Nemad Eminentsid kardinalid

Kardinal on roomakatoliku kiriku kõrgeim ametikandja, madalam ainult paavstist, nimetatud ka «kirikuvürstideks. Kardinaliks määrab paavst, andes tseremoonial värskele kirikuvürstile laia servaga punase kübara, mida siiski kandma ei hakata. Muidu kannab kardinal piiskopiga sarnaseid hõlste, ainult purpuri asemel on need punast värvi. Kardinali poole korrektselt pöördudes tuleb öelda "Teie Eminents".

Varasel keskajal nimetati kardinaliks suvalist tähtsamat kirikumeest ükskõik millisel katoliiklikul maal, kõrgkeskajal jäeti selle ametinime saamise võimalus ainult kiriku Rooma diötseesi vaimulikele. Lisaks tavalisele kirikutööle olid ja on kardinalid paavsti nõunikeks, sisuliselt ministriteks ja muidu ametnikeks. Paavst Sixtus V (1585–1590) otsustas, et kardinale võib olla ülimalt 70. See piirang püsis Johannes XXIII (1958–1963) ajani, kui kardinale sai ruttu üle saja. Paulus VI (1963–1978) määras kindlaks kardinalide arvu 120, äsjalahkunud Johannes Paulus II kinnitas sama, kuid ei pidanud sellest arvust kinni. Pius XII (1939–1958) ajast alates on kardinalide kolleegium muutunud rahvuslikult kirevamaks, varem olid seal peamiselt eurooplased, eriti itaallased. Praegu on vaid pool kardinalidest pärit Euroopast.

Kardinalidel on kolm ametiastet: kardinalpiiskop, kardinalpresbüter, kardinaldiakon. Kardinalpiiskopid on seitsme Rooma ümbruse piiskopkonna piiskopid ning Aleksandria ja Antiookia patriarhid. Kardinalpresbüterid on üldiselt Rooma kirikuprovintsist väljaspool asuvad peapiiskopid, mistõttu neid tihti nimetatakse ka kardinalpeapiiskoppideks. Kardinaldiakonid on preestrid, kes töötavad paavsti valitsuses.

Need kardinalidest piiskopid, kelle kogudused ei ole Roomast eemal, moodustavad paavsti eranõukogu, sisuliselt katoliku kiriku ja Vatikani valitsuse.

Kardinalide kolleegium on alles keskaegne leiutis, suhteliselt hiljutine nähtus, mis saavutas praeguse tähtsuse alles kõrgkeskajal, kui paavstid jagelesid Saksa-Rooma keisritega võimu ja kiriku positsiooni pärast. Kardinalide idee ja töö ei toetu Piiblile, erinevalt näiteks piiskoppidest. Ehkki see pole kanooniliselt kirjas, peetakse kardinale apostlite järglasteks ja asemikeks.

Varakeskajal tähendas kardinal 25–30 diakonit või preestrit, kelle kogudus asus Roomas ning seitset piiskoppi Rooma ümbruses. Need vaimulikud abistasid paavsti liturgiate läbiviimisel. Selline lähedus paavstiga tõstis nende vaimulike tähtsust. Teatud eeskuju kardinalide kolleegiumile oli Vana-Rooma senat.

Kardinalide mõju hakkas suurenema ja muutus ametlikumaks alates Gregorius VIIst (1073–1085). Kardinalid olid paavsti nõunikud, legaadid, st. saadikud, ministrid. Nõrkade paavstide aegu kardinalide tähtsus ja võim aina kasvas. Kiriklikke ülesandeid võtsid nad endal vähemaks, muutudes enam administraatoriteks, nii-öelda kiriku tippjuhtideks.

Aastatel 1099–1198 määrasid paavstid umbes 300 kardinali, järgmise sajandi paavstid said hakkama vaid 140ga. Sixtus V määras kardinalide maksimaalseks arvuks 70, kuid see ei teostunud niipea.

Clairvaux’ Püha Bernard soovitas oma õpilasele paavst Eugenius III-le (1145–1153) jagada kardinalikübaraid Roomast ja Itaaliast väljapoole, et laiendada kristluse mõju.

Sakslased ei saanud keskajal peaaegu kunagi kardinaliks, kuna Saksa-Rooma keiser ja paavst olid pidevalt tülis. Paavstide Avignoni vangipõlve aegu 1305–1378 oli sel ajal määratud 134 kardinalist 95 prantslased.

Kõrgkeskajaks moodustasid kardinalid paavsti kõrgametkonna. Eeskuju oli võetud kloostrielust, kus Nursia Benedictus oli õpetanud, et ehkki abtil on õigus üksi otsustada, peaks ta otsustes, mis puudutavad kogu kloostrit, siiski enne munkade nõu ära kuulama.

Urbanus II (1088–1099) käsitas kardinalide kolleegiumi juba kui oma õukonda või kuninglikku nõukogu. Kardinalide mõju ja tähtsuse kasv ei olnud siiski märgiks mingist demokraatiast kiriku valitsemisel. Kirikus oli tugev vastuseis paavsti ainuvõimule ning veendumus, et paavst peaks tähtsates küsimustes kardinalidega nõu pidama. Nii leitigi kesktee, et paavst küsib nõu, aga otsustab siiski ise. Selle märgiks lisasid paavstid päris tihti oma otsustes, et need on sündinud «meie vendade nõuandeid arvestades». Kardinalid lisasid otsustele ka oma allkirjad kui tunnistajad.

Kardinalide kolleegium asendas sisuliselt nõuandva organina varasemad ebaregulaarsed piiskoppide kirikukogud. Selle mõjukust soodustas aina arvukam ülikoolis teoloogiat või juurat õppinud vaimulike kardinalideks nimetamine.

Gregorius VIIst (1073–1085) alates täitsid kardinalid paavsti legaatide ehk suursaadikute rolli. Mõnel puhul võisid nad tegutseda täielikult paavsti nimel. Siis nimetati neid paavstlikeks vikaarideks ning nad võisid kanda paavsti mantlit ning kasutada tema vappi.

Paulus VIst (1973–1978) alates on kardinale määratud igasse maailma nurka. Eriti riikidesse, kus katoliiklus on taas tõusuteel.

Kardinaliks võib saada ka nii, et ainult paavst teab, kes on kardinal. Seda tehakse juhul, kui vastav vaimulik viibib paigas, kus tema elu on ohus, näiteks Hiinas. Kui paavst sureb seda avalikustamata, ei saa selline kardinal siiski punast kübarat nõutada.

Paulus VI määras 1975, et üle 80aastased kardinalid ei tohi paavsti valida ning konklaavis osalejaid ei tohi olla üle 120.

Noorim kardinal on praegu 52aastane Esztergom-Budapesti peapiiskop Peter Erdö. Vanim on 95aastane hollandlane Johannes Willebrands.

Itaallasi on kardinalide hulgas kõige arvukamalt, 183st 38.

Meile lähim kardinal on Riia peapiiskop Janis Pujats. Pujats oli nn. salastatud kardinal 1998. aastast, 2001 tegi paavst määramise avalikuks.