Kadri tööpuuduse üle ei kurda: «Kogu meie Ugalasse tulnud kursus on saanud teha väga head tööd. Mul ei ole siiani olnud ühtki proovivaba perioodi,» ütleb näitlejanna.Foto: Aldo Luud
Inimesed
11. aprill 2005, 00:00

Tasane ja tubli tulija Kadri Lepp

Mis seob omavahel lava- kunstikooli XIII lennu «Oklahomat» ja tänavusel teatripäeval parima naiskõrvalosa preemia võitnud Ugala näitlejatari Kadri Leppa? Vastus: tänu telerist nähtud «Oklahomale» sai teismelisest Kadrist andunud teatrifänn. Ja näitleja.

Ise nimetab Kadri oma näitlejakstahtmise lugu kummaliseks. Ei mingit välgatust ? la «ärkab ühel hommikul ja otsustab näitlejaks hakata». Kadri sõnul olnud see üks pikk ja läbimõeldud plaan. Ja tõesti – otsene süü lasub teleteatril.

«Kui olin üksteist või kaksteist, nägin televiisorist «Oklahomat» ning siis sai minust andunud teleteatri vaataja, kõigi teatriteemaliste asjade ahmija,» räägib ta naerdes.

«Ju ma siis hakkasin vaikselt aimama, et hirmsasti teatrisse ja näitlejaks tahan. Muidugi arvasin, et see pole nagunii võimalik ning ega ma iialgi lavakasse sisse saa. See oli minu jaoks tohutu suur ja kättesaamatu unistus.»

Oma õnne otsas laval

Nüüd on see koolitüdruku kättesaamatuks mõeldud unistus kuhjaga täide läinud. Kolmas hooaeg Ugalas jookseb. Mõnikord tulevat aga see unistusejaht Kadrile meelde. Eriti kui kuidagi ei tahaks tööd teha. «Noored näitlejad on ka inimesed, eks kõigil viskab vahel üle,» sõnab Kadri. «Siis mõtlen, et uskumatu – tegelikult ju mul läkski nii, nagu unistasin, ja et kui vähestel läheb nii. Nüüd ma siis siin olengi oma õnne otsas.»

Selle õnne otsa prantsatamine käis kuidagi vaikselt ja märkamatult. Et tasane ja tubli ja korralik ja viieline Kadri lavakasse katsetele läheb, teadsid õige vähesed. «Minu keskkoolikaaslastele oli see, et katsetele läksin ja sisse sain, üks väga suur üllatus,» lausub ta. «Eks ma ikka šokeerisin sellega paljusid.»

Kuidas ta aga selle päeva üle elas, mil lõpuks Toompeale eelvooru läks, Kadri ei mäletagi. Kui lubatähe katsetele välja teenis, oli enda sõnul tunne, nagu olekski juba lavakooli sisse saanud, ja eksis õnnest uimasena Toompeal ära. Ise Tallinna tüdruk.

«Istusin, vihma sadas, vaatasin seda paberit ja mõtlesin, et äkki ongi see kõik võimalik. Sain kinnitust, et võib-olla ma polegi väga valel teel. Äkki ma sobingi sinna?» Kui katsed olid poole peal, tundis, et vist ikka saabki kooli sisse. «Ma ei julenud seda endale tunnistada, veel enam kellegagi nii hirmsaid mõtteid jagada!» naerab Kadri. «Aga enesekindlus tuli selle ajaga küll.»

Tahtis vaid minema pääseda=

Ning mõistagi pani lavakooli esimene aasta sellele vastsele enesekindlusele põntsu. Ei-saa-hakkama-tunnet koges Kadri päris ohtralt. «Kogu kooliaja olin tubli ja korralik laps, kes alati sai õpetajate käest kiita, õppis hästi, aktustel luges luuletust ja mängis klaverit, ja ikka hästi. Seal sain korraga aru, et pean endas hoopis muid asju avama, tegema hirmus palju tööd. Ja see kõik on väga palju raskem, kui oskasin ette kujutada. Esimene kursus oli minu jaoks küll raske.»

Ehk unistuse täitmine pani Kadri kurja vaeva nägema. Esimesel kursusel, kui Agatha Christie «Hiirelõksu» tehti, olnud tal «hirmus aeg». «Mäletan seda ahastust: sain aru, mida minult tahetakse, aga ei saanud sellega hakkama. Mul oli kahju õppejõududest, kes peavad minusuguse peale aega raiskama. Mõtlesin vaid, et laske mind siit minema!»

Napp jutt ja vaikne tulek

Nüüdne Ugala näitleja Kadri Lepp säherdust ahastust kogenud pole. «Niisugused tunded jäävad kuskile näitlejatee algusse. Praegu on küll raskeid hetki, aga päris ummiktee tunnet pole olnud.»

Täpselt samal vaiksel moel, kui tasane ja tubli Kadri pärast keskkooli lavakunstikooli tudengiks sai, tuli tema tänavune teatripreemiagi Liisa rolli eest «Vend Aljošas». Kadri puhul käivadki asjad kuidagi salamisi ja vaikselt. «See võib niimoodi tunduda küll,» tähendab ta. «Ega ma väga ei armasta rääkida mingist pooleliolevast tööst, eriti kui seda ise oluliseks pean. Rolli tegemine on minu jaoks mõnes mõttes delikaatne asi, mis on ainult minu ja lavastaja vahel. Rumal teatriinimese mustakassikartus – ei taha ära sõnuda.»

Sestap pelgab ka küsimusi ? la «Kuidas see tükk ka tuleb?» või «Kuidas see roll ka tuleb?». No mida sa oskad niisuguste pärimiste peale kosta?

Alustas Lumivalgekesena

Küsimusele aga, kas kõik see, mille pärast ta aastat kolm tagasi Ugala teatri kasuks otsustas, kehtib, vastab Kadri jah. «Me kõik oleme saanud teha palju tööd, saanud teha väga head tööd,» lausub ta. «Kui tulime, hakkas kõik hirmsa hooga peale. Mul ei olegi olnud siiani ühtegi pikemat proovivaba perioodi.

Muuseas, Kadri päris esimene osa Ugalas oli Lumivalgeke lastestuudio lavastuses. «Õppisin Lumivalgekese ossa sisse ja sain aasta otsa sõita suure hulga lastega mööda jumal teab mis kohti,» naerab ta oma näitlejatöö algust. «Ma pole ise kunagi kooliteatrit teinud ja eks see üsna huvitav kogemus oli.»

Roll, mis Kadrile siiani ehk kõige hingelähedasem, on Loviisa «Niskamäe kirgedes». «Suur ja raske osa, partneriks Andres Noormets – see oli noorele näitlejale heas mõttes vetteviskamine. Minu esimene pärisroll. Hästi ilus tükk ja hästi hinges tükk.» Selle lavastuse puhul on laval kogu Ugala trupp. «Siis on majas kummaline meeleolu, justkui talgutel. Keegi ei lähe enne ära, vaid kõik ootavad oma lõpukummardamist.»

Suurlinnast provintsiteatrisse

Tallinna tüdruku otsus hoopis Viljandis näitlejatööd teha on mõneti ootamatu. «Mõtlesin selle üle väga pikalt ja põhjalikult. Otsus kergelt küll ei tulnud. Minu jaoks oli Viljandi linn, kus ma polnud üldse käinud. Tulin täitsa võõrasse kohta. Ega ma poleks tulnud, kui polnuks Peeter Tammearu ja teisi meie kursuse omi.»

Mida aga kodused arvasid, kui tütar Tallinnast Viljandisse kavatses minna? «Ega ma mäleta küll, et keegi oleks kulmu kergitanud – miks nüüd Viljandisse?»

Selsamal teatripäeva peol Pärnus küsis Lea Tormis Kadrilt: «Kuidas Ugalas on? On seal hea olla?» «On küll,» vastas Kadri. «Hea maja, hea õhkkond. Hästi omaks saanud. On tunda küll, et hoitakse üksteist, oma maja ja oma tükke. Mingisugune hea vaim on siin.»

Tallinnas käib Kadri siiski end vahetevahel tuulutamas. «Ma väga armastan Tallinna linna ja kui ma pole pikalt Viljandist ära saanud, siis aeg-ajalt tunnen küll, et peab minema,» lausub ta. «Kõnnin vanalinnas ja kuulen, kuidas trollid mõnusalt ja närvesöövalt krigisevad. Mulle on kohe vaja, et oleks palju inimesi, las nad trügivad! Kui lavaka lõpetasin, siis tundsin küll, et olen Tallinnast väsinud. Praegu on selles mõttes hea – kui siin jääb kitsaks, siis lähen ja tuulutan pisut.»

Tuulutusretki saab ette võtta mõistagi siis, kui prooviperiood hõredam. Praegu paistab aga tööd kõvasti tulevat. Ka suveks. Ent hirmsa kunstiajaloohuvilisena kihutaks Kadri hea meelega suvepuhkuseks hoopis Itaaliasse. «See on nii põnev, enne oma väikses Eesti kodus lapata kunstiraamatut ja siis seda kõike kohapeal näha. Hinge ja ajalugu. Rooma võiks minna küll, aga – jumal teab.»

Läheks, kui seda tööd nii palju ei oleks? Kadri koputab vastu lauda. Teatri-ebausu asi.