Paul Luhtein, Eesti ordenite ja presidendi ametitunnuse kujundaja

Eesti kunsti elav ajalugu räägib 20.–30. aastate töödest justkui eilsest päevast. Tõenäoliselt esimese tähtsa tellimuse sai Westholmi kooli lõpetanud mees 1927. aastal. Toona õppis Luhtein Riigi Kunsttööstuskooli III kursusel. Ligi kaheksakümmend aastat tagasi toimunu on tal väga hästi meeles.

«Minu vanematel oli Pelgulinnas väike maja,» kirjeldab mees. «Ühel pühapäeva hommikul istusime neljakesi laua taga ja sõime.» Äkki keeras väravast sisse Jakob Westholm isiklikult. Pere ehmatas: ehk on noorem vend saanud hakkama mingi pahandusega! «Aga koolimees tuli hoopis mind paluma: tehke mu koolile lipp,» räägib Luhtein. «Punasele küljele tahtis ta kirja «Westholmi gümnaasium». Sinisele küljele aga taevatähti ja deviisi: Per aspera ad astra ehk läbi raskuste tähtede poole.»

Kunst aitas noormeest ka mõni aasta hiljem sõjaväes. Ta istus Pagari tänaval sõjaministeeriumis ning joonistas kaitseväele õlakuid, rinnamärke ja lõkmeid.

«Ametiketti peaks järjekindlamalt Moskvast küsima!»

1936. aastal otsustas Eesti riik luua oma ordenid. Riiklikeks muudeti Punase Risti ja Kotkaristi teenetemärgid. Riigivapi ja Valgetähe ordeni kavandite saamiseks korraldas valitsus kinnise konkursi. Kutsed said Günther Reindorff, August Kilgas, Roman Nyman, Hugo Lepik ning ka 27aastane Paul Luhtein. Riigipea ametitunnusele seati tingimus: ketil olgu peal rahvusornamendid ning selle küljes rippugu suur riigivapp. Mõlemate kavanditest valiti üllatusena välja pesamuna esitatud. Miks? «Vast selle pärast, et ma olin lõpetanud Leipzigi graafiliste kunstide akadeemia,» arvab Luhtein ligi 70 aastat hiljem.

Ametiketi tegemise usaldas valitsus 1937. aastal oma ala tipule, baltisakslase Joseph Kopfi kullassepatööstusele. «Selle tegemine oli pikk ja raske,» meenutab Luhtein. Esimese detailina valmis töökojas tulbikujuline ornament. Kõik keti lülid ning ühendused tehti peene käsitööna. Igat valminud detaili käis Kopfi noorem poeg kunstnikule näitamas. «Ümber teha ei tulnud midagi,» kiidab kunstnik meistrite tööd. Küll tuli meistritelt ettepanek: kasutame keti lülideks kolme sorti kulda.

Kokku kulus riigipea ametitunnusele 453 grammi kulda, üks punane rubiin ja kolm heledat safiiri. Valmistati ka rinnaskantav kaheksaharuline kuldtäht.

1938. märtsis oli kett valmis. Uue põhiseaduse esimesel päeval asetas selle Kadriorus president Konstantin Pätsi õlgadele kindral Laidoner.

Viimati oli ametikett presidendil avalikult kaelas 16. juulil 1940. aastal, kui Päts võttis vastu Nõukogude Liidu saadiku Botškarjovi volikirja. 14 päeva hiljem küüditati president perega Venemaale. Sama teed läks ka ametiraha. «Ma olen kuulnud juttu, et presidendil oli kett kaelas, kui ära viidi,» kinnitab Luhtein.

Vaatamata lubadustele ametitunnus tagastada seisab see tänaseni Moskva Kremlis hoidlas. «Mina leian, et seda peaks Moskvast järjekindlalt küsima,» ütleb kunstnik. «Üks ketilüli on küll katki, kuid selle parandamine võtab aega päev-paar.»

Päts tellis noorelt kunstnikult endale vapi

Lisaks Riigivapi ordenile kiitis valitsus heaks ka Luhteina esitatud Valgetähe kavandi. «See sündis hoopis lihtsalt, sest ma võtsin eeskuju lumehelbest,» räägib kunstnik. Kui tavaliselt on ordenid kas nelja- või harva ka viieharulised, siis Valgetäht on kuue haruga. Orden tehti valmis Roman Tavasti Pärnu maantee töökojas. «Valgel tähel oli ka kett, mille said enne 1940. aastat kuus riigipead. Samuti ka erisuurpael, mida anti välja vaid kahel korral,» räägib Luhtein.

Teenetemärkide kujundamine lisas kuulsust. Ootamatult helistas noorele mehele president Konstantin Päts isiklikult, kes tahtis endale vappi. Riigipea oli saanud just Taani Dannebrogi ordeni. «Kolmel pühapäeval käisin siis tema juures Toompeal korteris,» meenutab maestro. President seletas kunstnikule, mida ta vapil näha tahaks. Et vanaisa oli mölder, pidi kilbil olema veskikivi. Õigusteadust sümboliseerigu kaalud, riigitegelast kolm lõvi ning iseseisvusvõitlust Vabadusrist. Vapi alla soovis ka Konstantin Päts deviisi Per aspera ad astra.

Pärast seda tuli Luhteinale tööpakkumisi ridamisi. Ta kujundas reklaame, märke, müürilehti, karpe, ajakirju, kalendreid ja muud. Suurärimehed Puhkid tellisid kunstnikult käsitsi kirjutatud perekonna sugupuu ja põhikirja. Eesti politseile kujundas ta vapi, Lauljate Liidule aga 1938. aasta laulupeo märgi.