Küllap vaatab Karla rõõmuga meie pääle… (2)

«Kaotasin hea sõbra,» tunnistab Iiri ajutine asjur, Kaarel Kilveti kolme tütre ema ja endine abikaasa Krista Kilvet. Eile öösel naasis ta Dublinist, et kunagise abikaasa matustel osaleda. Kuigi nende 20 aastat kestnud abielu läks lõhki, jäid nad alati sõpradeks.

«Kaarel viskas kogu aeg nalja, ta oli väga lõbus inimene. Aga viimasel ajal ütles, et on väsinud,» mäletab Krista Kilvet.

Mullu kevadel diagnoositi Kaarel Kilvetil ajukasvaja – ränga haiguse kiuste trotsis Kilvet traagilisi noote oma elus. Lõikus ja vaevarikkad ravikuurid panid Kilveti lavastama ja uusi plaane tegema. Veebruaris sai ta indu juurde – president Arnold Rüütel andis Kilvetile kui teatrikunstiarendajale Valgetähe V klassi ordeni. Paraku sai 30. aprillil Kaarel Kilveti jaks otsa… Kaarel Kilveti ärasaatmine on homme kell 12 Eliisabeti kirikus.

Mitme põlvkonna heaks

Oma viimase lavastuse tegi Kaarel Kilvet läinud sügisel Rakvere teatris – «Mõmmi ja aabits.» Omamoodi sümboolnegi lugu – on ju tema 70ndatel Eesti Televisioonis lavastatud lastetükk «Mõmmi ja aabits» ellu saatnud juba kaks põlvkonda.

Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe teab, et kerge Kilvetil tükki lavastada Rakveres polnud – keemiaravi oli pooleli.

«Kuidagimoodi klappis meil kõik, olime head sõbrad, ehkki ta oli minust ligi 30 aastat vanem. Kutsusin teda alati rõõmuga siia teatrisse ja juba talvel tegi ta uut plaani, tahtis lavastada ka «Mõmmi koolis»,» ütleb Saaremäe. Rakveres tõi Kilvet lavale veel kaks lastetükki, «Väikese nõia» ja «Vahtramäe Emili».

«Aga mingil hetkel ta enam ei helistanud, ise ka ei hakanud, sest teadsin tema võitlust haigusega. Ta uskus, et pääseb igal juhul sellest haigusest. Näiteks viina võtsime viimati koos nii, et mina võtsin ja tema vaatas pealt,» räägib Saaremäe. Mõneti tunneb ta ehk süümepiinugi, et Karlale külla ei jõudnud – Kaarel ju kutsus.

Saaremäe rõhutab Kilveti olulisust 35 viimase aasta Eesti teatrimaailmas. Jah, Panso ei tahtnud Kilvetit esimesel korral vastu võtta, kuid teisel korral sai ta lavakunstikateedrisse sisse. Ja kui teatrikriitikud Kilvetit mõnikord materdasid, siis publikule meeldis ta alati. Näiteks tema lavastused «Oh armastus, sina armas magus mesi» ja Raimond Valgre elul ja muusikal põhinev «Valge tee kutse» lõid omal ajal publikurekordeid. «No otsige näiteks meelelahutusžanris talle mõni vastaline,» nõuab Saaremäe.

Kui Kalju Komissarov pani näitlejanna Lisl Lindaule hauda kaasa šampanjapudeli, siis Saaremäe usub teadvat, mida Kaarel teeb. «Ta oli lõbus inimene. Olen kindel, et ta teisel kaldal ei muutu. Ta vaatab rõõmuga meie pääle,» usub Saaremäe.

Ootas tulutult

Teatrikunstnik Hardi Volmer nägi Kaarel Kilvetit viimati mõni kuu tagasi veebruaris Juhan Saare juubelil. «Ta oli uskumatult vapper, sõitis autoga. Teadsime, et sellel haigusel… ühesõnaga kõik lootsid imele. Mina mõtlesin, milline oleksin samas olukorras, mis juttu räägiks,» annab Hardi aimu hea sõbra seisundist. Omavahel oli Kaarel talle öelnud, et kasvaja on kõigest pastapliiatsikuuli suurune.

«Peaaegu nähtamatu,» imestab Hardi ja teab, et sõber oli harjunud naerdes kannatama. Kannatas ju Kilvet lastehalvatuse tõttu aastakümneid puusavalu. Alles 90ndate aastate algul riigi abiga tehtud lõikus tõi talle leevendust.

«Temale oli naer ja lõbusolek lausa eluliselt vajalik,» usub Hardi ja tunneb sõbrast sõnul seletamatut puudust. Näiteks saunaõhtutest Saaremaal Kiidjärvel. Et Kaarel oli tegutsemistahet täis, näitab seegi, et meestel oli plaanis suveprojekt rahvateatri näitejuhtidele.

«Ta oli geniaalne lavastaja, väga jõuline. Fenomenaalne. Karla oli selles mõttes õnnelik inimene, et näitlejad armastasid teda – mitte iga lavastajat ei armastata,» teab Hardi.

Viimati lootis Hardi Kilvetit kohata mõne nädala eest Kirjanike Majas, kui esitleti Juhan Saare mälestusteraamatut. Sinna enam teatrimees ei jõudnud ja sõbrad teadsid, et Karlast enam tulijat ei olegi…

«Ja siis oligi mul tunne, et sahmerdad ringi ja tegelikult pelgad helistada ning ühel hetkel tuleb kurb teade,» kirjeldab Volmer oma kartust, et tõenäoliselt ei oleks ta ka osanud sõbrale midagi öelda. Iga sõna oleks olnud üleliigne.