitav olla. Elasime iseendale, reisisime, me polnud mingid koduspassijad.»

Marika teeb Reinu toa ukse lahti. Kirjutuslaual on diplomid, riiulil mitu kinnist suitsupakki, kõrval Marika Tuusi pildiga tikutops. Marika tõmbab lahti sahtli – viis-kuus prillipaari, mobiiltelefon…

«Ma ei suuda siin toas käia, siia sahtlisse vist vaatan esimest korda. Ja need pintsakud siin,» paotab Marika riidekappi, «vaadake, mõni tasku on veel kinni õmmeldud, tuttuued. Ja neid on nii palju, ta ju armastas korralikult riides käia, ikka lips pidi alati ees olema. Ja kammi ta kohe pidi juustest läbi laskma.» Oma väljanägemist ei unustanud Rein isegi viimastel päevadel haiglas, reanimatsiooniosakonnas.

«Tal oli juba mürgitus, aga tema muretses, et kas tal ikka kamm on,» räägib Marika ja lisab, et võlgu ta mehele ei jäänud. Kirstu pani Marika mehele kaasa plaadi, kammi ja 100 krooni.

«Taksoraha. Reinu viimasteks sõnadeks ju jäi, et sõidab mulle taksoga järele, tema sinna haiglasse ei jää. No olgu tal see raha igaks juhuks olemas,» surub Marika huuled kokku, sest ainuüksi teadmine, et see sama taksosõidujutt jäi nende viimseks jutuajamiseks, tahab vägisi silmavärvi laiali ajada.