Inimesed

Pimedatekirjas trükitud raamatud on paksemad 

Allar Viivik, 5. jaanuar 2005 00:00
TEAB: «Kõikide maade miljonitele pimedatele on tänapäeval Luis Braille´i nimi kõige kallim ja lähedasem,» loeb Falkenberg paksust punktkirjas raamatust.Foto: Kalev Lilleorg
Pimedatekirjas raamatuid saavad eestlased lugeda Tondi pimedateraamatukogus. Samas asuvas trükikojas saab neid ka Soome eriprogrammiga arvutil trükkida.

«Punktkirja leiutas XIX sajandi kolmandal kümnendil prantslane Louis Braille (1809–1852),» seletab Tondil asuva Eesti pimedate raamatukogu toimetaja Avo Falkenberg. 1820ndatel pressiti näiteks paberile reljeefseid tähti, mida pimedad sõrmega lugesid. 15aastane pime noormees Braille sai ootamatu inspiratsiooni Prantsuse sõjaväes kasutatud pimekirjast.

«Järgmise kümne tähe real on juba kasutusel ka kõige alumine ruuduke.» Prantslane pani pimedatekirja arvudki. Ühest kümneni on need tähestiku esimesed tähed, millele on ette lisatud L-tähte meenutav neljapunktiline kujund. Punktkirjas on ka suurte ja väikeste tähtede märgid, matemaatilised sümbolid ja noodimärgid. «Kui me võrdleme keeli, siis on Braille´i tehtu võrreldav esperantoga. Tema punktkiri on üleilmselt tunnustatud,» kinnitab mees.

Punktkirja lugemine on suur kunst

Kuidas aga punktkirja lugeda? Selle tähed on umbes viie millimeetri suurused. «Vaat see ongi kunst. Punkte paberil tajutakse sõrmeotste närvilõpmetega,» seletab Falkenberg. Tema sõnul õpivad mõned pimedad kirja selgeks paari nädalaga. Teistel aga kulub selleks mitu kuud. «Mida tundlikumad on närvid, seda kiiremini õppimine läheb.»

Aastakümneid trükiti Eesti pimedatele raamatuid metallmatriitsidega. Plekkplaatidele pressiti väikesed täpid, mis omakorda vajutasid punktid paberile. Samuti saab punktkirja erilise naaskliga ise paberile kirjutada. Selleks on väike metallist ruutusid täis plekitahvel. «Läbi selle torgid väikese lohu, mis jääb paberile punktina. Ma kirjutasin kõik koolikonspektid nii,» räägib Falkenberg.

1997. aastal sai pimedate raamatukogu Soomest ülikalli kõnesüntesaatori ja eriklaviatuuriga arvuti. Sellega saab mugavalt tavalisi raamatuid punktkirja ümber panna. «Kõigepealt skannitakse tavaline raamatulehekülg mälusse,» seletab ta. Hariliku arvutiklaviatuuri all oleval lisaseadmel on riba, kus jookseb kogu tekst punktkirjas. Kui arvutiekraanile ilmub lehekülg, hakkab tööle ka punktkiri. «Seal on aukude all väikesed kepikesed. Kui lugemisjärjekord on jõudnud mõne sõnani, siis tõuseb sealt üles nii paljude tähtede jagu reljeefe, kui sõnas on tähti,» piltlikustab ta arvuti tööd. «Neid punkte saab siis sõrmega lugeda.» Arvuti loeb samas veidi Buratinot meenutava hääldusega eesti keeles ette sama teksti.

Kuueköiteline «Kevade» pimedatele

Raamatulehed prinditakse eriprinteriga A4-st veidi suurematele lehtedele. Viimased on toodetud Tšehhis. Et ridu mahub punktkirjas lehele tunduvalt vähem kui tavaraamatul, on pimedate raamatukogu teosed väga paksud. Näiteks Lutsu «Kevade» on Tondil kuueköiteline.

«Aga suuremaid päevalehti saame lugeda ka kõnesüntesaatoriga ja täheribaga,» rõõmustab Falkenberg. Paraku on lisaseadmed nii kallid, et neid on Eestis vaid paarikümnel inimesel. Enamik Eesti pimedaid loeb ikka Tondi erikogus paberile trükitud raamatuid. Viimaseid on sealsete hoidjate sõnul mõnisada. Lisaks umbes 600 heliraamatut CDdel või kassettidel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee