MONSTRUM ON VÕIMALIK: Aga tõenäosus, et GMO monstrumiks osutub, on üliväike, lohutab heitunud rahvast ja rohelisi Toivo Maimets. Ei saa ikka mürgist kartulit tekitada ja müügile lasta – ise sured enne äraFoto: Liis Treimann (Postimees)
Rainer Kerge 12. veebruar 2005 00:00
Kõigepealt ütleb bioloog Toivo Maimets, et geneetiliselt modifitseeritud taimede osutumine keskkonnale ja inimesele ohtlikuks on kaduvväikese tõenäosusega. Aga lisab kohe: tapvalt mürgise kartulisordi tegemine on sama lihtne kui kartuli külmakindlaks muutmine.

Kui suur on tõenäosus avastada 25–50–70 aasta pärast, et geneetiliselt modifitseeritud põllukultuuride kasvatamine oli viga? Et on loodud monstrum?

Üliväike.

Kas DDT loomise puhul oli see tõenäosus suurem?

Väga raske on niimoodi ajalukku tagasi minna, sest nüüd me oleme tagantjärele targad... Tegu oli ikkagi väga selge mürgiga, mida massiliselt keskkonda laiali pritsiti. Nii et DDT ohtlikkuse tõenäosust oleks mina hinnanud ikka palju suuremaks kui praegu GMOde kasutamise ohtlikkuse.

Kardetakse, et GMO-taimede baasil kujuneb välja ülitugev viirus. Samuti, et DNA jupikesed lähevad mulda ja aitavad seal toota mingisuguse uue peletise, mis ei reageeri pestitsiididele ja millest võib saada hävitamatu umbrohi.

See on teoreetiliselt võimalik, aga kaduvväikese tõenäosusega. Tegelikult on loodus ju miljardeid aastaid igasuguseid rekombinatsi-oonieksperimente teinud – küll liigisiseseid, küll liikidevahelisi. Taimerakku võõra DNA viimine laboris käib agrobakteriga (Agrobacterium tumefaciens). Taimed ja see bakter on kasvanud väga-väga kaua aega koos. Ja need bakterid on kogu aeg erinevaid geene ringi vedanud.

Bakterid omavahel on võimelised igat moodi geneetilist informatsiooni vahetama. See looduse eksperiment on kestnud miljardeid aastaid, hästi-hästi kaua on olnud loodusel võimalik igasuguseid monstrumeid luua. Mõned monstrumid on ka välja tulnud, aga ma ei usu, et suudetaks teha midagi põhimõtteliselt täiesti uut.

Siiamaani on loodus oma seletamatus tarkuses liike loonud, nüüd sekkub organismide tegemisse inimene. Ja inimene on suhteliselt teadmatu – geneetikast ei tea me suurt midagi.

Me teame vähe. Inimese genoomis on geene mõni protsent, ülejäänu on suhteliselt tundmatu ala, aga tõenäoliselt teda vaja on, sest muidu ta poleks evolutsioonis säilinud....

Alati tuleb hinnata tasakaalu riskide ja võitude vahel. Embrüonaalsete tüvirakkudega on täpselt sama asi. Ühest küljest on kole küll, et tehakse inimese alge ja lõigutakse siis tükkideks. Teisest küljest miljonite inimeste kannatused – Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, mille vastu sest lõikumisest abi võiks olla… Kaalukausid.

GMOdega on täpselt samamoodi. Kui me suudaksime tänu efektiivsele tootmisele suure hulga näljast maailma ära toita, siis ma arvan, et kaal kaldub ikkagi GMOde kasutamise kasuks.

Kui Eesti valitsus otsustas geenmuundatud rapsi Euroopa Liitu lubamist, pidasite teie erialateadlasena valitsuskabineti istungil ka väikese loengu?

Loengut ei pidanud, aga ütlesin välja oma arvamuse. Ja sain keskkonnaministrilt tuntud vastuargumendi – et siis ju kasutatakse mürki selle rapsi hooldamiseks. Ja minu vastuargument oli, mürki kasutatakse oluliselt vähem kui metsiku rapsi puhul. Selline väike teaduslik diskussioon käis tõe-poolest.

Teie jäite vähemusse?

Jah! Valitsus jäi seisukohale, et me ei luba seda konkreetset rapsi Euroopa Liitu tuua.

Taim, mille juures teadlased on midagi näppinud, hirmutab.

Siin ongi vaja tegelda inimeste harimisega. Teadmine, et kui oled haige, peab tabletti sisse sööma, on aastasadu vana. Kui paljud aga suudavad öelda, mis on näiteks cox2-inhibiitor? Kuid me sööme ravimeid ikkagi. Erinevalt GMOdest, kelle kahju inimesele ja looduskeskkonnale pole kunagi suudetud tõestada, on ravimite kahjulikke kõrvalmõjusid olnud ridamisi. Talidomiidi tõttu sündisid väärarengutega lapsed. Nüüd korjati müügilt Vioxx – hakati täheldama, et selle tarvitajad jäävad sagedamini südame- ja veresoonkonna haigustesse.

Medikamentide ajalugu on selliseid näiteid paksult täis. Lihtsalt polnud aega korralikult uurida ja nii edasi. Aga me usaldame tabletti rohkem kui rapsi, mida me tahame Euroopas kuhugi põllu peale istutada. Inimese psüühikas on asi, mitte objektiivses maailmas.

Ehk just tänu nendelesamadele raviminäidetele teab halba aimata?

Kas sa teeksid ettepaneku kõik apteegid kinni panna ja ravida ainult kõrvenõgeseteega?

GMO on liiga uus asi. Pluss poliitilised ja majanduslikud huvid, mis suudavad inimeste kalduvusi, hirme ja uskumusi ära kasutada...

Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et keegi keerab mingi hulluse kokku. On võimalik võtta Clostridium botulinumist botulismigeen, eks, susata see rapsile sisse. Ja kõik sureksid maha – botuliin on üks mürgisemaid aineid maailmas, mille mõnisada molekuli tapab inimese.

Sellise mürgise kartuli tegemine on tehniliselt sama lihtne kui külmakindla kartuli tegemine?

Jah. Ainult et sellist kartulit ei suuda keegi müügile lasta – sureb ise enne ära.

See läheb nüüd bioterrorismi peatüki alla. Teema, millega Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit praegu väga tõsiselt tegelevad.

Minu meelest see läheb tavaliste GMOde kui põllukultuuride teemast välja. Inimest saab maha tappa ka lihtsamalt kui mürgikartuliga.

Kuigi – kodus kuurinurgas sa inimest ei klooni, aga GMOde tegemiseks pole eriti kallist tehnikat vaja.

Neljanda kursuse bioloogiatudeng suudab vajalikud riistad koju muretseda?

Suudab küll. Geenide ülekandmine ühest organismist teise on tudengitel praktikumide töö. Tõsi, tavaliselt kantakse geene bakterist bakterisse. Aga samuti saab geene kanda ka taimedele, sellesama agrobacterium’iga.

Nii et, jah, targad lapsed on meil.

GMO on imelihtne ehk Kuidas teha kartul külmakindlaks

Spetsiifilised ensüümid suudavad näiteks külma mitte kartva võilille DNA ahelast lõigata välja geeni, mis teeb selle võilille külmakindlaks.

Saadud DNA-jupike viiakse katseklaasis agrobakteri rõngakujulisse DNA-ahelasse. Et bakterid paljunevad kiiresti, saab lühikese ajaga lugematu arvu agrobaktereid, mis kannavad võilillelt lõigatud geeni.

Nende agrobakteritega kallatakse üle katseklaasil lebav kartulileht. Natukese aja pärast on agrobakterid kartulilehe rakkudesse viinud võilillest pärit DNA-jupi. Rakusiseste asjaajamiste käigus satub võõr-DNA kartuli genoomi (genoom on kogu geneetiline informatsioon, mis ühel isendil olemas on) koosseisu. Loomulikult ei süsti agrobakterid võõrast geeni meelega teise taime, nad lihtsalt on aegade algusest harjunud niimoodi teiste organismide DNA-lõigukesi ühel hetkel kaasa võtma ja teisel hetkel maha jätma.

Kartulilehe – lamab ikka katseklaasis – võõr-DNAga taimerakud hakkavad poolduma. Teadlased oskavad teha nii, et kasvama hakkavad ainult sisseviidud DNAd sisaldavad rakud. Sest igasse rakku agrobakter võõr-DNAd ei viinud. Tekkivast uuest rakumassist kasvatatakse kartulitaimed, mis on juba külmakindlad.

Miks GMOd erutavad ja hirmutavad?

Inimene sööb ning laseb endale sisse süstida antibiootikume ja vaktsiine, mis laboris tehtud või seal vähemalt kõvasti mõjutatud – ning on rõõmus ja rahul. Geneetiliselt modifitseeritud taimede vastu protestitakse aga kõvasti.

Bioloog Toivo Maimets loetleb neli põhjust, miks GMOd inimesi erutavad.

Esimene reaktsioon uuele asjale on alati hirm. Kui mu koer näeb Ihastes metsa all järjekordset prahihunnikut, siis, ehkki ta on aastaid seal metsas käinud, hüppab ta uue asja ees tagasi, lööb kartma! Alles seejärel läheb uudistama.

Teiseks on kindlasti olemas majanduslik põhjus. Ajal, kui Ameerika Ühendriigid investeerisid kõvasti insenergeneetikasse ja uute taimearetusmeetodite väljamõtlemisele, ei teinud vana Euroopa sel alal midagi. Järsku avastati end situatsioonist, et Ameerikas ongi saadud taimed, mida on odavam kasvatada. Ja nüüd need taimed tungivad Euroopa turule!

Kolmandaks ei tohi ära unustada, et ohud, olgugi väga teoreetilised, on tõesti GMOde juures olemas. Neid ohtusid ja riske tuleb kaaluda. Üks viga, mida diskussioonides tehakse, on see, et räägitakse stiilis: GMOd on head/GMOd on pahad, GMOd on loodusele kahjulikud/ei ole loodusele kahjulikud… Iga GMO on täiesti eraldi asi: mida konkreetse organismi juures tehtud on, milliseid geene on sisse viidud, milliseid geene on välja võetud. Selline diskussioon ei vii kusagile. On selge, et tööstuslike kultuuride vahetud ohud inimesele on ka teoreetiliselt palju väiksemad kui sissesöödavate asjade puhul.

Et ükski GMO oleks suutnud otseselt mürgine olla, pole keegi tõestanud. Kuigi teoreetiline võimalus on alati olemas, et kui sa seal midagi ümber tõstad, võid ta mürgiseks teha. On üritatud võtta üles kohtuasju, kus väidetakse, et GMO on kahjulik ümbritsevale loodusele. On olemas mingi näide, kus teatud tüüpi liblikad hakkasid GMO-põldudel ära surema. Ent seal vaieldi ka vastu, et liblikad küll surid, aga pestitsiide kasutades sureks neid veel rohkem… Ameerikas kasvatatavast rapsist on 80 protsenti geneetiliselt modifitseeritud. Ja ma arvan, et see on täiesti mõistlik…

Neljandaks poliitilised põhjused. Praegu käib Euroopa Liidu tasandil kõva GMO-alane diskussioon. Just rapsi teemadel, kas lubada seda rapsi ELi sisse või mitte. Ja Eesti valitsus on praegu seisukohal, et mitte lubada. Mina jäin valitsuses teist-sugusele arvamusele. GMO-hirmul on erinevaid põhjusi ja igaüks püüab sellest sogasest veest oma spetsiifilist kala. Kui ma teeksin Eestis roheliste parteid, siis ma kindlasti klopiksin seda, et igasugune GMO on hästi kahjulik ja meie oleme need, kes mitte mingil juhul ei luba GMOsid sisse tuua.

Oskussõnastik

Geen

tavapärases mõistes jupp DNAd, mis määrab ära ühe tunnuse, ühe valgu. Tegelikult on asi palju keerulisem. Geen on DNA järjestus, pluss teda reguleerivad elemendid, mille olemusest paljutki ei teata, pluss see, millest üldse midagi ei teata. Tunnuse määramisel mängib geen kokku teiste geenidega, ümbruskonnaga jne. Kui keegi teab head geeni definitsiooni, võtku teadlastega ühendust.

Geneetiliselt modifitseeritud organism (GMO)

taim, loom, seen, kes tahes, kelle sisse on viidud teise organismi geen. Näiteks naeri sisse mõni bakteri geen, mille tagajärjel muutub naeris külmakindlaks.

Agrobakter

spetsiifilise rõngaskromosoomiga bakter, mis suudab siseneda taimerakku ja «süstida» jupikesi oma DNAst taime DNAsse. Agrobakterid on teinud sellist geenikannet aegade algusest alates, nüüd on teadlased õppinud saatma agrobakteriga taimedesse neile meelepäraseid geene.

Kloonimine

võetakse organismi «ema» keharakk, mille tuum (sisaldab DNAd) viiakse munarakku, see pannakse amme ja kasvatatakse geneetiliselt «emaga» identne kloon. Näide: too lammas Dolly.

Teine võimalus on võtta loote arengu väga varajases etapis tüvirakke (need on rakud, mis suudavad areneda ükskõik milliseks keharakuks, käesoleval juhul ka terviklikuks organismiks). Tuleb panna need amme sisse ja kasvatada identseid organisme, palju süda lustib. Ahvidega on nii tehtud.