Inimesed

Kaljo Kiisk. Hullumeelselt õnneliku saatusega mees 

Jaanus Kulli, 11. detsember 2004, 00:00
ÕNNELIKU SAATUSEGA MEES: Kaljo Kiisk on käinud läbi tulest ja veest. Sõdinud Eesti SS-diviisis venelaste vastu, põgenenud küüditamise hirmus Moskvasse teatrikooli, kinoliidu juhatuse I sekretärina pidanud astuma parteisse ja teinud filme, mis Moskva otskohe ära keelas; neist «Hullumeelsust» peetakse Eesti parimaks filmiks.Foto: Kalev Lilleorg
«Näe, kingsepp Johannes läheb!» hõiskavad lapsed tänaval ja emmed noogutavad kaasa: «Ongi Johannes! Tubli, Mari (või Jüri), tundsid ära.» Ka noore mamma jaoks on Kaljo Kiisk ainult ja üheselt Johannes, kes juba tosin aastat koos Almaga Õnne tänava köögis vaikseid asjaajamisi ajab, mõnikord veidi vintis on ja tihtipeale Alma käest pragada saab.

Noor vaataja ei pruugi teadagi, et seesama Johannes ehk ristinimega Kaljo Kiisk astus vaikse noormehena mobilisatsiooni korras 17aastaselt Eesti SS-diviisi, sõdis Sinimägedes venelastega, suutis hiljem varjata oma minevikku, õppis Moskva Riiklikus Teatriinstituudis, oli teatrilaval legendaarne Toots ja kinolinal veel legendaarsem Lible, sai maha kuraditosina jao filmiga, millest kaks Moskva riiulile seisma pani.

Kaheksa päeva tagasi 79. sünnipäeva tähistanud Kiisk on elus palju saavutanud ja jõudnud. Nädal tagasi andsid PÖFF ja kultuuriministeerium esimest korda välja elutöö auhinna, mis läks Eesti filmi Grand Old Man’ile Kaljo Kiisale.

Teie olete see inimene, kes mäletab veel sõjaeelset aega ja võib kinnitada või ümber lükata lendlause vanast heast Eesti ajast.

Lapsepõlv, mis põhiliselt kuulus tolle esimese Eesti aega, oli mul suurepärane. Tänu kodule ja sealsele väga heale õhkkonnale paistis ka muu maailm ning ümbrus muretu ja lahke.

Ema sünnikoht oli Toilas ja ka mina olen sündinud seal. Isa oli valumeister, nõutud töömees.

Isa töökohtade järgi me kolisimegi ühest kohast teise. Nii asusime 1935. aastal elama Sillamäele, kus meie elu hakkas tõesti järje peale saama. Isa sai väga head palka ja kogus maja ehitamiseks raha. Meil sellist laristamist ei olnud. Aga kui ta 1941. aastal tahtis raha pangast välja võtta, andis nõukogude võim talle niipalju tagasi, et selle eest oleks saanud vaid mantli osta. Ühesõnaga, isa tehti puupaljaks.

Aga noorusaega kui sellist pole mul olnud, see läks omadega metsa.

Praeguse vanuse juures ongi kõige hullem, et 80aastane vanamees ei mäleta enam väga hästi eilseid sündmusi, samas on silme ees nelja-aastase lapse detailne maailmapilt: jalas mitte väga tumedad sokid, hallikad põlvpüksid ja seljas sinakas jope. Minu vastas istub tädi, keda ma noomin, et see on isa tool, ära sa seal kaua istu.

Ja samas, oota, mida ma nüüd pidingi... Eks see ülemine korrus ole ikka natuke väsinud. Aga tore, et see, mis sinna põhja on ladestunud, et see ajab juuri ja õisi.

Teid nagu enamikku 25. aastakäigu mehi võeti sõtta otse koolipingist?

Lõpetasin 1943 Narva kaubanduskooli ja tulin Tallinna kommertsgümnaasiumi, kus ees olid juba sellised poisid nagu Uno Mereste ja Jaanus Orgulas.

Sain seal vaid kuu olla, kui tuli kutse sõjaväkke. Rakvere jaamas oli suur hulk noori mehi.

Jaama nurgas seisis Rakvere poiste punt, nende hulgas ka üks noor tütarlaps, kellest sai hiljem minu abikaasa. Tollal oli ta tulnud venda saatma.

Seda mõtet ei olnud, et oleks mopist ära hiilinud ja kuskile redusse läinud?

Ei. Mis oleks siis juhtunud ema ja isaga. Peas vasardas ka teadmine, et lähen ikkagi sõtta nende vastu, kes isa raha ära võtsid.

Nagu ei osanud uneski ette näha, mis põrgu Sinimägedes ees ootab?

Mind määrati 88 mm õhutõrjekahurite patareisse, mille kaitsjateks omakorda olid 22 mm kahurid. Sellise peal ma olingi. Seda rahet nii õhust kui ka torudest saime kaela küll ja küll. Peamiselt muidugi õhust, sest tulid ikka hirmsad lained, 30, 40, 50 lennukit... Teinekord ei jõudnud neid lugedagi.

Surma ometi nägite?

Küll.

Kas see noore poisi mõistust ära ei viinud?

Ei. Huvitav, et surm läks isegi kuidagi teisejärguliseks ning esiplaanile tõusis enesehoidmise instinkt. Mitte et oleksin roninud põõsa alla värisema. Pigem vastupidi. Juba kiviajal oli võidumees see, kes esimesena kaikaga virutas. Mingit hirmupaanikat ma ei kogenud. Aga kole oli küll, suu oli liiva täis, seda ei saanud ju kinni panna, muidu oleks kõrvatrummid läinud.

Kui tihti tuli endal kaikaga virutada? Kas püssist inimese pihta olete lasknud?

Seda tuli väga vähe teha, põhiliselt põrutasime ikka torudega.

Mitu lennukit alla saite?

Mõned ikka saime.

Viimaks tuli ikkagi punaste eest taanduda.

Taandudes jõudsime lõpuks Pärnu lähedale, kuni Karuse küla lähedal heinamaal kuulsime naiste kisa, et lapsed, lapsed, kuhu te lähete, venelased on külas. Joosti meie juurde, viidi küüni, anti uued riided ja nii jäime külla sulasteks.

Kuni kord Lihulast tuli kutse ilmuda sõjakomissariaati. Seal olid ees Vene mundris eesti mehed. Mul oli juhuslikult kaasas paber, et olen selle ja selle kooli õpilane. Rääkisin, et Sillamäel olid jubedad lahingud ja et koos vanematega evakueerisime, isa ja ema läksid Tamsalusse ja mina tulin siia sulaseks, nüüd aga tahaks minna edasi õppima.

Üks mees vaatas mulle sellise pilguga otsa, et, poiss, räägi, räägi. Võttis siis tõendi ja ütles: tead, kõige õigem ongi, kui kooli tagasi lähed. Aga see pilk, kui ta tõendi tagasi andis, kõneles üheselt: ma tean täpselt, kus sa vahepeal olid.

Kas pärast sõda ei hakatud uurima, et kus ja mis?

Kohe hakati. Et kus te, 1925. aasta poiss, olite. Ütlesin, et isa juures Sillamäel põlevkivitööstuses, kus valmistati lennukibensiini, et see töö vabastas mopist. Ah jaa, õige, vastati. Tegelikult ei vabastanud mopist ükski tehas. Aga seks korraks sain minema. Ent see asi hakkas kummitama ja nii ma põgenesin kommertsgümnaasiumist Rakverre, gümnaasiumi üheteistkümnendasse klassi.

Kus leidsitegi endale abikaasa, kellega nüüd olete elanud koos ligi 60 aastat.

Esimesel koolipäeval küsiti klassi ees, kuidas nimi on. Kaljo Kiisk. Tüdrukud hakkasid kõva häälega turtsuma, minu tulevane eriti kõva häälega, nii et tema ees istuv tüdruk pööras ennast ümber ja ütles: sa vaata, et see kiisk sulle kurku ei jää. Ja nii juhtuski. Mulle hakkas see tüdruk meeldima ja nii ma kõpsti! kui kärbes ämblikuvõrku ennast meelitada lasin. Ja jumal tänatud, 47ndal abiellusime, 60 aastat saab varsti täis.

Saatus või juhus mängis teile kätte mitte ainult tulevase abikaasa, vaid ka elukutse.

No kuhu ikka pärast keskkooli minna. Terve Virumaa oli ju maa all. Enamik mehi töötas kaevandustes. Muidugi, mäeinseneriks. Tegin, klõps, eksamid ära aja sain sisse. Kuni ühel päeval loen, et teatristuudio võtab täiendavalt mehi vastu. Lükkasin oma poolelioleva joonestuse kõrvale ja nii ta minust lõpetamata jäigi. Õppisin luuletuse pähe ja läksin eksamile. Seal olid Põldroos, Rebane, Kalmet, Feliks Moor ning minu suguvõsast Kaarli Aluoja. Meil on suguvõsas teatripisik ikka sees. Ka ema mängis 13- või 14aastaselt Toila rahvamaja näiteringis ja talle ennustati suurt karjääri. Aga tollal ei peetud naisterahvale sobilikuks näitlemisega tegelda, nii läkski hoopis õpetajaks.

Ja mida ema ära ei teinud, tegi hiljem poeg.

Jah. Sain kohe sisse, Põldroos ütles, et olete vastu võetud. Kuni 1949. aastal tuli Jaanus Orgulas minu juurde ja ütles, et kuule, Moskvas avataks Eesti teatristuudio, tule ka. Samas oli uuesti minu vastu hakatud huvi tundma. Moskva kohviku peal oli täitevkomitee, sinna kutsuti välja, et kuulge, teil nende aastatega on ikka midagi imelikku. Aga et ma pole eales kellegagi tüli norinud, nii polnud ka kedagi, kes oleks nüüd võinud mu peale koputada. Nii otsustasingi minna. Kuigi olin juba Siisikesega (Sinaidaga – toim.) abielus. Hiljem õnnestus tal isegi mulle Moskvasse järele sõita, sest ta sai teatriinstituudi peaaegu et vastas asuvasse Eesti esindusse sekretärikoha ning me kolisime Uuele väljakule omaette 10ruutmeetrisesse toakesse.

Kas see n.-ö. punaste pessa, otse Moskvasse sukeldumine noores hinges mingeid vastakaid või äraspidiseid tundeid ei tekitanud? Mitte väga ammu olite ju, püss käes, sõdinud nende venelaste vastu, kellega nüüd kui silgud karbis päevast päeva koos metroos sõitsite.

Ei midagi sellist! Instituut võttis meid väga hästi vastu. Esiteks olid seal targad ja väga laia silmaringiga õppejõud, kunstiajalugu andis mees, kes oli Eesti kunstiga sedavõrd kursis, et enda pärast hakkas piinlik. Muidugi, marksismi ja poliitökonoomiat andis üks daam, kes kogu aeg rääkis, et «mina ja seltsimees Stalin mõtleme niimoodi». Tema oli alati esimene ja alles siis tuli Stalin. Aga näiteks lavakõne õppjõuks saime sinna Feliks Moori, ja jumal tänatud, sest Eestis oleks rong viinud teda vist hoopis Siberisse.

Ja pärast Moskvat kohe teatrisse tagasi, kuigi kauaks te sinna püsima ei jäänud.

Teatris võeti meid tõesti hästi vastu. Selliseid sissetungijaid oleks võidud vihata. Kes seal kõik olid – Laur, Eskola, Karm... Mäletan, kui esimest korda läksin puhketuppa, tegin ukse lahti ja ütlesin tere. Kaks meest tõusid akna juures püsti, et te olete Kaljo Kiisk. Ma vastu, et jaa. Väga kena, minu nimi on Ants Eskola. Tuli ja andis käe. Sama tegi Karm. Minust oleks nagu kuum laine läbi läinud. Vot selline fantastiline õhkkond.

Kas ei võinud selles õhkkonna oma osa olla ka aastal, mis oli 1953 ja Stalin äsja surnud? Et midagi vaevumärgatavalt heledamat väreles õhus.

Kindlasti. Ja ka täitevkomiteesse enam välja ei kutsutud. Nüüd olin ma juba svoi paren.

Kuigi te Tootsina ennast otsekohe teatrilukku mängisite, hakkas film kui virvatuli meelitama.

Ei oska seda tänapäevani seletada, kuigi olen selle peale päris palju mõelnud. Filmistuudio Tallinnfilm direktor Danilovitš kutsus välja ja ütles, et Eestis hakatakse tegema kunstilist filmi «Jahid merel», aga re˛issöör Jegorov ei oska mõhkugi eesti keelt, et kas ma oleksin tema kõrval ja aitaksin näitlejaid. Ette rutates olgu öeldud, et Jegorov ei tahtnud mitte midagi. Tal oli kogu aeg õllepudel käeulatuses, limpsis seda ja tema ainsad juhatused näitlejatele olid, et bõstreje, bõstreje, ning operaatorile, et davai, davai, snimi. Jegorov oli Moskvast minema kihutatud ja otsis nüüd tööd kuskil perifeerias.

Ma siis vastu, et ma olen teatris kinni, mille peale Danilovitš vastas, et võtted on ju suvel. Ja kui ma teatris sain 600 rubla palka, siis seal lubati 1800. Mõtlesin ohoo!, mis ma niisama vedelen, kui võin kõvasti teenida. Ega see töö suurem asi polnud, kuid mingi pisik ikkagi sisse läks.

Äkki oli selle pisiku nimi raha?

Ei-ei, teatris said ju mõned näitlejad päris korralikku palka. Lihtsalt tundsin, et tagasiteed enam ei ole. Pealegi tulin teatrist ära päris varakult, nii et sildade põletamine polnud kuigi valus.

Mis veel head meelt tegi, et juba Leningradis olles ja filmindust õppides sain tuttavaks Josef Heifitsiga ja hiljem Moskvas Mihhail Rommiga, kes esimestena mu esimese iseseisva filmi «Jääminek» stsenaariumi läbi lugesid. Need mehed lõid mulle kinomaailmast ilusa pildi ning töö nendega oli nii mitmepalgeline ja jõuduandev. Nad kuidagi tegid selgeks selle tee, mida mööda ma pean astuma.

Ja kui «Jääminek» võitis Baltimaade, Valgevene ja Ukraina festivalidel peaauhinna, kasvasid lausa tiivad selga.

Olete teinud kokku 13 filmi, millest «Hullumeelus» on vist kõige kallim laps?

See on tõesti nii. Aga ega pärast «Jäämineku» edu enam nii libedalt ei läinud, sest järgmine film «Jäljed» pandi kohe kinni, seda ei tohtinud mitte kusagil näidata. Ainult Eestis näidati. Täpselt sama saatus tabas hiljem «Hullumeelsust». Selles mõttes olid meie juhtivad seltsimehed ikka vahvad, et siin nad need siiski ekraanile lasid. «Jälgede «kohta öeldi Moskvas, et nii jubedat kolhoosielu üle irvitamist pole varem nähtud. No jah, eks seal tõesti kõige kangemad mehed olid metsavennad.

Kas ärakeelamine viis verest välja ka?

«Jäljed» mind veel ära ei ehmatanud, aga kui «Hullumeelsusega» kaasnes sama lugu, siis see oli pauk küll. Moskva ideoloogiaosakonnas seda filmi vaadates olid kommentaarid sellised, et kas Kiisk peab meid lollideks, et me ei saa aru, kellest film jutustab, selge see, et haakrist tähendab viisnurka.

Ja anti käsk seda kategooriliselt mitte kusagil näidata, aga kumu läks juba laiali ja isegi Veneetsia festivali direktor sõitis Tallinna, et see festivalile saada. Ent loomulikult ei saanud sellest asja. Siiski näidati «Hullumeelsust» Moskvas väikestes saalides, kus seda juhtus vaatama ka Tarkovski. Küllap tallegi film meeldis, sest just pärast seda tõi ta mulle oma stsenaariumi «Hoffmaniaana». Mingil ajal võeti see isegi Tallinnfilmi planeeringusse, aga loomulikult ei rohkemat. Sest lugu ise on hullumeelne ja pealegi lasi Tarkovski mingi aja pärast Liidust jalga. Aga stsenaarium on mul tänaseni sahtlis, vene ja eesti keeles.

Kas võib öelda, et «Hullumeelsuse» saatus sünnitas «Punase viiuli»?

Nii see oli, kuigi tegelikult oli «Punane viiul» teema, millest oleks saanud võrdlemisi huvitava filmi, kui oleks selle julgelt teinud. Aga mina likvideerisin kõik riskantsed kohad ära ja järele jäi üks totter punase võimu apoteoos.

Piinlik ka oli?

Kohe kõvasti Nüüd olen sellest asjast üle saanud ja seda tunnistanud.

Kui mulle nüüd elutöö preemia anti, siis ütlesin, et seda elutööpreemiat võiks nimetada elu ajal tehtud töödes esinevate vigade ja lolluste otsimise ja leidmise elutööpreemiaks.

Kas teid nende n.-ö. vigade pärast valgesse majja kohvile ka kutsuti?

Ei. Ükskõik, mis ajad ja kes siin võimu juures pole olnud, mind nende asjadega ei puudutatud. Vastupidi, isegi valgest majast öeldi, et kuramuse kahju, et Moskvas ära keelati, et, Kaljo, püüa nüüd olla natuke ettevaatlikum.

Kuhu te oma filmide nimestikus «Nipernaadi» asetaksite?

See on «Hullumeelsuse» järel kohe teine.

Kunagi liikus ringi jutt, et kui filmi otsiti Nipernaadit, siis esialgne kandidaat olevat olnud Juhan Viiding, ent ühel heal päeval tulnud Kark Kiisa juurde suure kotiga ja järgmisel päeval oli selge, et mängima hakkab Kark.

Sellised totraid lugusid on ennegi fantaseeritud. Esiteks, Juhan ei tulnud kõne allagi, ta oli stsenarist. Teiseks oli Kark ikka väga hea. Kolmandaks, keegi ei tulnud kotiga. Mis viinasse puutub, siis seda on võetud küll, aga nüüd juba aastaid ei võta ma tilkagi ning suitsetamise jätsin maha 30 aastat tagasi. Enne seda tõmbasin päevas kaks pakki Priimat.

Olite juba filmile ära andnud mitte ühe sõrme, vaid kaks kätt. Kuidas Baskin teid ikkagi tagasi teatrisse suutis meelitada?

Baskin tuli ja ütles, et kas teatrit enam üldse taga ei igatse. Mina vastu, et igatsen küll. Mis oli ka tõsi. Aeg oli ka selline, et mul oli just pärast «Nipernaadit» vabadus, ja nii see «Anekdoodid» Vanalinnastuudios sündiski. Ühel päeval vaatan, et saalis istub Lisl Lindalu. Kohe esimeses reas. Pärast etendust tuleb garderoobi, et ma tahan sinuga homme kokku saada. Ma vastu, et mis juhtus. Ei midagi pole juhtunud, hakkab alles juhtuma, me hakkame koos mängima.

Nii sündis «D˛innimäng». Kuni ühel päeval helistati neljandast haiglast, et minu partner on seal. See asi lõppeski meil Metsakalmistul, ja sellest oli pööraselt kahju. Meil oli veel tore komme, et pärast iga etendust kinkisime teineteisele ühe pisikese lille. Nii läks minu viimane lill temaga hauda kaasa.

Kui veel korra filmi juurde tagasi tulla, siis kas süda kibeleb?

Süda kibeleb, aga pea on siiski sedavõrd korras, et saab aru: vanamees, sellega ära enam jända.

Aga eks «Õnne 13» olegi omamoodi sümbioos filmist ja teatrist, millel läheb juba 13. hooaeg, ja nooremale publikule te tõenäoliselt oletegi vaid Johannes.

Jah, nii ongi.

Kas ära ei hakka tüütama?

Üldse mitte. Just sain uue osa teksti kätte, pean ju kõvasti tuupima, sest pea on jäänud tuimaks, kuigi kunagi oli päris hea.

Ja mis teeb veel head meelt...

Ma nüüd teile ütlen, aga las ta olla...

Kolm päeva tagasi ütles Eino (Baskin – toim.), et ole valmis, ma pistan sulle varsti midagi pihku, hakkame proovima.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee