HOOGSAS RÜTMIS: Arnold Oksmaa tantsuhoos, ümbritsetuna kadedatest pilkudest.Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
19. aprill 2005, 00:00

«Naised – ikka pole te veel riidest lahti? Võta särk ära, mis sa jamad!»

Paide pubipublik on kurikuulus kogu väikesel kodumaal. Räägitakse, et võõraid nägusid seal ei sallita, ehk oleks mõistlik üldse minemata jätta, sest puhkeõhtu kakluseta tavaliselt ei lõpe. Käisime reede õhtul Paide kesklinna Kaval-Antsu pubis «Supermehe» valimisel asjas veendumas.

Kaval-Antsu pubist räägivad kohalikud legende. Algust teinud see juba kooperatiivide ajal. Kui aga kuuldakse, et pubis Järvamaa supermehe valimiseks läheb, avaldatakse veendumust, et ega seal nimetusest tulenevalt jõu- ja ilunumbrite võistusooritamiseks lähe. Ilmselt peab selle au ärateenimiseks midagi muud tegema.

Otsetee üle laua

Kell 22 müüakse sumistavale seltskonnale 50krooniseid pileteid. Et massiivsete pikkade söögilaudade taha paigutatud pinkidel istet võtta, peavad äärtel olijad enne pingireast välja kobima. Hiljem selgub, et on ka otsetee, mida kohalikud leti vahet sõelumiseks kasutavad – üle laua. Nelja ja poole pubis veedetud tunni jooksul kõnnivad nina eest läbi kümned tossupaarid. Ime, et pudelid püsti jäävad.

Õhkkond näib rusutud ja pinges. Hämar, tumedad lauad, laua taga meesterivi, kümned avatud õllepudelid ees, taustaks vaikne jutt. Meeste rõivastumistrend on nagu ennemuistegi nahktagi, dressid-tossud. Naisi on vähe. Kaks neist söödab õrnalt oma meespoolt menuroa küüslauguleivaga. Ühe noormehe sõrmes särab hiid­klot­ser. Hääletuks keeratud telekast näidatakse märulifilmi, tüüpide mittemidagiütlevad pilgud on naelutatud ekraanile.

Häälekalt esindavad oma rahvust kaks soomlannat. Neist aktiivsem, umbes 30aastane täidlane punapea, elumeres purihambad kaotada jõudnud daam limpsib likööri ja õlut segamini ja on juba sõiduvees. «Arvate, et meie, soomlased, oleme rikkad?» pröökab ta kohalikega flirtides, «aga me ei ole! Me säästame!» Otsekui väite tõestuseks teeb ta ühele kamraadile klaasitäie Vana Tallinnat välja, itsitab ja lõkerdab, puna palgel hõõgumas. «Elagu rahvaste sõprus!» ütleb joogi saanu kõvahäälse toosti. Oranžis dressipluusis vanamees läheb leti äärde ja sooritab üllatava ostu – pudeli õlut, õun ja apelsin.

«Mis muud, kui katsu mind!»

Poole tunni pärast ilmuvad lavale Arnold Oksmaa ja ansambel Syltan. Sõna otseses mõttes süldiansambel. Rahvas võtab juba esimese laulu ajal vedu, teiste seas tantsib naispaar. «Häbi, Järvamaa mehed! Naised peavad omavahel tantsima!» heidab kogukas, kuid lavasarmita naissolist publikule ette ja jätkab siis lauldes: «Aga neidudel meeldib see väga, see on neidude südamesoov…»

«Ärge olge tuimad, laulame refrääni kõik koos!» astub ansambli ja publiku vahele keskealine habemega mees, üritades ühislaulu kor­raldada. Bänd peab tegema pausi. «Sel aa-jal sool oli kal-lis kraam, ta saa-da kuld-nat mak-sis aam,» alustab ta. Naaber sosistab, et tegu on Nybiti korvpallimeeskonna abitreeneri Priit Tenistega.

Edasi läheb ringmänguks. «Kallista, kallista, mis siis muud kui kallista!» korrutab ansambel. Varem valitsenud halba ennustav pinge on kuhugi kadunud ning mornidest meestest on saanud taltsad tallekesed, kes, ülakehad paljad, lasteaialaulu saatel partnereid vahetades kallistavad ning käevangus kepsu löövad. «Katsu mind, katsu mind, mis siis muud kui katsu mind!»

«Naised – ikka pole te veel riidest lahti! Võtke särgid seljast ära, ärge häbenege! Võta särk ära, mis sa jamad!» kisendab naissolist nagu ratta peal, lootuses äratada alamaid instinkte. «Sina, mees, näita, kas su püksirihm on juba lahti!»

Möllus on keegi mees kaotanud saapa, naine kinga. Naissolist korraldab pantide lunastamise. «Kohe hakkad oma mehevõlusid ja -ilusid meile näitama ja naised hoogsalt hõiskama!» kutsub ta lavale jalavarju kaotanud Teniste.

Esmalt võtab treener – end sensuaalselt hööritades – jalast teise tossu, siis kukub seljast T-särk, lõpuks sokid jalast ja randmelt kell. Striptiis! «Oo, jee!» õhkab solist, «naised, ei kuule kilkeid, ei kuule oigeid!» Teniste riietamine usaldatakse neiule, kes kinga oli kaotanud. «Kas on ka kõva juustuhais?» uudishimutseb naissolist, kui neiu mehele sokke jalga sikutab.

Palumäe valib peaosalist

Väike vaheaeg, ja algabki kaua oodatud supermehe võistlus. Naised-mehed rivistatakse üles. Meestele torgatakse banaan jalgevahele, daamid saavad ülesande see käte abita pintslisse pista. «Gru­pikas, grupikas, mis siis muud kui gru­pikas,» leelotab naaber. «Naised, tehke mõnuga!» soovitab naissolist. «Näe, ühel mehel on päris põlvini! Oi jumal, jumal!»

Edasi võtab ürituse juhtimise üle pornokunn Aivar Palumäe. «Hakkan Järvamaalt järgmisesse eesti filmi peaosalist valima,» teatab ta ning lubab, et supermehe tiitli võitja rolli ka saab. Süda aimab, et jõu- ja ilunumbreid esitamisele ei tule. Palumäe annabki teada, et lähenemas on supernoksi valimine ja rivistab kolm kandidaati – Oksmaa, väidetava pikima peenise omaniku Riista-Maxi ja kellegi Koeru Kaitsi üles. «1000 krooni sellele, kes näitab tõelist uhkust!» hüüab Palumäe.

Mehed tõusevad püstijalu pinkidele, et ükski hetk eksklusiivsest show’st kaduma ei läheks. Koeru Kaits paljastab tagumiku ja porno­kunn hakkab ekstaatiliselt röökima: «Uskumatu! Häbemekink on paljastatud! Jee! Ta näitab p….t! Uskumatu! 1000 krooni mängus!»

Järgmisena astub ette Türipoiss T..a, nagu Palumäe Riista-Maxi kutsub. «Mehed on hullumas! Ja naised ka kiljuvad, tahavad näha!» julgustab õhtujuht. Osaleja number kaks laseb püksid alla. «Lahja! Ma võtan ise endale selle tonni ja peaosa filmis,» ähvardab Palumäe ning kutsub ette Oksmaa. «Uskumatu lugu, Arnold tuli, nägi ja võitis!» hüüab ta. Oksmaa äratab kätega oma vastaskandidaadi au. «Appi! Arnold masseerib Türipoisi t...ra! Mis toimub? Kuhu ma olen sattunud?» kisendab Palumäe.

«Võidab see, kellel kõvaks läheb,» kehtestab Palumäe uued reeglid. «Tüdrukud, palun tehke hästi õrnalt, niimoodi näpuga,» ärgitab ta naispealtvaatajaid ja võistlejate selja taga seisvat tüdrukuterivi mehi abistama. «Hellitage kannikaid ja silitage keha, vaadake, kas mõjub! Otsige ero­geenseid punkte!»

«Naatan, anna andeks!»

«Oi-jee, naised, mis te niisama vaatate, oi-jee!» lällutab naissolist. Riista-Max laseb kohe püksid alla. «Sa võid ennast ise ka aidata, preemiaraha on ju nii suur,» julgustab Palumäe. Ja ennäe imet, abi ei tule kaua oodata – ette astub tütarlaps, kes ei suuda kiusatusele vastu panna.

Oksmaad abistavad tema tantsutüdrukud ning lõpuks ulatatakse kõigile kolmele auhinnad – dildod. Võitjaks kuulutatakse Oksmaa.

«Kallis Naatan, anna mulle andeks. Ma ei taha sind kaotada,» astub äkitselt mikrofoni ette tütarlaps publiku seast, kes alles äsja asjalik-eufooriliselt Riista-Maxile abi pakkus. Paarikese tuju on rikutud, kuid noormees näib mõrs­jale suuremeelselt andestavat.

«Olen valvejoodik ja ma ei karda politseid,» kaverdab ansambel «Tiigrikutsut», publik laulab kaasa.

Äkitselt hakkab pubi ühest osast kostuma närvilisi hõikeid. Rahvasuu ei valeta – kardetud finaal kaklusena ei jää tulemata. Üks osalejaid on ühislaulmist korraldanud korvpallitreener, teise isikut ei suuda naabergi tuvastada. Turvamees ja meeste sõbrad tormavad rivaalitsejaid lahutama, tantsupõrand on hetkega rahvast tühi, kuid spontaanset eeskava jälgitakse üsna tuimalt.

Tundub, nagu ei olekski midagi juhtunud, sest riid vaibub sama kiiresti, kui algas. Ja mis seal siis ikka nii erilist oli. Lihtsalt üks tavaline pubiõhtu Eesti südames.

«Publik nõuab kergemat meelelahutust.»

Paide linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Jüri Hansen möönab, et ega õhtusel ajal polegi kultuurset meelelahutust ihkaval väikelinlasel suurt valikut, kuhu minna.

«Meil ikka vist tegutseb klubi Ekvaator, see on küll koht, kuhu saab õhtul minna,» sõnab Hansen. «Siis on veel mõningad kohvikud, mis eri aegadel lahti. Ja muidugi on Paide kultuurikeskus, mis pakub päris tihedalt igasuguseid üritusi. Just igal õhtul midagi ei toimu, aga teater käib paar korda kuus. Mõnikord üks, mõnikord kaks korda. Siis veel koorid teevad midagi, noortemaja on meil olemas… Vallitorn on koht, kus tehakse kontserte, raekoja saal… pitsakohvik on päris normaalne koht.»

Hansen tunnistab, et Paides pole soliidset paika, kus õhtul istuda. «Kui tuleb külaline, kes ei taha Kaval-Antsu – see on ikkagi kõrts –, vaid sooviks ilusamasse kohta minna, siis selliseid kohti meil pole.» Ta nendib, et 10 000 elanikuga linnakeses on liiga vähe rahvast, et süvakultuurile piisavalt huvilisi jätkuks. «Publik nõuab kergemat meelelahutust. Aga ega ka Kaval-Ants igal õhtul täis ole.»

Aasta algusest Paide kultuurikeskuses turundusjuhi ametit pidav Arlet Palmiste: «Kui tahaksin õhtul naisega välja minna, siis Paides polegi kuhugi minna. Lähed kas või linnast välja Veskisillale. Paides avati hiljuti Parkali pubi, see pole veel maha käinud, Kaval-Antsus ja Ekvaatoris käivad noored, sinna soliidne inimene ei lähe. Seal ei jõua ju lastega võidu kakelda… Siis veel restoran, mis läheb mais remonti, paar kohvikut. Kus kultuurselt aega veeta – jään kahjuks vastuse võlgu. Vahel teevad noored kultuurimajas pidu, aga maanoorte suhtumine on, et kultuurimaja pidu on viimane, kuhu minna.»

Palmiste ütleb, et elab Paidest 35 km kaugusel Ambla vallas Aravetel. «Vahel kuulen, kui külanoored omavahel räägivad – küsivad, kuhu siis nüüd öösel põrutad. Vastus on: sõber helistas, Paides kakeldakse. Ja ta sõidab selle 35 kilti, et löömingust osa saada, ja siis sõidab tagasi. Ja kui näiteks Jänedal mõni simman on – ega ükski õhtu lõpe selleta, et ukse taga mingit löömingut pole. Alati, alati!»