Räpparite võistluse «MC Battle» võitis Põhjamaade Hirm

Vanusepiiranguta üritusele kogunes tohutult noori, kes Terrariumi puupüsti täis pakkisid. Kannatlikumad hip-hopi fännid, kes trügida ei viitsinud, ootasid klubi ustest nurgataguse toidupoeni ulatuvas sabas sissesaamist koguni poolteist tundi. Sees ootas publikut aga 16 eesti ja 8 vene keelt kõnelevat noort esinemisvalmis räpparit, kes valiti välja eelvoorudes omavahel jõudu katsunud ligi 60 artisti hulgast.

«Füüsiline vägivald on lubamatu.»

Jõud, mida ennast proovile panema tulnud noored näitama pidid, oli muidugi vaid sõnaline. «Vastast klobitakse ainult verbaalselt. Füüsiline vägivald on lubamatu ning üle selle piiri astunud võistleja eemaldatakse kohe,» rõhutas üks õhtujuhtidest Tommy Boy juba eelvoorus.

Üks ühe vastu üles astunud räppa­ri­te ülesandeks oli üheminutiliste raundide käigus vastast võimalikult osavalt sõnadega kordamööda klohmida. Vabastiilis räppides tuli igal noorel nii publikule kui ka žüriile selgeks teha, miks just tema oma vastasest parem on. Kriteeriumideks parima räppari väljaselgitamisel olid sõnavara, originaalsus, spontaanne reageerimine vastase riimidele, riimide rütm ja voolavus ehk flow ning loomulikult publiku kaasahaaramise oskus. Auhinnaks parimatele oli välja pandud mikker, Ecko pusa ja pilet Roskilde rokkfestivalile.

Vana kala Hirm tegi Pärnu tDropile ära

Kuigi eelvoorus esinenud noortest räpipoistest küll keegi ei «lämbunud», nagu seda tegi Eminem filmis «8 Mile», piirdus enamik neist lihtsakoeliste riimidega, mis kubisesid ****-sõnadest ning üksteise sinna ja tänna auku saatmisest. Finaali jõudnud tDrop ja Hirm ning AONE ja Scratch demonstreerisid aga juba kõlavamaid riime, spontaansemat keelekasutust ja head publiku üleskütmise oskust. Eesti žürii koosseisus DJ Niko, Stupid F, Väike J ja Revo kuulutas võitjaks Põhjamaade Hirmu, vene žürii pidas parimaks Scratch’i. Eesti žüriisse kuulunud Toe Tagi liige Revo Jõgisalu sõnul oli juba enne võistluse algust peamiseks favoriidiks aastaid battle’il osalenud Põhjamaade Hirm. «Ka žürii arvamus ja publiku reageeringud langesid seekord igati kokku,» lisas ta.

Põhjamaade Hirm, kes on viimased kaks aastat pidanud leppima «MC Battle’il» teise kohaga, ütles pärast võistlust, et võit tema elus siiski suurt midagi ei muuda. End eksponeerida see 19aastane reklaamitudeng ei armasta ning kuidagi teistmoodi ta saavutatud võidu puhul kah käituma hakata ei kavatse.

Ratastoolis räppar Karel: «Otsi alget endas, leia tee selleni teistes.»

Kaua sa juba hip-hopiga tegelnud oled?

Aastast 1999. Siis ma ostsin oma esimese hip-hopi plaadi. Kusjuures tähelepanuväärne on see, et see oli Eesti hip-hopi plaat, legendaarne A-Rühma «Laulmata jäänud laulud».

Räägi oma lavanimest…

Minu MC nimi on Meretri­ciouZ – see on niisugune kaval sõna. Inglise keeles on sellel kaks tähendust, üks on viisakas ja tsensuurile alluv – «petlikult tore». Teine on aga natukene kurb – «elult lüüa saanud». Selline kahemõtteline nimi.

Mis keeles sa ise tavaliselt räpid ja kas su loomingut on kusagil ilmunud ka?

Teen seda eesti keeles, sest emakeelel on kaunis kõla. Välja antud midagi ei ole, aga on ilmunud siiski üks luuletus Lääne Elus.

Oled Läänemaalt pärit?

Ei, Maardu linnast, olen seal poolteist aastat elanud. Aga hip-hop ja kogu see värgeldus, mis mind siis tõi, on pärit Lasnamäelt, nende suurte paneelmajade vahelt. Elasin seal 12 aastat.

Mis sa arvad, kuidas sul battle’is läheb?

Elu on võitlus ja võitlus kannab edasi tugevaid ja neid, kellel on tahet. Eks siis näis. Ma ei võistlegi teistega, ma võistlen iseendaga, et mitte kinni kiiluda. (Kuigi Kareli riime tervitati eelvoorus aplausiga, lõppvõistlusele ta siiski ei jõudnud – toim.)

Mis on sinu loomingu sõnum?

See on tegelikult väga lihtne: otsi alget endas, leia tee selleni teistes. Ehk siis läbi enda peaks mõistma teisi, aga mitte teisi alahinnates, vaid ennast tundma õppides.

Võib-olla räägid sellest, kuidas sa ratastooli sattusid?

Tegelikult minu jaoks see polegi eriti tähtis, sest see juhtus siis, kui ma polnud veel rohesilmne maailmakodanik. Ma olen selline olnud ja selliseks ma jään.

Millega sa praegu tegeled, kus õpid ja kuidas oma tulevikku näed?

Ma õpin Haapsalus. Pärast põhikooli lõppu lähen kindlasti edasi keskkooli, kuskile Läänemaale. Tulevikus tahaksin tegelda luulega. Ja märksõna on sürrealism.

On sul selles vallas mingeid eeskujusid?

Kui rääkida maailmast, siis minu arust on päris hea prantsuse sürrealist Paul Eluard, kellele on teinud supertõlkeid Eesti kõigi aegade legendaarseim sürrealist Ilmar Laaban. Just ostsin eelmise nädala esmaspäeval tema täieliku kogu. Ja see maksis häbiväärselt vähe. Masendav!

Head asjad peaksid rohkem maksma?

400 lehekülge väärt sõnumit ja kujundeid peaks maksma rohkem kui 135 krooni.

Kas kasutad ka oma loomingus sümboleid ja kahemõttelisi sõnumeid?

Jah. Ja ütleme nii, et kui lähed battle’ile, siis polegi vaja kedagi nii-öelda maha teha, vaid lihtsalt kahemõttelisustega anda vastasele võimalus ise mõelda, mida keegi tahab öelda.

Sürrealism avaldub veel minu luuletustes nii, et ma mõtlen ise sõnu välja. Ma täiendan eesti keelt. (Kareli sürrealistlike uudissõnadega saab tutvuda tema luuletuste kaudu netiaadressil http://www.hot.ee/gkn/ - toim.)

Kuidas luulepisik üldse sinu sisse sattus?

Esimesed suuremad värsid või stroofid kirjutasin viiendas klassis ja need jõudsid kohe kooliaktusele ka. Siis oli paus, ning seitsmendas klassis kirjutasin veel ühe luuletuse. Rohkem olen kirjutanud 2003. aastast. Kokku on mul luuletusi peaaegu 40.

Kas sa battle’iks harjutasid ka?

Harjutada tegelikult eriti ei annagi, lihtsalt kõrv peab valmis olema ja tuju peab olema. Täiuslikkust ma ei salli, see on püüdlematu. Kõik on hetkes.