KORDUS: 1995. aastal kordas Propeller oma kuulsusrikast kontserti. Seekord sõitsid frakistatud punkpoisid Peeter Volkonski, Ain Varts ja Peeter Määrits staadionile limusiinidega.Foto: Arhiiv (Victor Burkivski)
Inimesed
29. aprill 2005, 00:00

Propeller, nähtus, mida ei saa eirata

Vähe on Eestimaal punte, kes tegutsevad vaid ühe suve, kuid kellest räägitakse veel veerand sajandit hiljem. Neist vähestest ainult üks on kirjutanud laulu, mis algab sõnadega: «Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota…»

Propelleri 25 aasta taguse hiti «Helinälg» kaks kangelast, Gunnar Graps ja Urmas Alender, saavad tänast juubelikontserti vaid pilvepiirilt vaadata.

Laulu ülejäänud tegelastel, Tiit Karuksil, Sven Grünbergil, Jaak Joalal, Rein Rannapil ja Jaanus Nõgistol on Propellerist erinevad mälestused ja ka nende suhtumine eesti pungi lipulaeva on erinev. Üht aga tunnistavad nad kõik – Propeller oli nähtus, mida ei saanud ignoreerida ja mis kedagi ükskõikseks ei jätnud.

«Ilmselt oli see Nõukogude absurdi ehe peegeldus, miks me nii populaarsed olime,» pakub ignoreerimatu nähtuse värvikas solist vürst Peeter Volkonski.

Vangitornilaulu laulis juba vürsti vanaema

Bändi nime ristiisa, helimehe ja laulja Peeter Määritsa sõnul sündis nimi Propeller täiesti lambist: «Ei mingit tagamõtet. Oli lihtsalt üks sõna ja kogu lugu.» Koos esimese looga, Urmas Alenderi «Pankrotiga» oli sündinud uus Eesti punkbänd.

Kuulsa «Helinälja» tellis ansamblilt raadiomees Tiit Karuks, kes teles oli jõudmas lõpusirgele populaarse muusikasaatega «Helijälg».

«Tellisin loo sarja lõpulooks. Ütlesin, et keerake üks käkk,» meenutab Karuks. «Siis nad mängisid selle mulle ette. Et kas sobib. Ütlesin, et tehke ära ja kogu lugu.»

Oli 1980. aasta kevad. Propeller mängis loo kohe salve, kuigi «Helijälje» viimane saade pidi eetrisse minema alles augustis. «Sellepärast hakatigi seda lugu siduma 1980. aasta noorterahutustega, kuigi mingit seost polnud. Oli lihtsalt üks lugu, et lõpetada sari,» ütleb Tiit Karuks.

«Tegelikult on see üks rootsi rahvaviis. Kui ma väike olin, laulis vanaema tihti, et lilla istus vangitornis, aeg oli igav oota,» täpsustab Volk. «Lilla tähendab rootsi keeles väikest, ka väikest tüdrukut. Mina siis panin lilla asemele Karuksi vangitorni istuma.»

Saatuslik jalgpallimatš

Olümpiasuvel 1980 oli Propeller kuum nimi. Esinemisi oli palju, ka maakohtades ja malevas, kus õhkkond vabam ja kuhu kuri silm ei ulatunud.

Kord siiski tuli Propal oma esinemiskultuuri ka ENSV Heliloojate Liidu funktsionääride ees demonstreerida.

«Keegi oli seal komsomolikomiteest, lisaks helilooja Gennadi Taniel ja võib-olla veel mõni,» üritab Volk meenutada. «Igatahes samal päeval suri mu vanaisa ja olin just seda teada saanud, kui tuli minna ettemängimisele.»

Bändi viimane esinemine oli Kadrioru staadionil 22. augustil. Saatuslik jalgpallimatš vallandas noorterahutused nii staadionil kui ka järgnevatel päevadel Tallinnas. Süü pandi neile, kel tegelikult polnud looga vähimatki pistmist. Järjekordne nõukogude absurd!

«Mind kutsuti Pagari tänavale. Küsisin seal, et miks te mind pinnite. Miks te videolt ei vaata, mis seal juhtus, kolm kaamerat oli ju väljas. Siis selguski, et matšil ei olnud ühtegi kagebešnikut kohal,» müristab Volkonski naerda. «Selle peale nad tormasid kohe telesse, vaatasid lindid üle ja ütlesid et jah, ei ole midagi ette heita. Et sina tegid vaid oma lolli nägu ja ei midagi muud.»

Esinemiskeeldu Volkonski ei saanud ja Propal lubati edasi mängida – ent ilma Volgita. Tänu millele sündis instrumentaalansambel Kaseke.

Küll sai esinemiskeelu jalgpallimatši organisaator, spordireporter Tiit Karuks.

«Alati, kui ma «Helinälga» trehvan, tuleb meelde too värvikas suvi,» naerab ta. «Asi algas sellest, et tele ja raadio suured ülemused ning konkreetselt tollane teleraadiokomitee esimees Penu keelasid Propelleril esineda pärast mängu. Kui oleks lubatud esineda, poleks midagi juhtunud. Pärast taheti meile ikka kõvasti keerata. Nii läksingi ma 1982 raadiost ära, sest kui sa ei saa oma häälega rääkida, ei näinud ma sellel tööl mõtet.»

Volkonski sai oma koosa kätte alles 1984. aastal.

«Ma ei tea, mis mulle süüks pandi,» laiutab vürst käsi. «Kultuuriminister Loti allkirjaga paber oli sedavõrd idiootlik, et sellest ei saanud midagi välja lugeda. «Vaatamata korduvatele meeldetuletustele on näitleja Peeter Volkonski kergekäeliselt suhtunud autorite tekstidesse…» Kelle tekstidesse, millistesse tekstidesse, mis tähendab, et kergekäeliselt? Täielik absurd!»

Jaanus Nõgisto: Propeller oli nõme!

Muusik ja telemees Nõka, Jaanus Nõgisto on nõus tunnistama, et «iseenesest on «Helinälg» lõbus laul», aga…

«Aga 1980. aastal tekitas Propeller minus ennekõike negatiivseid emotsioone. Kuivõrd minu suhtumine punkfilosoofiasse (kui see üldse eksisteerib?) oli äärmiselt irooniline ja sarkastiline (ja on ka praegu!), siis pidasin seda laulu väga nõmedaks ettevõtmiseks ja purjus pillimeeste lolliks naljaks. Paraku osalesid ettevõtmises ka ansambli Ruja liikmed. Seda pidasin ma oma totaalse absolutismi otsinguil täielikuks reetmiseks ja alatuseks. Mis seal salata, pean ka praegu. Kuigi neil on väga toredaid lugusid ja ma olen nüüd tunduvalt tolerantsem ja paljud tollased emotsioonid on tänaseks leevendunud.»

Propeller 1980

Urmas Alender (U. Punkender) – laul

Peeter Volkonski (P. Punkovski) – laul

Peeter Määrits (P. Punkits) – laul, heli

Ain Varts (A. Punkts) – kitarr

Ivo Varts (I. Punkts) – trumm

Priit Kuulberg (P. Punkberg) – bass

Riho Sibul (R. Sipunk) – kitarr

Peeter Malkov (P. Punkov) – laul, flööt

Albert Trapeež – luuletused

Helinälg

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Grapsi tulemas seal mööda mereranda.

Armas Gunnar, kallis Gunnar, lunasta mind välja,

sul on mitu oma laulu, pane mõni panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita,

kui ma annan laulud ära, varastab need Niemen.

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Sveni tulemas seal mööda mereranda.

Armas Grünberg, kallis Grünberg, lunasta mind välja,

sul on kodus mitu sünti, pane nemad panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita,

ilma sündita lööb Tangerine mind üle kohe.

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Jaškat tulemas seal mööda mereranda.

Armas Joala, kallis Joala, lunasta mind välja,

sul on kaugel suured sõbrad, pane nemad panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita,

kui ma nemad annan ära, kes mind veel siis kuulab.

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Reinu tulemas seal mööda mereranda.

Armas Rannap, kallis Rannap, lunasta mind välja,

sul on ikka pikad juuksed, pane nemad panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita,

ilma juusteta ei paista andekas ma välja.

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Jaanust tulemas seal mööda mereranda.

Armas Nõka, kallis Nõka, lunasta mind välja,

sul on Gibson kidrakoopia, pane tema panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, kahjuks ei saa aita,

naturaalkitarr ei anna Yesi mõõtu välja.

Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota,

nägi Propat tulemas seal mööda mereranda.

Armas Propa, kallis Propa, lunasta mind välja,

sul on palju lolle nalju, pane mõned panti.

Armas Karuks, kallis Karuks, meie saame aita,

võta kas või seitse meie nalja endale,

me oleme ikkagi vabariigi kõige parem punt,

sellepärast et meil on niivõrd kaunid näod

(kõigil eranditult, välja arvatud Alender).