Inimesed

Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse! (19)

Allar Viivik , 14. mai 2005, 00:00
MÄSSAJATE VÄGI: 1990. aasta 15. mai pärastlõunaks täitus Lossi plats äärest ääreni Interrinde poolt ülesässitatud rahvaga. Kanti venekeelseid punaloosungeid: «Sotsialistlik isamaa on hädaohus!» ning «Arnold, tule üksi välja!».Foto: Tiit Veermäe (arhiiv)
Sajad vihased interliikujad tungisid 15. mail 1990 punalippude all Toompea lossi õue. Toonane valitsusjuht Edgar Savisaar kutsus rahvast raadio kaudu parlamendi kaitsele.

Intrite väljaastumiste otsene ajend oli Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus, lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine. Ametliku nimetusena taastati Eesti Vabariik.

Esimene väljaastumine oli järgmisel päeval. Töölismalevad eesotsas Mihhail Lõssenkoga pidasid Vabaduse väljakul paraadi ja Tallinna linnavalitsuse katusele heisati ENSV punalipp.

14. mail kuulutas Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov eestlaste mässulised otsused tühisteks. Päev hiljem kutsusid Interrinde juhid rahvast juba Toompea lossi ette. Sinna sõidutati ka toonase sõjatööstuse Dvigateli ning Kalinini ja Pöögelmanni elektrotehnika tehaste sõjakaid venelasi ning töölismalevlasi. Kella neljaks pärastlõunal lainetas plats punaloosungeist ja lippe kandvatest meeleavaldajatest.

Toonane Eesti Ülemnõukogu saadik Rein Järlik mäletab kõigepealt suurt loosungit: «Arnold, võhodi odin!» (Arnold, tule üksi välja!). Sellega nõuti rahva ette toonast Ülemnõukogu esimeest, praegust presidenti Arnold Rüütlit, kes oli tegelikult samal ajal hoopis Kadrioru lossis ning sõitis Toompeale alles paar tundi hiljem.

«Teles oli just jooksnud multifilm kass Leopoldist, kus hiired teda taga ajasid ning välja kutsusid,» paljastab Järlik, kust intrid inspiratsiooni said.

Mässajad ähvardasid saadikutel kõri läbi lõigata

Järlik seiras platsi koos kolleegidega valge saali naabertubadest.

«Seltskond oli juba väga vihane. Kui me vaatasime aknast välja, siis näidati meile näpuga üle kõri,» seletab Järlik. «Kõhe hakkas küll.» Korduvalt viibutati lossi suunas rusikaid ja karjuti venekeelseid kolme- ja neljatähelisi roppusi. Rahvast küttis üles megafoni rääkiv töölismalevate juht Mihhail Lõssenko.

Aeg-ajalt käisid Ülemnõukogu venekeelsed saadikud kinniste väravate taga seisvat massi julgustamas: Kõlasid hüüded: «Miša. Davai smeleeje! «(Miša, julgemalt!) ning «Vperjot!» (Edasi!). Valges saalis andsid sõjatehaste juhid Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle ultimaatumi, milles nõuti ENSV sümboolika kohest taastamist.

Sama nõudis ka platsil röökiv Lõssenko: Kui Toompeal kohe punalippu ei heisata, murrame väravad maha ja teeme seda ise! Veidi pärast poolt viit roniski naabermajade katustelt üles turninud mees lossi frontoonile ja heiskas trikoloori kõrvale punaplagu.

«Ma kordan, Toompead rünnatakse!»

Nähes, et «omade» lipp juba lehvib, kamandasid mässujuhid rahva liikvele. «Väravad murti maha ning selle hoovipoolsesse ette pargitud veoauto lükati lihtsalt eest ära,» meenutab Järlik. Umbes sadakond eesti keelt kõnelevat miilitsat ei suutnud tuhandeid mässulisi tõkestada ning nad valgusid lossi õue.

Et toona asus valitsus parlamendiga ühe katuse all, otsustas ministrite kabineti juht Edgar

Savisaar rahva poole pöörduda. Eesti Raadio otse-eetris palus ta eestlasi appi: «Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!»

Õnneks hakkas pärast väravate mahamurdmist mässajate hoog raugema.

«Kas nad arvasid, et eesmärk on saavutatud. Või mõjus see, et toonane Ülemnõukogu saadik, õhukaitseväe kindral Abdurahmanov oli sellel päeval mundris,» arutab Järlik. Sõjaväelane läks välisministeeriumi poolsele trepile ning hakkas sealt mässajaid korrale kutsuma. Ta sõnavõtt mõjus ning Lõssenko löömamehed taltusid.

Ootamatult hüüti koridoris olevale Järlikule: «Eestlased on kohal!»

«Vaat siis oli viis minutit selline hull kokkupõrke oht. Eestlased olid platsil ja lossihoovis mässajad,» räägib Järlik. Kitsa koridori kaudu hakkasid internatsid taganema. Välja sõitis ka veoauto, millel lehvitati punalippe. «Aga toonased lipuvardad olid terava otsaga. Kartsime, et nendega torgatakse keegi läbi,» tunnistab Järlik. Et seda ei juhtuks, hüüdsid saadikud rõdult: «Ärge neile midagi tehke!» Õnneks said mööda kitsast koridori taganenud venelased terve nahaga all-linna.

«Verevalamist oodati. Ja siis oli karta, et Tallinna ja selle ümbruse sõjaväeosad oleks kohe saanud häire!» tunnistab Järlik. Samal päeval ründasid interliikujad ka Läti parlamendihoonet Riias.

Õnneks kukkus mässajate plaan tänu appirutanud rahvale haledalt läbi. Järliku hea sõber rääkinud hiljem, kuidas kaks tursket eestlast talutasid mäest alla toonast interliikumise tuntud tegelast Viktor Kiemetsa. «Ta oli näost kaame ja lõug värises. Jalad olid kümne sentimeetri kõrgusel maapinnast,» kirjeldab Järlik. Kiemets talutati Toompealt alla ning siis jäi ta sinna omaette sõimlema.

Juhan Aare: «Tallinna mässu juhiti Moskvast!»

Ajakirjanik Juhan Aare seletab, et Baltimaade ohjeldamise plaanid töötati Moskva KGBs välja juba 1988. aasta teises pooles. «Neid juhtis üks toonase julgeolekukomitee aseesimehi. 15. mai mässud Tallinnas ja Riias olid ühed paljudest,» teab Aare.

Tema sõnul üritati kahes linnas saavutada seda, millest eestlased ja lätlased toona hoidusid. Moskva ootas tänavalahinguid, barrikaade, kaklusi ja verd. Mihhail Lõssenko ja tema töölismalevad olid vaid kattevari.

15 aastat tagasi Nõukogude Liidu rahvasaadik olnud Aare hommikul Toompeal polnud. Ta jõudis sinna pärastlõunaks, kui intrid olid juba lossiõuel.

«Paaril korral püüdis keegi turske sell minul varrukast või õlgadest kinni haarata. Ning mind püüti maha paisata,» meenutab Aare. Toompeal möllava rahvamassi hulgas olid noored löömamehed! Õnneks saabus kiiresti kohale niivõrd suur mass eestlasi, et intrid pidasid paremaks taganeda.

Ülemnõukogu presiidium: hoidkem rahu ja väärikust

Päev pärast interliikumise ja streigikomitee ebaõnnestunud katset vallutada Toompea loss, tegi toonane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidium avalduse: «15. mail Tallinnas püüdis poliitilistest kihutuskõnedest üles ässitatud rahvahulk jõuga sundida Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsust taganema rahumeelselt teelt Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel. Tahtes peale suruda oma ultimatiivseid nõudmisi, tungis grupp ekstremistlikult meelestatud isikuid Eesti Vabariigi ÜNi ja valitsuse territooriumile Toompeal, kasutades seejuures jõudu hoonet valvavate korrakaitsjate vastu. /---/

Kallaletung Toompeale näitas, kui kaugele on valmis oma tegudes minema impeeriumi huvide eest võitlejad, täites oma rolli suurriiklikus stsenaariumis. /---/ Enamik Tallinna venekeelsest elanikkonnast ei toetanud neid õigusvastaseid aktsioone. /---/

Hoidkem rahu ja väärikust, otsigem lahendusi dialoogis!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee