Inimesed

Adolf Hitler – koletis või inimene? 

Triin Thalheim, 4. detsember 2004 00:00
FÜÜRERI INIMLIK PALE: «Allakäik» on esimene film, kus Hitlerit (keda kehastab Šveitsi näitleja Bruno Ganz) ei vaadelda pelgalt kurjuse kehastusena, vaid kus avatakse ka tema inimlikum pool.Foto: www.outnow.ch
PÖFFil linastuv Saksa film «Allakäik», mille piletid müüdi läbi kõigest paari päevaga, kütab kirgi kogu Euroopas ja ennekõike Saksamaal.

Oliver Hirschbiegeli lavastatud film räägib Hitleri viimastest päevadest Berliinis enne tema enesetappu 1945. aastal ning ärgitab debatti, kas 20. sajandi ühe suurima kurjategija puhul on sobilik rõhutada tema inimlikku poolust.

Seni on Hitlerit Saksa filmides ikka kujutatud kui kurja kehastust, antikangelast, kedagi kauget, kelle suhtes oleks empaatia võimatu. «Allakäigus» on Hitler aga peategelase rollis ning füürerit portreteeritakse ennekõike kui meest – vaataja näeb värisevate kätega, toitu maha ajavat, hullunud ja oma sekretäri kiindunud Hitlerit. «Füürer kui inimene, massimõrvar kui kannataja,» iseloomustab Güntner filmi-Hitlerit.

Hitler kui nurka aetud tavaline surelik

«Esimest korda proovivad filmitegijad avada selle koletise inimlikku poolust. Just nägime Mel Gibsoni «Kristuse kannatusi», nüüd on meil film Adolf Hitleri kannatustest,» rääkis BBCle Berliini Filmimuuseumi teadlane Dr. Rolf Giesen. Südametu diktaatori pehmema ja tagasihoidlikuma poole lugu jutustatakse vaatajale ka vägagi inimlikust perspektiivist – tema sekretäri Traudl Junge silmade läbi, kes paneb füürerile enne magamaminekut teki peale, võtab jalast tema saapad ning teab, et Hitler armastab šampanjat. «Läbi teenija vaatepunkti muutuvad ka ajaloolised isikud tavalisteks surelikeks,» kirjutab Güntner.

Kaastunnet Hitlerisse kui õnnetusse (ja haigesse) inimesse äratab filmikriitik Jack Foley sõnul ka see, kuidas filmitegijad kujutavad füüreri psühholoogilist poolt – isegi maa-aluses kõledas ja mööblita punkris käsutab raevunud ja Parkinsoni tõve all kannatav 56aastane Hitler viimase hetkeni lahingusse oma olematuid vägesid ning kuulutab, et langenud saksa rahvas ei olnudki temasugust võimekat juhti väärt.

Ajalooga leppimine läbi inimlikkuse

«Teatud empaatia Hitleri suhtes on selles filmis vältimatu,» rääkis «Allakäigu» stsenarist ja produtsent Bernd Eichinger septembris saksa telekanalile ZDF antud intervjuus. Just selle sama empaatia pärast ongi film saanud nii palju vastukaja ja karme kriitikanooli. Seda kas hinnatakse või kirutakse maapõhja, kuid ükskõikseks ei jäta film peaaegu kedagi. Osa kriitikuid kardab, et Hitleri inimlikus valguses näitamine võib ajaloolise kriitilisuse asendada emotsionaalse kaastundega ning haarav jutustus kaugendada inimesi tõsisest analüüsist.

Teised aga leiavad, et just läbi emotsioonide ja inimliku prisma ongi ainuke viis ajalugu mõista ja mõtestada. Ühe asja suhtes on aga kriitikud ühel nõul – Saksa film on jõudnud ajajärku, kus Hitleri-aegseid sündmusi hakatakse mõtestama isiklikumas perspektiivis – mitte läbi poliitika, vaid just inimlike jutustuste kaudu. «Kui tahame ajalugu mõista, peame püüdma mõista neid inimesi, kes ajalugu teevad,» leiab «Allakäigu» stsenaariumi autor Eichinger.

«Allakäik» («Der Untergang»), Saksamaa 2004
Re˛issöör

Oliver Hirschbiegel («Eksperiment»)

Stsenarist ja produtsent

Bernd Eichinger («Roosi nimi»)

Osades

Bruno Ganz (Hitler), Alexandra Maria Lara (Traudl Junge), Corinna Harfouch (Magda Goebbels), Ulrich Matthes (Joseph Goebbels), Juliane Köhler (Eva Braun)

Põhineb ajaloolase Joachim Festi samanimelisel romaanil ning Hitleri sekretäri Traudl Jungi mälestusteraamatul «Viimase tunnini».

Saksamaa esitas «Allakäigu» võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee