Buratino-papa taoti pr-pr-pronksi
Et eile, ülemaailmsel nukuteatrite päeval Ferdinand Veike ja Buratino bareljeefilt kangas tõmmata, poseeris vanameister skulptor Tauno Kangrole peaaegu nädala. Iga päev seitse-kaheksa tundi. Silm ka ei pilkunud.
Kui Kangro Buratino-papa pärast muret tundis, öelnud Ferdinand: ei ole väsinud, oleks tulnud veel laupäeval ja pühapäeval kah.
«Alati värske, alati selg sirgus, endine balletitantsija,» tunneb Tauno Kangro austust. Ei ole tema arvates nukuvärk ainult sipsikutele midagi.
«See kahestumine on ikka nii võimas. Nukk räägib, aga sa täiesti isikustad teda. Ja kuidas räägib niivõrd erineva häälega, tämbriga. Täiesti sürr, hakkad uskuma, et ongi elus» on Kangro vaimustuses.
Nukuteatri seinale pandud bareljeefi avama tulnud kultuuriminister Urmas Paet meenutas, mida Buratino ja onu Ferdinand talle lapsepõlves tähendasid.
«Kui olin veel koolilaps ja nohu või külmetus kallale tuli, siis meeldis mulle kodus diivani peal pikutada ja panna peale plaat, kus laulis Buratino,» rääkis kultuuriminister.
«Ja praegu on mul umbes sama tunne kui 20–25 aastat tagasi. Mul on ka praegu nimelt väike nohu või külmetus kallal – nii et üks väike Buratino lauludega plaadi kuulamine kuluks praegu ära küll.»
Nukuteatri rajaja Ferdinand Veike meenutas, et enne kui teater endale 1955. aasta sügisel kodu sai, oldi kolm aastat vaeslapsed.
«Nukukarkassid käes, ühest majast teise. Lähed nagu luukeredega mööda tänavaid õmblejate juurde, sealt edasi skulptorite ja värvijate juurde.»
Peale Ferdinandi tänas inimesi aastaid kestnud toetuse ja armastuse eest ka Buratino. Mehike rõõmustas, et pole enam puupea, tema nupp on nüüd lausa «pr-pr-pronksist».
Kommentaarid (0)