Lapsendamine: teekond oma laste juurde (10)

Mõistagi oli ka Raivo ja Teele peres aeg, mil prooviti omi lapsi saada. Siiski see ühel või teisel põhjusel ei õnnestunud. Paar aastat tagasi hakati vähehaaval adopteerimise peale mõtlema. Eelmisel suvel kirjutatigi avaldus ning hakati end vanemaseisuseks ette valmistama.

«Praegu peavad kõik lapsendamis- ja hooldussooviga pered saama maavalitsuste (või Tallinnas sotsiaal- ja tervishoiuameti ) korraldatud PRIDE-koolituse,» räägib Raivo. «Arutame muigamisi, et küllap kuluksid kõikides peredes enne lapse saamist korralikud kursused ära, mis tulevasi lapsevanemaid igas mõttes läbi katsuks, nende valmisolekut proovile paneks ja vanemlikus mõttes hariks. Paraku koolitatakse praegu vaid neid inimesi, kes valmistuvad lapsi saama muul kui bioloogilisel moel.

Raivo ja Teele kohaliku maavalitsuse koolitusgrupp, kus käidi ligi pool aastat, osutus mõnusate, erinevatelt elualadelt pärit inimeste ringiks, kellega palju ka koolitusväliselt suhtlema hakati.

Raivo-Teele ootustele tuli vastus suhteliselt kiiresti. «Kuulsime oma koolitusgrupis N. lastekodust ja sealsetest lastest,» meenutab Raivo.» Käisime kohapeal lastega mängimas, vaatasime paar-kolm last üle. Silma jäid õde ja vend, 2- ja 4-aastane, nad olid lastekodus olnud pisut alla aasta.»

Tulevased vanemad kohtusid oma lastega tavapärasest varem. «Aitas see, et me olime nõus võtma rohkem kui ühe lapse korraga ja me ei tahtnud ilmtingimata beebit, käisime vaatamas ka suuremaid lapsi,» tunnistab Raivo.

Abielupaaril polnud kindlaid nõudeid lapse soo või vanuse kohta, peaasi, et nad ise põngerja(te)le meeldiksid. «Põhimõtteliselt oli lastekodus ka üks üsna tilluke poiss, kelle oleksime võib-olla ka saanud. Aga mõtlesime, et võtame natuke suuremad lapsed, vastsündinu leiab omale kodu nagunii kiiresti,» ütleb Raivo. Tänaseks on ka see beebi juba uues peres.

Lastele otsitakse vanemaid, mitte vastupidi

Lastekodus lastega kohtumine on äärmiselt delikaatne protsess. «Kasvatajad jälgivad ka, mis inimene sa oled. Ega nii lihtne see lapse saamine lastekodust ka ei ole, inimesi on igasuguseid,» ütleb Raivo.

Õige ka, sest lastekaitsesüsteem põhineb sellel, et otsitakse ju lastele kodu, mitte vanematele lapsi! Ei loe see, millal vanem on ennast järjekorda pannud. Vaadatakse hoopis, milline pere ja kodu lapsele sobib.

Teelele ja Raivole said armsaks õde-venda, kes erinevalt paljudest teistest lastest võõrastesse algul üsna ettevaatlikult suhtusid ja kiivalt teineteise ligi hoidsid. Miks just nemad, pole mõtet küsida – iga vanem tunneb ikka ju omad lapsed ära!

Ometi oli just nende lastega väike probleem – nende hooldusõigused olid parajasti kohtus menetlemisel.

«Teadsime, et lapsed on vaja võimalikult kiiresti lastekodust välja saada,» meenutab Raivo. Enne kohtuotsust käis abielupaar lapsi vaid nädalavahetuseti vaatamas, et mitte vastastikku petlikke lootusi hellitada.

Teele ja Raivo kohtusid ka laste pärisemaga. «Tema oli adopteerimisega nõus, leidis, et lastele on kõige parem, kui nad korralikus peres kasvavad, ning tunnistas, et ise kasvatamisega toime ei tule.»

Pärisema kirjutas vallavalitsuses avalduse, et loobub vanemlikest õigustest ning on nõus lapsendamisega. Ootamatult osutus see probleemiks. «Kohtunik seda avaldust ei arvestanud,» räägib Raivo. Ema kirjutas kohtuniku juuresolekul uue avalduse, et on lapsendamisega nõus. «Lõppkokkuvõttes oli kohtuniku otsus selline, et ta võttis emalt ära kasvatusõiguse, aga ei võtnud ära vanemlikke õigusi!» laiutab Raivo käsi.

«Sisuliselt tähendab otsus seda, et emale on vanemlikud õigused alles jäetud ja lapsi lapsendada ei saa. Samas on kasvatusõigused ära võetud – ema juurde koju minna nad ka ei saa. Kohtuniku nägemus oli selline, et lapsed peaksid olema lastekodus!» jääb Raivole arusaamatuks kohtuniku otsus, kes ei võtnud tõsiselt ema kahest lapsest loobumise avaldust.

Teelele ja Raivole tuli kohtuotsus üllatusena – nad olid käinud lapsi sagedasti vaatamas, tugev side oli tekkinud. «Avastasime, et saame sõlmida hoolduslepingu, s.t. lapsed tulevad lihtsalt meile nagu kasuperesse elama. Võtsime nad siis enda juurde – ega nemad ei pea lühinägeliku kohtuotsuse tõttu kannatama!»

Iseenesest on kasupere täpselt nagu päris kodu, vanemate-laste jaoks pole ju suurt vahet, kas juriidiliselt on need probleemid lahendatud või mitte. «Kõige suurem probleem, mida mina näen, on see, et hooldusleping sõlmitakse aastaks,» ütleb Raivo. «Äkki leitakse mõne aja pärast, et meiega lepingut ei pikendata?» Raivo ja Teele muidugi lepingut lõpetama ei hakka, aga äkki keegi leiab muu põhjuse.

Raivo valutab südant just laste pärast: nende jaoks oleks kõige hullem, kui nad pärast harjunud pereelu peavad lastekodusse tagasi minema.

On üsna vähetõenäoline, et alkohoolikute perest võrsunud ema ise vaidlustaks kohtus kasvatusõiguse äravõtmise: «Sest ta ei saa oma elugagi ise hakkama. Ta pole mitte paha inimene, aga tal oleks endal vaja hooldajat kõrvale.»

«Meie suhtume Kertusse ja Rasmusesse ikka nagu oma lastesse,» ütleb Raivo. Aga probleemid kerkivad ootamatutes kohtades. Kui vanemad tahavad välismaale puhkusele sõita, siis lapsukesi nad kaasa võtta ei saa. «Me ei saa võtta, sest meil pole eestkosteõigust, juriidiliselt oleme hooldajad. See tähendab, et kõiki dokumente, kaasa arvatud passe ajada saab ainult eestkostja.» Hetkel on eestkosteasutuseks laste bioloogilise ema elukohajärgne vallavalitsus.

Samas pole Raivo ja Teele julgust kaotanud – sügisel hakkab pere uuesti lapsendamisõigust taotlema.

Esimesed vanema-tundmused

«Lapsed on minu meelest täiesti ilusti kohanenud,» nendib Raivo rahulolevalt ja pisut rõõmus-kohmetult. «Enne päriselt meile kolimist käisid nad mitu korda nädalavahetuseti külas, reedest pühapäevani, tutvumas ja harjumas. Homme saab täpselt kaks kuud, kui nad on meil elanud.»

Raivo räägib mõnusa eneseirooniaga, et «vanainimestel», kes on palju aastaid kahekesi elanud, nõuab vanemaroll pisut harjumist ja kõik tuleb ringi sättida. «Aga Kertu ja Rasmus on väga toredad lapsed!» kordab ta mitu puhku suure soojusega. Elu lastega ei osanud ta ette kujutada: «Olen selline, et kui on vaja, siis teeme asja ära! Ette pole mõtet põdeda: kui teised inimesed saavad hakkama, siis saame meie ka. Elu on muidugi muutunud, vaba aega on vähem, prioriteedid on teised.»

Nüüd tunneb ta hoopis uudsel moel rõõmu paljudest asjadest: sellest, et pere paar aastat tagasi linna lähedale maale kolis ja oma maja ehitas. Et lähikonnas elab palju teisi lapsi, kes Kertule ja Rasmusele seltsi pakuvad. Et pere suur koer on õe-vennaga suur sõber, kantseldab ja hoiab neid ning kipub 2aastast tüdrukut kasvatama nagu kutsikat – koonuga nügides juhib ja õpetab.

«Lapsed teavad praegu, et meie ei ole nende pärisvanemad. Võib-olla unustavad nad selle suureks saades?» arutleb Raivo. «Aga neile ei tehta sellest saladust.»

Raivo ja Teele käivad mõlemad tööl ning lapsed on päeviti lasteaias: «Seda võtsid nad auasjana, sest lastekodust käisid lasteaeda vaid «suured», kes kohe-kohe kooli hakkasid minema.»

Õnneks said õde-vend koos ka ühte rühma: «Nad hoiavad hästi kokku. Juba lastekodus: tüdruk oli kõige pisem, poiss käis ja kaitses teda. Mure teise pärast on kogu aeg. Mängivad koos ja kaklevad koos, nagu lapsed ikka.»

Kuigi võrdlus kellegagi puudub, tundub Raivole, et Kertu ja Rasmus on terved toredad lapsed: «Enne meile tulekut tehti neile täielik terviseuuring. Ilmselt pole enamik tavalisi perelapsi üldse nii põhjalikult tervisekontrolli läbinud! Aastavahetuse paiku olid nad ligi nädal aega lastehaiglas. Mida teada saab, see on teada, mida teada ei saa, seda me ei tea kellegi puhul! Karta ja põdeda pole midagi, geenid võivad igas suguvõsas välja lüüa.»

Seda, et sel aastal lastega veel Serena veeparki ei saa, Raivo ei kahetse: «Tüdruk on selleks nagunii veel liiga väike. Usun, et aasta pärast saame ka nendega reisida.» Uutele kohtuskäimistele vaatab ta lootusrikka pilguga: «Energia- ja ajakulu on rohkem, aga usun, et lõpuks saame asjad korda.

Kui lapsed oleksid lastekodusse jäänud, oleksid nad seal edasi. Väga harva otsitakse lapsi, kel pole paberid korras – kes ei ole «vabad». «Kurb tõsiasi on see, et mida kauem lapsed lastekodus on, seda suuremaks nad kasvavad ja seda väiksemaks jääb tõenäosus, et keegi neid sealt lapsendada võtab.»

Raivo ja Teele on ennast sisimas ette valmistanud, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt: «Lapsed võeti kodust ära eelmise aasta alguses. Selle aasta jaanuaris jõudis asi lõpuks kohtuotsuseni. Siis võib arvata, et ka järgmise otsusega läheb vähemalt aasta. Aga me saame sellega hakkama. Peaasi, et kindlus laste tuleviku suhtes oleks olemas.»

Häid inimesi leidub

Palju on vastsed vanemad õppinud ka teistelt adopteerimiskoolituse grupi liikmetelt. Raivo kinnitab, et seal kohtas ta rohkesti sooja südamega inimesi, kes rõõmuga nõus vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele kodu pakkuma: «Osa olid selliseid, kel lapsed endal juba kodus. Üks noor tüdruk, 24aastane, terve, võiks ise lapsi saada, võttis lastekodust kasvatada 6aastase poisi. Varem käis lastekodus lastega lugemas ja mängimas. Teine pere, kus kaks tillukest alla 2aastast last, võtsid enda perre kasvama 8aastase poisi. Õnneks leidub inimesi, kes ka lastekodulastele mõtlevad. Üks vanem mees, kes on omad lapsed suureks kasvatanud, käis toetamas perekonda, kus isa oli joodik ja ema surnud. Mees lihtsalt käis laste eest hoolitsemas, viis neile süüa ja vaatas, et koolitööd tehtud saaks. Ta jõudis isegi nii kaugele, et pereisa jättis joomise maha!»

Lapsendada saab last, kes:

1) on jäänud orvuks

2) vanemad on andnud kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks

3) vanematelt on võetud kohtus vanema õigused

4) vanem on kohtus tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks

Vähemalt 10aastast last võib lapsendada üksnes tema nõusolekul. Arvestada tuleb ka noorema lapse soovi, kui arengutase seda võimaldab.

Lapsendamise käik

Lapsendajate kandidaadid esitavad maavalitsusele kirjaliku avalduse ja täidavad lapsendamissooviga ankeedi. Kohaliku maavalitsuse lastekaitsetöötajale tuleks rääkida, millist last ollakse valmis lapsendama: kui vana, kas ka mitut õde-venda koos jne.

Lapsendajate kandidaatidega viiakse läbi pereuuring. Selle teostavad psühholoogid, kes teevad kindlaks lapsendaja valmisoleku ja sobivuse. Uuring läbitakse 6 kuu jooksul alates avalduse esitamisest. Positiivse hinnangu korral kantakse lapsendaja kandidaat maavalituse vastavasse registrisse. Sinna tuleb esitada ka pereuuringu tulemus perekonna nõustamisest lapsendamiseks, lapsendaja tervisliku seisundi kirjeldus (üldarst ja psühhiaater), tõend sissetuleku kohta ning politseiameti tõend selle kohta, et lapsendaja ei ole kantud õigusrikkujate registrisse.

Lapsendamise otsustab kohus lapsendaja avalduse alusel.

Koos avaldusega esitatakse kohtule eelnevalt kogutud tõendid ja dokumendid (lapse sünniakti koopia, tõendid tema tervise ja talle kuuluva vara kohta, vanema kui 10aastase lapse nõusolek lapsendamiseks; tõendid selle kohta, et last on võimalik lapsendada; tõendid ja iseloomustused lapsendaja kohta jms.) Dokumente aitab ette valmistada lastekaitse peaspetsialist.

Lapsendada saab ainult alaealist last üksnes lapse huvides (kui ta vanemad on surnud või kui vanematelt on ära võetud kõik vanema õigused). Lapsendamisega kaasnevad kõik samad õigused ning kohustused mis bioloogilise lapse sünnil.

Lapsendajaks võib olla vähemalt 25aastane isik, kes on suuteline lapsendatavat kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda ülal pidama. Kohus võib lubada lapsendajaks olla ka nooremal täisealisel isikul. Sama last võivad lapsendada ainult omavahel abielus olevad isikud.

Eestkoste alaealise üle seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud või kelle teovõimet on piiratud, kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud või kes on perekonnast eraldatud ilma vanema õiguste äravõtmiseta. Kohus otsustab lapse eestkostja, kes on seega tema seaduslik esindaja.

Lapse perekonnas hooldamine on alternatiivne teenus laste hoolekandeasutustele (laste- või turvakodule), tagamaks lapsele stabiilset ja turvalist perekeskkonda. Perekonnas hooldamine võib olla lühi- või pikaajaline sõltuvalt lapse vajadustest; eesmärk on lapse tagasipöördumine bioloogilisse keskkonda.

(Allikas: www.eesti.ee/est/perekond/lapsendamine)