Mida saab krooni eest?

«A tšja eta ikraa? Lososs ili forelj?» küsib kallisse karusnahksesse kasukasse mähkunud naine minu ees. Tema mure on arusaadav – hinnasiltidel on teave kirjas vaid «saksa tähtedega», kui ühte kunagist NSVLi riigijuhti tsiteerida. Daam ostab 100 grammi kalamarja ja kaks lõhelõiku.

«Mul on tegelikult kalamarja väga vähe tarvis,» pobisen arglikult, kui järjekord minuni jõuab. «Kui palju siis?» küsib müüja. Tal on käes 400grammine tühi plastkarp (väiksemaid siin letis polegi). «Umbes üks supilusikatäis;» kohman mina. Selgub, et olen liiga optimistlik, supilusikatäis 599kroonise kilohinnaga forellimarja maksab üle 10 krooni. «Võtke veidi vähemaks,» palun. Müüja võtab mõned terad ära. Arve on kaheksa krooni. «Võtke veel veidi vähemaks.» Teine kasukas daamike mu selja taga järjekorras klõbistab maniküüritud küünega põlglikult vastu vitriini. Müüja on muutumatult viisakas. «Kas nii sobib?» Neljasajagrammises plastkarbis meenutab mu kroonine kalamari apelsinisöömisega liialdanud kärbse kakat.

Vähisabade ja krevettide ostmisel püüan müüja närve säästa. Ostan kumbagi 5 tükki ja jagan summa viiega, krooni eest saab ühe väiksemat sorti vähisaba, koorimata krevette koguni kaks tükki. Kahman karbid ja teen, et leti eest minema saan.

«Kaal on liiga väike!»

Puuviljaosakonnas liigub pilk mööda riiuleid, otsides võimalikult väikseid puuvilju. «Kaal on liiga väike,» teatab mulle kaal, kui kumkvaadi kaalule asetan. Lisan veel ühe, ikka vähe. Kolme «väikse hapu mandariini» puhul näitab kaal summat 4 krooni. Otsin korvist kõige väiksema kumkvaadi ja limkvaadi (sarnaneb laimiga) ja otsustan, et need saab krooni eest kätte küll. Füüsaleid müüakse pakis, 19.90 eest on neid täpselt 20 tükki. Edasi suundun tavapuuviljade juurde, viinamarjade puhul kasutan juba krevettide ostmisel omandatud tehnikat. Väike punase viinamarja kobar (10 marja) maksab 5 krooni, sama summa eest saab 30 rohelist rosinaviinamarja. Kaaluhinnalt odavad sidrunid osutuvad kroonieksperimendiks liiga suureks, küll aga leian väikese laimi (1,2 krooni). Sooduspakkumisest saan krooniga ühe pirni. Kokku tuleb puuviljavaagen missugune. Köögiviljadest võib Stockmannist 1 krooni eest osta ainult ühe kirsstomati, aga sedagi juhul, kui oled nõus terve paki eest maksma.

Kerge pole krooni eest hõrgutisi valida ka kaubamaja gurmeeletist. Üks kaasostja jääb lausa suu ammuli vaatama, kuidas ma ühte plastkarpi panen ühe küüslauguküüne ja teise neli tillukest kapparitera. Krooni eest saab ka ühe marineeritud artišoki ja viis kukeseent. Kassajärjekorras varjan oma ostud uudishimulike pilkude eest ajalehega. Delikatessid – ilmub kassaaparaadi ekraanile kiri. Kõigil hind 257 krooni kilo. Kaubamaja lahkete müüjate ees on plastkarpide asjatu raiskamise pärast siiralt häbi.

Viigimarja krooni eest ei saa

Pisut lihtsam on ühe krooni eest kaupa valida Rimi kaubahalli pähklite «osakonnas». Päevalilleseemneid saab kõige suurema koguse, maapähkleid veidi vähem. Kuid kõikide kallimate pähklitega panen jälle mööda – ma ei suuda kuidagi uskuda, et krooni eest mandleid, sarapuu- või pistaatsiapähkleid nii vähe saab. Kroonise koguse pähkleid võib lausa näppudel üles lugeda! Ning krooni eest pole võimalik osta isegi ühte kuivatatud viigimarja – see kaalub nimelt 2,5 grammi ja maksab 2,5 krooni. Krooni eest ei saa osta ka kahte datlit, need kokku maksavad 1,3 krooni. Vältimaks piinlikke ekstsesse kassas, ongi soovitatav kõik väikesed pähklikogused müügisaalis kontrollkaalul eelnevalt üle kaaluda.