Inimesed

Reemann: eks Dulcinea üks lõbutüdruk ole! 

Jaanus Kulli, 8. märts 2005 00:00
MIDA HÄRRAD SOOVIVAD? Anne Reemann ütleb Dulcinea kohta lihtsalt: üks lõbutüdruk, aga mitte paha inimene.Foto: Teet Malsroos
«Ega ma nüüd lausa hüpanud, kui seda rolli pakuti, aga elu tahab elamist ja esialgu veel kuskile koristajaks ka ei kipu,» naljatab Anne Reemann, kes reedel astub Linnahalli laval publiku ette muusikalis «Mees La Manchast».

Esietendus on reedel. «Sõnad on mul ammu peas, see on kõige väiksem probleem,» ütleb Anne. Muret teeb hoopis jalg, mille ta koduteatris «Pianoola» etendusel välja väänas. «Ma ei teagi, mis saab,» on ta murelik. «Hüppama ma lausa ei pea, aga seal on ju kaklusstseenid ja Dulcinead veel vägistatakse ka! Jalg on selline, et kui natuke viltu astud, on tunne, et kohe murdub ära…»

Annele on «Mees La Manchast», kus ta kehastab Don Quijote unistuste naist Dulcinead, neljas muusikal. Esimene oli tänasele Linnateatri näitlejale diplomilavastus «Oklahoma». Eestit tabanud muusikahullusest ei osatud siis isegi und näha. Edasi tulid «Zorbas» Draamateatris ning «Hüljatud» Linnateatris, kus Anne kõrtsiemandana lavastuse üheks eredamaks tegelaskujuks tõusis.

Nüüd on Anne Linnahallis tagasi. Väljas paugub pakane, Linnahall on külm ja kõle. Ivo Eensalu juhatamisel käivad «Mees La Manchast» proovid. Enne järjekordset pärastlõunast läbimängu käib Anne läbi hääleseadest kontsertmeister Zoja Hertsi juures.

Anne annaks peaosa hoopis kontsertmeistrile

«Tegelikult tuleks ennekõike Zojat kiita,» vehib Anne kätega. Umbes nii, et tema pole mitte keegi, loo ja muusikali peategelaseks peaks olema hoopis Zoja. Siis ütleb Zoja, et mis mina, ja kipub fotograafil kaamera eest ära jooksma. Pole selles kübetki eputamist. Zoja ongi selline tagasihoidlik.

«Zoja on mõjuvaim põhjus, miks ma selle rolli vastu võtsin,» tunnistab Anne. Et kohe muigel lisada: «Ja elu tahab elamist.» Koduteatris on Annel praegu kolm rolli, «Pianoolas», «Isades ja poegades» ning «Tões ja õiguses», milles mängib ka Anne ja tema kaasa Elmo Nüganeni keskmine tütar Maria-Netti.

«See on imede ime, mis ta meie kõigiga teeb,» jätkab Anne kontsertmeistri kiitmist. «Ma ei tea, kus ta võtab selle oskuse õpetada, sest ta pole ei laulmist ega hääleseadmist õppinud, ta on pianist!» hüüatab Anne imetlusega. «Aga see on lihtsalt ime! Ma olen ka enne häälekooli saanud, kuid Zoja teeb asja arusaadavaks, tema vahendid on niivõrd lihtsad,» püüab lava-Dulcinea kiidusõnu leida. «Kui teda poleks, poleks midagi. Ega ma tea, kas seda tööd ka laval näha on, loodan, et on. Ja et sellest on ka hiljem kasu...»

Jassi on vägev, uhke on temaga laval koos olla

«Eks ta üks lõbutüdruk ole,» iseloomustab Anne oma tegelaskuju, kes õilsa rüütli Don Quijote maailmas on malbe ja maailma kauneim Dulcinea.

Prostituuti on Anne laval varemgi mänginud. Linnateatri lavastuses «Rocco ja tema vennad.»

«Aga miks ta selline on, ega ma seda päris hästi tea. Võib vaid ette kujutada, miks ta vanglasse on sattunud, mis tema hinges toimub.» Samas lisab Anne, et kindlasti ei ole Dulcinea negatiivne tegelane ja kindlasti on sellist persooni huvitavam mängida kui läbinisti positiivset tegelast.

Jassi Zahharoviga – sedapuhku Don Quijotega – on Anne koos laval teist korda. Esimest korda kohtusid nad «Hüljatutes». «Uhke on ikka temaga laval koos olla, Jassi on ju vägev laulja.»

Kuidas lavarolli kõrval emaroll välja kukub, ei taha Anne üldse rääkida. Pesamuna Sonja on aasta ja seitsme kuune. Ja ainus, kes pole vanemate kõrval veel püünele pääsenud. Anne ja Elmo kõige vanem tütar, 12aastane Saara, teeb kaasa Estonia «Väikses korstnapühkijas».

«Ja Maria-Netti nüüd «Tões ja õiguses»,» lisab Anne. «Laulavad kõik, tundub et ka kõige väiksem juba laulab. Aga ma olen absoluutselt selle vastu, et neid peaks teatrilavale vedama,» ohkab ta. «Saara sattus teatrisse kooli kaudu. Nettiga oli see lugu, et Elmo tahtis, et laval oleks laps. Ma küll ei tahtnud oma lapsi välja käia, kuid midagi teha ei olnud. Nii siis on…» muigab Anne. Näib, et lastejutt on natuke ka poos. Sisimas, emana, on Anne uhke. «Lapsed on ise rahul, kuigi eks Netti väsib ära. Lastel on väga pikad koolipäevad, juba hommikul seitse tõusevad.» Viimaks ütleb Anne: «Loodetavasti ei tule mu lastest näitlejaid. See on ikka väga raske elukutse.»

Ja läinud ta ongi. Kuskil hüüab keegi: lavale, lavale! Külmas ja kõledas Linnahallis algab järjekordne «Mees La Manchast» proov.

«Mees La Manchast»

Muusika: Mich Leigh, libreto: Dale Wasserman, Kaari Sillamaa, lavastaja: Ivo Eensalu. Muusikaline juht ja dirigent: Mihhail Gerts, lava- ja kostüümikunstnik: Mare Raidma, koreograaf: Claudia Sevtsenko, võitluste lavastaja: Rein Oja, kontsertmeister: Zoja Herts.

OSADES: Cervantes/Don Quijote: Jassi Zahharov (RO Estonia). Teener/Sancho Panza: Peeter Oja. Aldonza/Dulcinea: Anne Reemann (Tallinna Linnateater). Paater: Andres Köster. Kõrtsmik: Ivo Linna. Antonia: Kristine Muldma. Majaemand: Kaire Vilgats. Dr. Carrasco: Elmar Trink. Habemeajaja: Venno Loosaar. Peamees: Raivo Rüütel. Hertsog: Margus Tabor. Pedro: Jaan Krivel. Mauritüdruk: Liis-Katrin Mägi. Maria: Annika Tõnuri

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee