Rock Café. Laupäeva hilisõhtu. Riietusstiil: põhiliselt must. Ka leedid – vähe värvi, palju loomulikku ilu – on in black. Soengustiil: karvasest kiilani, juustes halli. Vanus: 40–70.
«Kurat, karm seltskond,» õhkab taatide sekka eksinud teismeline. «Täpselt säärased sellid, et neil on suva. Kui ei viitsi hommikul pükse jalga vedada, lähevad paljalt väravasse ajalehte tooma.»
Lähevadki. Põlvkond, kes on suutnud ellu jääda kõige hallimal ajal. Põlvkond, kes nautis Nazarethi ka siis, kui Moskva bändi põlu alla pani, sest sellel seltskonnal oli suva.
Nüüd maksab maailm võlgu. Samad lood, mis kunagi makisahina ja plaadikrõpsude vahelt kostsid, kostavad live’ina. Mis sest, et Dan McCafferti pale on kortsuline ja juuksed hallid. Räme hääl on muutumatu. Vaat et paremgi – laagerdunud.
Nazareth ei unusta otimaa juuri. Torupillimuusika saatel täitub lava tossuga, mille varjust nelik lavale hiilib. Nupud keeratakse põhja, ja läks!
Kaks lugu heli testimiseks – McCafferty näitab tehnikule, et laul võiks pisut võimsamini kõlada – ja algab vinge andmine.
And now – «Razamanaz!» kuulutab McCafferty välja kuulsamatest paladest esimese. Rahvas röögatab tänulikult.
Were gonna Razamanaz ya tonight!
Were gonna Razamanaz ya all night!
Bass paneb sisikonna võnkuma. Soolokitarr ajab kananaha ihule. Trumminahad on purunemas.
Vaimustav!
Muusika on sama värske kui kolm kümnendit tagasi, kui pool kuupalka maksnud album «Razamanaz» sai, rõõm ja ärevus hinges, kilest vabastatud ja LP Vega grammofonile asetatud.
Nazareth võib surra, kuid Nazareth ei vanane.
Vahepala: sadakond noorema põlvkonna esindajat, kes taatidega võidu end «Razamanazi» saatel kõigutavad, annavad lootust – noorus pole veel päris hukas.
McCafferty naudib õhtut.
Mängib publikule ja publikuga. Lööb lavaäärsetega patsi, vestleb rahvaga, näitleb, sada nägu sekundis.
Teine Nazarethi algne liige, bassimees Pete Agnew võlub vaimustavaid bassikäike ja kiikab uhkelt trummide taga istuva poja Lee poole, et näe, käbi ei kukkunud kännust kaugele.
Ja mis seal pattu salata, kidramees Jimmy Murrison, 41aastane poisike, on eelkäijatega samal tasemel, kui mitte parem.
Rock voolab katkematult. Tuntud lood aegade tagant, üks parem kui teine.
Ja siis «Hair of the Dog», mis võiks sama hästi pretendeerida hard rock’i hümniks, nagu Led Zeppelini «Rock and Roll», Deep Purple’i «Highway Star», Uriah Heepi «Easy Living» või mõni muu sama kanget sorti lugu.
Now you’re messin’ with a son of a bitch
Now you’re messin’ with a son of a bitch
McCafferty väisab lavatagust, naaseb torupilliga ja esitab kuulsa krooksuva soolo.
«Vaat see on muusika!» pühib vanahärra silmanurgast pisara.
Maailm on ühe võla taas tagasi maksnud.
Kommentaarid (0)