Inimesed

Rita Rätsepp: «Kellele ma ikka meelde tulen?» 

Jaanus Kulli , 16. veebruar 2005, 00:00
HING KRIPELDAB: Pärast etendust, mis Ritale korda läinud, võtab ta ette tee eesriide taha garderoobi, et tänada endisi kolleege. «Ikka kripeldab hinges küll. Siis on kuskil sees mõnus hea kadedus. Selline natuke kadetsev ja natuke rõõmus tunne,» ütleb Rita.Foto: Tiina Kõrtsini
«Häälega on nii, et aeg-ajalt jätab ta mind lihtsalt maha. Teinekord täiesti ootamatult. Läheb lihtsalt minu juurest ära ning siis ma ainult kähisen,» tunnistab endine näitleja Rita Rätsepp. 1980. aastal lavakunstikooli astunud, edasi Eesti Draamateatri ning Nukuteatri lavale tõusnud näitlejanna loodab, et hääleprobleem on siiski mööduv.

Meditsiinile Rita eriti ei looda. «Meie arstid on küll väga head, aga minu puhul tuleb ravida põhjust, mitte tagajärge. Aga mis sellest ikka nii palju rääkida, see on minu probleem ja eks ma sellega ka tegelen,» rahmab ta käega.

90ndate aastate algul tuli Draamateatrisse noor ja uuendusmeelne Margus Allikmaa ja lõi platsi puhtaks. Esimesena pisteti koondamispaber pihku Rita Rätsepale.

«Koondamine on raske kõigile, aga selle otsa istuma jääda on kõige mõttetum tegevus,» ütleb Rita. «Tuleb iseendaga rahu sõlmida, iseendale ja kõikidele teistele andeks anda ning otsida, mida edasi teha.»

Igatahes ei jäänud Rita koju patja nutma. Ta otsis ja leidis Nukuteatri. «Aga kui vaja, tuleb igal juhul ka patja nutta, tuleb vaht välja lasta, muidu segab see mõttetööd,» õpetab Rita. «Kõigepealt on vaja emotsioonid maha võtta ja siis kaine peaga mõtlema hakata, et kuidas edasi elada.»

Võrreldes paljude koondatud kolleegidega, ei olnud Ritale tööl käimine majanduslikus mõttes eluküsimus. Pärast esimese abielu lahutamist Alo Mattiisenist abiellus Rita ärimees Enn Õunpuuga. Rita oleks võinud vabalt koju istuma jääda, kuid loomingulise inimesena ei saanud ta seda teha. Rita läks Nukuteatrisse. Kuigi Rita sõnul oli Nukuteatris superkollektiiv, oli see siiski selge tagasikukkumine. Hoolimata sellest, et Draamateatris olid Rita sõnul kõik näitlejad oma garderoobidesse pugenud, maja oli ambitsioonikaid keskealisi näitlejannasid täis ja iga rolli pärast käis kibe kanakitkumine.

«Selles mõttes oli Nukuteatris hoopis teine õhkkond. Üks suur tuba ja armas pere. Samas oli see mingi tagasilöök. Lastele etendusi anda oli puhas rõõm; ometi ei teinud ma midagi selleks, et lepingut pikendada. Aga kui midagi teha, siis ikka täie rinna ja suure rõõmuga.»

Rita kursuse juhendaja lavakunstikoolis oli Mikk Mikiver. See on ainus kursus, mida Mikiver juhendanud. Kas polnud need kooli parimad aastad või polnud juhendaja kõrgvormis, tollasest 20st kursuse lõpetanust on enamik ammuilma teatriga hüvasti jätnud.

17aastaselt teatrikooli

Rita teatrikooli astumine on klassikaline – läks sõbraga kaasa, see loomulikult põrus, kuid Rita sai sisse. 17aastane neiu tuli Tallinna katsetele Võhma keskkoolist. «Olin ikka jumala noor. Ja järsku sattus see noor tütarlaps sügavalt maalt Rakke lähedalt väikesest külast pealinna. Oskasin liigelda ainult 18. bussiga kesklinna ja Kivimäe vahet. Teiste sabas otsisin, kus on Tombi kultuuripalee,» naerab Rita oma sarmikat naeru, kurrud põskedes.

«Kui sa ise ja su maailmapilt pole veel välja kujunenud, võid ennast suures linnas ikka väga kergesti ära kaotada,» tõsineb ta kohe. «Ei saa ju võrrelda tänaseid ja toonaseid 17aastaseid. Ühiskond on teine, info on teine, tänased noored on palju teadlikumad. Aga mina tulin maalt, kus kasvatust sisuliselt polnud. Puberteetigi polnud, sest keegi sellest ei rääkinud. Mingid raamid olid, et mis on õige ja mis on vale, aga iseenda otsimine käis ikka väga kaua. Vähemalt minul küll,» tunnistab Rita. Lapsepõlves unistas ta hoopis baleriiniks saada. Viimane teatriprojekt, kus Rita kaasa tegi, oli Rae Teater raekojas. «Seal oli selline tore väike saal ja sellest oleks saanud hea projekt, kuid meie hea hing Tõnu Aru läks pensionile, tuli uus inimene ja uued tuuled ning ka meie vaim rauges.»

Praegu õpib Rita Audentese ülikoolis ja Professionaalse Psühholoogia Erakoolis, kasvatab 6aastast Lise Bethi, 17aastast Anna-Mariitat ja 14aastast Karl Hansu ning teeb palju sporti. Rikaste ja ilusate spordiklubis Status on ta omainimene.

Küsimuse peale, kui paju aasta klubikaart maksab, jääb ta mõtlikuks ja ütleb siis naeratades: seda peab küsima abikaasalt.

Suvel mängib Rita tennist ja golfi, viimane on ta suur armastus. Esimest korda sattus ta Niitväljale kümme aastat tagasi. «Kui mina alustasin, oli naisgolfimängijaid hästi vähe. Praegu käib mängimas juba sadakond naist ja seda pean ma natuke ka enda teeneks, samuti seda, et golfi juurde on tulnud palju lapsi,» on Rita uhke.

«Golf on enim mängitav või enim harrastatav spordiala maailmas ja igat ala saab teha nii kallilt kui ka odavalt,» püüab ta järjekordselt lükata ümber levinud arvamuse, et golf on vaid rikaste lõbu.

«Eestis on see õnnetus, et siin on vaid üks golfiväljak. Tänu kliimale saab golfiväljakut põhjanaabrite omast kauem lahti hoida, seepärast kujundabki hinnapoliitikat ennekõike soome turist,» möönab ta. «Kui aga väljakuid hakkab juurde tulema, lähevad ka hinnad paika,» on Rita kindel. Ritale meeldib ka lihtsalt kõndida. «Kunagi käisin väga tihti Kivimäelt linna. Aga püüan tänagi võimalikult palju ilma autota liikuda. Käimine on üks stressi maandamise vorme ja võimalus iseendaga olla,» selgitab ta.

Ometi pole Rita teatrist lõplikult eemale pöördunud. «Mõnikord tulen mõnele inimesele meelde ka oma erialaga, teen mingeid projekte, mõnele tuleb mu hääl meelde ja siis saab reklaame loetud,» muigab ta natuke mõrult.

Pärast etendust, mis Ritale korda läinud, võtab ta ette tee eesriide taha garderoobi, et endisi kolleege tänada. «Ikka kripeldab hinges küll. Siis on kuskil sees mõnus hea kadedus. Selline natuke kadetsev ja natuke rõõmus tunne.»

Teatriturg üleküllastunud

Kui keegi teatrisse tagasi kutsuks, kas läheks?

«Olen selle peale päris palju mõelnud. Aga miks nad peaksid,» ütleb ta hästi vaikselt.

«Nii palju on noori ja andekaid näitlejaid ja minu meelest on teatriturg üle küllastunud. Näitleja peab olema oma elukutsele väga pühendunud inimene. Ja miks ma tollal vabatahtlikult-sunniviisiliselt kõrval jäin, ilmselt seepärast, et mul polnud piisavalt jõudu sellele alale pühenduda.

Aga nüüd olen teatrist nii kaua eemal olnud, kellele ma ikka meelde tulen. Esiteks on minu kursuselt väga vähe näitlejaid teatris ja mul oli vaid kolm oma lavastajat: Hermaküla, Mikiver ja Trass. Teised on mulle võõrad ja mina neile võõras.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee