Inimesed

Mida saab krooni eest 

Kaja Roomets, Kaire Kenk, Külli Värnik , 22. jaanuar 2005, 00:00
Esmapilgul tundub, et mitte midagi. Ja mis sellest kroonist enam, varsti on ju käibel euro ja kroon on eestlase jaoks minevik. Toimetuses küsitledes oli kõige sagedasem vastus: «Kaks toosi tikke.» Siiski meenub ühele, et selle raha eest sai kemmergusse, aga nüüd on sellegi teenuse hinda igal pool tõstetud. “Haiglas kasutatavad ühekordsed sinised sussid,» ütleb teine. Aga ka need maksavad praegu enamikus kohtades kaks krooni. Mida siis veel? SL Õhtuleht otsustas selle järele uurida. Suureks ehmatuseks sai krooni eest aga nii palju asju, et tänasesse lehte sattusid neist vaid mõned. Järgmisel laupäeval jätkame.

Kuuldused sellest, et 1 krooni eest ei saa poest mitte midagi ja väikseim käibelolev rahatäht peaks olema vähemalt 10kroonine, on tugevalt liialdatud. Peotäis krooniseid münte taskus kõlisemas, läheme toimetuse fotograafiga Tartu turuhoonesse sisseostudele.

Et sellel ostmisel vähekenegi jumet oleks, siis püüan krooniseid oste teha põhimõttel, et kõik see kraam annaks kokku kasina terviku. Piltlikult võiks see kanda ühist nimetajat “Päev enne palgapäeva».

Leiba ja piima ühe krooni eest Eesti riigis ei saa, kui te just, tops käes, talupiima müüja juures haledat nägu ei käi tegemas. Fileerivist ja karbonaadikuhilatest astume ükskõikse ilmega mööda, 6 eurosendi eest ei saaks seamaksa serva ega poolt neerugi.

Krooni eest ühepajatoidu komponente

Tervislikud eluviisid ausse, kodanikud tarbijad! Alustame oma kasinat osturetke köögiviljalettide juurest. Müüja Helju vaatab letile pandud kroonist münti lahke pilguga. Kogu raha eest kartuleid? Selle raha eest saab neid tervelt kaks tükki, kartuli kilohind on 7 krooni. Porgand, mille eest samuti 1 kroon küsiti, tundub märksa toekamana. Kolmanda mündi eest kaalutakse mulle kaks väikest punapeeti.

Kui juba laristamiseks läks, siis mingu! Proua Leili otsib säilituskapsa kuhilast ostjale sobivat kapsapead. Pisemad neist mahuvad vabalt pihku ära. “Kas 76sendine kõlbab?» tuleb küsimus. Raha on tibakene rohkem, ja nii leitakse mulle kolmandal katsel kapsapeakene, mis maksab paar senti vähem kui kroon. Ühe krooni eest ostan ühepajatoidu viimase komponendi – kaks väiksemat sorti mugulsibulat.

Midagi haput ka

Hapukurgi ostmiseni asi ei kisu, kuid meesmüüja tõstab meie meeleheaks kaalule kurgi, mis maksab sendipealt 1 kroon. Õunamüüja tädi kaalub proviisori täpsusega meile õiget ubinat, tema naaber pistab vahele, et ühe krooni eest ostmist on ennegi ette tulnud. “Üks noor naine käib minult ikka aeg-ajalt saja grammi kaupa hapukapsast ostmas.»

Vastse-Kuuste Lihatööstuse vorstileti ees esitan rõõmsameelsele müüjale tagasihoidliku soovi: ühe krooni eest vorsti. Letile potsatab kang võileivavorsti. Süda ähvardab rinnus seisma jääda, kui müüjanna pika noaga hakkab vorsti küljest imeõhukest viilu lõikama. Kui inimene minu pärast näppu lõikab, on jama rohkem kui krooni eest. Punane kilekest tõrgub vastu, esimene katse ületab lubatud normi 24 sendi võrra. Teine lõikus on täpsem, kuid üks viilukene tuleb lisaks lõigata. Ja sõrmed jäävad õnneks terveks. “Ühe krooni eest pole keegi mitte kunagi minult vorsti ostnud!» Tundub, et ka müüja on meie ühisprojekti edu üle rõõmus.

Krooni eest ei saa tappa ka

Talleggi leti ees seistes esitan müüjale oma vaga soovi. Oleks järjekord, ei tihkaks kroonitrikki teha. Müüja kaalub kannatlikult pisikest broileripallikest, pihvi sest rahast välja ei tule. “Eesti riigis ei saa ühe krooni eest tappa ka!» ütleb sinises mantlis proua ostja. Inimesed, ärge olge ometi nii õelad!

Et hapu tuju magusamaks teha, läheme kommileti juurde. Kaheksa Bibi karamelli saab mündiga kätte. Ka kolm odavamat sorti šokolaadikommi, kuid need ei ärgita ostma. Kaal tõrgub krooni hinnaks lugemast, kuid 6,5 leheküpsist annavad täpse tulemuse. Müüja Tiina ümardab ostja kasuks. Poolikust küpsisest saab terve.

Toidupoes oleks tulutu ühe krooniga vehelda. Oleks kaks krooni, küll siis oleks valikut! Valmispakitud kauba puhul sa kas ostad või jätad ostmata, sõltuvalt ostujõust. Samuti ei saa kassajärjekorda minna, kanamuna peos. Viil vorsti ehk küsimise peale lõigataksegi, aga leivaviilu juurde te ikkagi ei pääse. Kauplusest, muide, ostsime 98 sendi eest kapsa-porgandisalatit. Maitses ütlemata hästi.

Et leida Tallinnast ühe krooni eest toidukaupa, suundun Balti jaama turule – see on pealinlasest säästuri Imede Õu.

Köögiviljamüüjad ei taha küll sellist summat nagu üks kroon tunnistada, ikka tuleb kahe kartuli, õuna või porgandi hinnaks 1.50 või rohkemgi. Aitab see, kui hoida näpu vahel ühekroonist ja öelda, et rohkem pole. Siis saab krooniga isegi kaks kartulit, ühe keskmise peedi, kaks õuna või porgandit. Müüjate kommentaari: ”Täitsa lolliks läinud!” saab kaasa tasuta.

Nende jõhkrus kandub üle ka ostjatele. Turu ühe populaarseima, Vici soodushinnaga toodete leti taga sabas seisvad valdavalt muulastest pensionärimutikesed on valmis jultunud vaheletrügija, kes tahab osta ühekroonise paprikapulbri, oma turukottidega maha lööma. Samas paneb aga meesmüüja sulle neljakroonise limonaadipudeli hoolitsevalt kilekotti ja ütleb naeratades: “Kjulastage meid jaelle!”

Ühekrooniseid toidukaupu taga ajades tuleb hoida putkade ligi, mille juures kõige pikemad sabad on. Ning ostes tuleks vaadata ka “parim enne” kuupäeva. Kroonisel Argentina vahvlil sai see täis näiteks mullu juunis, 60sendisel Saksa maasikad˛emmi karbikesel 2003. aasta detsembris, 2,5krooniselt Norra pasteedikarbilt aga on reetlik kuupäev suisa kustutatud. Kuid kroonine Knorri valmissupp on täiesti OK.

Kel taskus näiteks seitse vaba krooni, tunneb end Balti jaama turul nagu miljuneer. Viie krooni eest saab siit vajaliku kahekäiguliseks lõunaeineks: näiteks Vici heeringa hapukoorekastmes – 3,5 krooni, kaks kartulit ja pudingi – 2,5 krooni.

Mis tarbekaupu saab ühe krooni eest? Kõigile meenub kaks toosi tikke. Aga veel. Krooniste leidude otsimiseks sukeldusime kaubandusvõrku.

Esimese odava kohana meenub apteek. Sai ju nõuka ajal sealt odavaid vitamiinidra˛eesid ostetud, kui vanemate antud nädalaraha üks rubla reedeks üksikuteks kopikateks oli vähenenud. Tänapäeval kehtib kallis apteegis ekvivalendina ühekroonine. Selle raha eest ei õnnestu küll midagi suhu pista, aga see-eest saab kaks näpukaitset (u 40 senti) või tervelt ühe Urgo plaastri (maksab üks kroon, aga väärtus on hindamatu, kui jalanõu hõõrub!).

Tiimarist saab ühe krooni eest vaid postkaardi. Valida on looduspiltide ja naljakate kaartide vahel. Valin viimase. Müüjad paluvad vabandust, et kroonised pastakad ja harilikud pliiatsid on otsa saanud. “Need lähevad kohe ära, rahvas paneb selliseid asju hästi tähele,» selgitab müüja.

Hinnapommi kauplustes on soodsa hinnaga kraami küll, kuid kõik see maksab ikka rohkem kui üks kroon. Kõige odavam ese, mis silma hakkab, on 90sendine pastakas. Kontorisse leian lisa bürookaupade poest – suur leht valget paberit, kiletasku ja registraatori uus silt (täiesti mõttetu asi!)

Kui Superboxi poes ringi vaadata, ei jää esialgu mitte midagi silma. Oleks piiriks kaks krooni, siis saaks osta kammi või nuustiku. Siiski on kaupluses ka leiunurk, kus korvi sisse igasugust allahinnatud träni visatud. Sealt leian lilla plastmassviguri, mille otstarvet ei oska keegi aimata. Hiljem selgub, et see on mobiiltelefonihoidik, aga seda saab edukalt ka Barbie rannatoolina kasutada. Veel õngitsen korvist kontoris nii vajalikud augutugevdajad (sellised paberist seibid, mida kleepsu abil hea dokumendile panna, kui see pika tarbimise järel kaustast välja tahab pudeneda). Neid saab krooni eest tervelt 480 (!) tükki. “Kas viiekümnesendised asjad ka sobivad?» hõikab müüja mulle järele, kui kassa poole lähen. Tal on käes kaks papist kokkuvolditavat popkornikaussi ja kaks imetillukest kustutuskummi.

Riketsi lillepoest leian lõpuks ometi üksikult müüdavad teeküünlad, ja need maksavadki kroon tükk. Lilledest küll midagi krooni eest valida ei ole. “Kui oleks kevad, saaks lumi- või märtsikellukesi,» ütleb müüja. Siiski leiab ta rohelisest puhmast 4–5 karuheinaoksa: “Neid on nüüd krooni eest.» Asi seegi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee