Vorstid rippusid konksu otsas, seinal rippus seakere skeem
Nii nagu on raskusi endiste liharaiujate ja -müüjate leidmisega ning veel rohkem nendega jutulesaamisega – «Mis nüüd mina...» –, samamoodi pole endisaegade meenutamisest huvitatud toonase Taliko toonased partnerid Tartu lihakombinaadist. Kellel on kõik meelest läinud, kellel pole aega, kellel streigib tervis. Ühes on nad ühel meelel: rääkige parem direktoriga.
Siiani lihandusega tegelev (Nõo lihatööstuse aktsionär) Ain Otstavel sai Tartu lihakombinaadiga tuttavaks EPA tudengina. Järgmine aste oli EPA õppejõust kombinaadi tootmisala asedirektoriks. 1972–1978 oli Otstavel pärisdirektor, mis oli tollal 29aastase kohta silmapaistev saavutus.
Olgu kohe öeldud, et Nõukogude Eesti lihanduses on mõningaid nüansse, millest Otstavel otsustavalt distantseerub, näiteks kombinaadi esirahvamalevlase kurikuulsus, tsehhi saepurukastis kükitanud nuhk, ENSV parteibosside suitsuvorstilembus ja Karl Vaino reklaam suitsulihatoodete kantserogeensusele.
Kombinaadile esinduskaupluse tegemine käis Otstaveli kinnitusel kokku üleliidulise ettevõtete isemajandamisele viimisega. Tootjad said kasumieraldistest hakata preemiateks, elamuehituseks jne. fonde moodustama. Tänu uutmoodi stimuleerimisele ja uue külmhoone valmimisele läksid kombinaadi areng, kasum ja palgafond üles – kuni plaanimajandus ja tsentraliseerimine hinge kinni pitsitas.
60ndatel oli Tartu lihakombinaadi töölise keskmine palk 70 rubla. 10 aastaga tõusis see 100 rubla võrra. 1700pealisse töökollektiivi kuuluda oli prestii˛ne, pealekauba kasulik. Soodsa müügipunkti, üliodava söökla (lihalatakaga praad 10 kopikat) ja omaenda raudteeharuga kombinaat oli riik riigis, asudes küll linna territooriumil, kuid alludes rajoonile.
Lihapuudust ei tuntud esiotsa ka väljaspool kombinaadi tara. Igaühel oli maal sugulane, kelle külastamine = lihakomps. 1973. aasta ikaldus keeras aga nõukogulikule põllumajandusele uue lehekülje.
Söödapuudusel hävitati Venemaa oblastites kariloomi karjade viisi, sotsialismiehitajate söögiisu ja varustuskohustused aga jäid. Fondide, normide, limiitide kiuste ei saadudki lihadefitsiidist enam jagu, kuigi leiutati isegi üleliiduline kalapäev (ühiskondliku toitlustamise ettevõtetes ei tohtinud neljapäeviti lihatoite müüa).
Otstavel: «Moskva nõudis rohkem ja rohkem, seitsmekümnendate keskel ei löönud meie tapavõimsused sellele enam vastu. 1500 siga ja 300 veist päevas oli ränk koormus. Majandid käisid peale: tohutu lihaplaan ootab täitmist, aga tapmisjärjekorras kasvab peekon rasvaseaks!»
Tööjõupuuduse leevendamiseks kohustati majandeid saatma kombinaadile hooajal abijõudu. «Kontorirahvast rakendasime samuti tsehhides tööle, aga siis jälle ei antud vaguneid, külmhoone sai puupüsti täis, riigireserv oli jalus – ühesõnaga pöörane aeg!»
Otstavel mäletab, kuidas vaatamata defitsiidile saadeti Tartust sadu tonne sealiha poolsalaja isegi Tiilisse, kus NSVL poputas Salvador Allende valitsust. Põhimõtteliselt said lõunaeestlased osta seda, mis säärastest eriülesannetest, üleliidulisest fondist ja riigireservist (mille külmutatud virnu käisid kontrollid kord kuus üle vaatamas) üle jäi.
Vähemalt vorste ei veetud välja – kui mitte arvestada autokoormaid, mis nn. kõrgemalt poolt antud korraldusel aeg-ajalt Leningradi veeresid. Kombinaadi päevane vorstitoodang oli hiigelsuur, 35 tonni. Kõik retseptid ja tootmine vastasid GOSTidele (üleliiduline normiskaala), millest kinnipidamist pingsalt kontrolliti. Kõik vorstide, sinkide, isegi rupsi hinnad pärinesid Moskvast.
Taliko kui esinduskaupluse (eelis)varustamine käis linna kaubandusvalitsuse jaotuskava järgi teiste poodide arvelt. Sama jaotuskava loal tegutses kombinaadi väravas ülelinnaliselt kadestatud müügipunkt. Igal tsehhil oli seal kord nädalas ostupäev: kõiksugu lihad, odavad ribid, kondid, kopsud, maks, loomasabad, kotleti- ja süldimaterjal. Teise ukse kaudu pääsesid lihalätetele kodanikud, kellel oli ette näidata tellimiskiri, millel peal kombinaadi juhtkonna resolutsioon.
Enne pühi ja aastalõppudel seisid lihakombinaadi töötajad ja resolutsionäärid müügipunkti uste taga järjekorras tundide kaupa. Pilt sama, mis tavakauplustes, ent – saagikus oli märgatavalt suurem.
Otstavel: «Mingit erivarustuskohustust meil ei olnud, sellega tegelesid kinnised puhvetid ja poed. Kui mõnel hädalisel või ütleme koostööpartneril oli suurem üritus ja ta käis abi küsimas, tulime talle vastu.»
Töölemineja pidi oma koti jätma pääslasse ning vahetuse lõpul läbima topeltkontrolli: kahtlaselt paksenenud naised vaatas (kobas) läbi naisvalvur, mehed vabastas põue ja püksi peidetud lisakilodest mees.
Vaatamata riskile ei suudetud ahvatlusele vastu panna. Ajaleht Edasi täitis tihti leheruumi kriitiliste materjalidega lihakombinaadi vahelekukkujatest. (Lõbusamates nuppudes rabas õhtul kombinaadi aia taga jalutanud pahaaimamatuid möödakäijaid jalust üle plangu visatud seakints.)
Linnalegendi järgi kerkis kombinaadi tagahoovil telliskivimägi, mille tekitasid autojuhid ja ekspediitorid, kes ajasid auto sissesõidukaalu tellistega üles, et väljasõidul sama palju kilosid lihakraami kaasa viia. Otstaveli väitel on tellisemägi väljamõeldis, kuigi: «Eks igasuguseid asju tuli kahjuks ette. Loomulikult mitte kõigi töötajate, vaid üksikutega.»
Mõista, mõista, mis see on: lihakombinaatlasel oli töö, korralik palk, poolmuidu söök, odav lihakraam alati laual, aga ikka hakkas vargile?
Otstavel teab vastust: «Inimene on täitmatu. Vaesuse pärast ei varastanud kombinaadist keegi. Seda võeti kui lisasissetulekut.»
Vorstil oli ehtne vorsti, viineril viineri, sardellil sardelli ja singil singi maitse. Iseasi, kes kuidas need maitsed suhu sai. «Alguses oli kõike külluses, aga pärast hakkas minema allapoole ja allapoole,» mäletab Tartu esinduslihakaupluse ülemjuhataja.
Esinduskaupluse ehk ühendkaupluse nr. 70 nimi oli Taliko, mille väljamõtlemiseks kasutati 1965. aastal Tartu, liha ja kombinaadi esitähti. Juhataja Asta Reiko perekonnanimi läheb Talikoga nagu riimi, aga – kõigest saatuse temp.
Taliko alla käis 11 allüksust kringlipoest Vallikraavi lillekaupluseni ja juurviljakioskitest legendaarse Mia baarini. Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeval ei olnud juhatajal tarvis oma töötajatele punaloengut pidada, piisas osutamisest küllusele: kümned vorstid, singid, sea-, looma-, vasika-, kana- ja jäneseliha, ungari haned, pardid. Oli kalamarjagi.
«Palgad olid väikesed. Liha osteti poole kilo ja vorsti paarisaja grammi kaupa. Jätkus kõigile.»
Asta Reiko juhatajakarjäär algas 21. juuni ja V. Kingissepa tänava nurgal nutuselt.
«Kõik oli kole. Laoruume ei olnud, kütet ei olnud, fekaalid jooksid keldrisse kokku, esimene päev ma muud ei teinud, kui ahastasin. Olin sattunud kabinettidest niisugusesse urkasse.» Ahastamise tagamaad: kui ometi oleks, kui ometi poleks...
Isa (Kristjan Liivamägi) oli Peterburis kunstsepp, kes ehitas tsaar Nikolaile Talvepalee ümber aeda, opteerus kuldrubladega Eestisse 1920, tõusis siingi järjele, kuid 1933 suri kolme nädalaga vähki. Pärast matust ilmus välja sõber Karl Partsi veksel, millele isa oli allkirja andnud ja mida kolonel keeldus maksmast. Vara kirjutati üles, ema pandi sent sendi haaval võlga tasuma, muretu lapsepõlv ja kaunis tulevik läksid rahvuskangelase nahka.
Teine saatuslik sündmus oli hingeeluline. Kaadriosakonna soe kabinet tuli partei käsul karistuseks maha jätta.
Uue töökoha remont käis imekombel sama resoluutselt. Seinad kahheldati, keldrisse ehitati külmkambrid ja kaubalift, plekkahju asemele keskküte. Urgas muutus sisearhitekt Pärniku käe läbi Tartu moodsaimaks poeks.
«Kusjuures mulle pole kaubandus eluaeg meeldinud. Mina ei oska kaubelda. Olen punktuaalne inimene, ei taha kellelegi rohkem ega vähem anda või kellegi käest midagi võtta. Pole sellist kutsumust.»
Uksest sisse vasakul kahe müüjaga lihalett, otse ees gastronoomia, vorstid ja singid. Üht seina ilustas metallist härjafiguur, teist lihakombinaadi kingitusena kellegi sarved. Klaasi alt jälgisid ostjaid sea- ja veisekere raieskeemid, milleta ei saanud läbi ükski LIHA-MJASO pood.
«See oli üle liidu nii. Ostja pidi saama näha, mis tüki ta saab.»
Roostevaba lihaleti taga püüdis pilku elektriline hakklihamasin. Aeg-ajalt oli see kasutuses, aeg-ajalt keelati hakkliha tegemine ära. Kes? Kes muu kui sanepidjaam (sanitaaria + epidemioloogia +jaam).
Esinduskauplusse vedas isotermiline (paksult vooderdatud) Latvija mikrobuss kaupa kaks korda päevas. Liha toodi pikku pooleks saetud keredena, mis andis liharaiujatele tööd.
Põhimõtteliselt tükeldati lihakehi üleliiduliste raieskeemide järgi ja teoreetiliselt oli justkui igal teisel tükil oma (kümmekond kopikat siia või sinna) hind. Avaliku saladusena, mida aplauside saatel levitasid estraadietenduste menunumbrid, kerkisid aga hoopis liharaiujate majad ja tekkisid autod, lisaks paremate palade ja kaoprotsentide pinnal arenenud suhted käsi-peseb-kätt.
«Vaat seda ei oska mina öelda. See oli nende oskus, kuidas nad seal raiusid, kaalusid ja müüsid. Hea liharaiuja, kes tegi ilusaid tükke, mitte nässakaid, oli nõutud ja otsitud mees. Kes oskas sättida, et midagi kaduma ei läinud ja puudu ei tulnud, võis arvatavasti tõesti endale teise kuupalga juurde teha.»
Parajasti oli selline palgatase: nooremmüüja 70 rubla, vanemmüüja 100, osakonnajuhataja 110.
Kirvest ei teritanud liharaiujad muideks ise, selleks käis kaubandusvalitsusest teritajamees. Kord kuus, sanitaarpäeval käidi ka tammest raiepakke pealt siledaks raiumas: «Ükski lihatükk ei tohtinud olla puupuruga koos.»
Kontrollid hoidsid Talikol silma peal kogu aeg: sanepidjaam, riiklikud ja ühiskondlikud inspektorid, kaubandusvalitsuse omad.
«Tallinna kontrollid, nii kui Tartusse tulid, astusid esimesena meie juurde sisse. Minu põhiline töö oli, et jumala pärast oleksime viisakad, teeksime õigeid arveid ja ei võtaks sisse saateleheta kaupa.»
Kaubandusvalitsuse saalis korraldatud kohtu väljasõiduistungi järel (näidisprotsessi süüpingis leiva- ja lihakombinaadi riisujad) võttis juhataja alluvad profülaktika mõttes kokku ja luges sõnad peale:
«Te näete, mis sünnib. Arvestage, et kui meil midagi niisugust peaks juhtuma, siis lastakse mind lahti, aga teid pannakse kinni. Mina teiega koos istuma ei tule.»
Arveid rehkendasid müüjad arvelauaga (puust raami sees traadid ja nupud). Üks-kaks kopikat valesti ümardamist võis andeks saada. Ees tehti kontrollost. Seejärel marssisid kontrolörid tagaruumi, esitasid oma tõendid ja lasid kauba üle kaaluda ning uuesti arveldada. Kui vahe oli kolm kopikat või enam, oli kuri karjas.
«Võtsin preemia ära, tegin noomituse, lahtilaskmist ei mäleta. Meil olid korralikud inimesed, hea soliidne kaader.»
Teisi teietav ja seltsimehetav juhataja üritas ise kehastada täpsuse verstaposti. «Kui ostsin koju vorsti ühe rubla ja ühe kopika eest, maksin kassasse kopika pealt. Algul peeti seda nagu naljakaks, varsti harjuti ära. Aga selles suhtes olin küll halb juhataja, et ei sallinud tagauksekaubandust. Mina tahtsin elada seadusetähe järgi.»
Vorst vorsti vastu oli nõukogulik printsiip, mis kehtis kõikjal. Ja ärgem unustagem sugulasi, sõpru ja sõbrannasid. «Minu omad kippusid kah tagant käima. Oi, see oli raske.»
Näljaajal kehtestati nn. kõrgemalt poolt norm: kaks kilo liha ja 500 grammi vorsti. Pool kaubakoormat tohtis järjekorras passijatele kohe maha müüa, teine pool pidi hoitama õhtuks töölt tulijatele. Vahepeal kehtestas müüjaskond oma varusid.
«Üks minu töötaja hakkas mulle nüüd rääkima: «Ega me siis nii palju kah võtnud...» Ma ütlesin talle: «Ei teadnud ma sellest midagi siis ja veel vähem tahan teada praegu. Ma ei taha kaubandust maha teha, aga – elu oli selline.»
Elu oli, et kui söömaabi küsis mõni tähtis seltsimees, siis: «Pidin talle vastu tulema. Parema meelega ma nimesid ei ütle.» Elusuuruses sisenes juhataja kabinetti ka kaks pihkvalast, kes panid ette, et viivad ära terve kaupluse lihavaru.
«Tegin ennast rumalaks: ainult kaks kilo on lubatud. Nemad korrutasid: «Kolmsada rubla teile!» Ajasin nad välja. Endal oli, pärast naersin, taskus kolm rubla.»
Oleks kontrolörid ka kodusid külastanud, oleksid nad täheldanud, et juhataja külmkapp ei olegi sinki täis. («Lapsed kasvasid, emake oli vana, pidime kokkuhoidlikult läbi ajama.») Verivorst oli jõuluks küll laual.
«Tavaliselt verivorst poes seisis, aga aasta lõpp oli alati hullumaja. Päevas paar kasti toodi, rahvas ootas järjekorras ja oli tige. Ükskord lükkasid isegi leti puruks ja karjusid: «Spekulandid, kuhu te selle kauba panete?» Ma läksin kabinetti, panin pea lauale ja nutsin. Muidu ei söönud verivorsti koer kah, ega see suurem asi olnud.»
1982 saadeti Asta Reiko roosisületäitega pensionile, kiideti, et «niisugust kollektiivi nagu sul, pole kellelgi teisel».
Raadi surnuaial jalutades ja isa sepistatud aedu imetledes tuleb too päev vahel meelde. «Kui mind maetakse, ei saa keegi öelda, et siin puhkab üks spekulant. Mul on tööraamatus ainult üks tähelepanu juhtimine. Ka nii sai kaubandusest läbi tulla.»
Bre˛nevi aeg lihakauplustes:
Sealiha 1.80 ja 2 rbl. kilo, loomaliha 1.90.
Keeduvorstid paremast lihast: Odtelnaja 2.10, Doktori 2.80, Lemmik 2.80, Juustu 2.80.
Sardell 1.90, viiner 2.50, Poola poolsuitsuvorst 2.80, Moskva täissuitsuvorst 3.60, Tartu rulaad 3.50, verivorst 60 kop., maksavorst 1.40, maksavorst «koera rõõm», mida söödi äädikaga, 50 kop.
Levinuimad olid II sordi lihast Teevorst, 1.60, ja Semipalatinski, 1.70.
Nooremmüüja kuupalk oli 70 rubla, vanemmüüjal 90–100, osakonnajuhatajal 110. Pluss preemia.
Kommentaarid (0)