SARMIKAS JA HÄÄLEKAS SILLU: Kui näitlejal on sarm ja hääl, siis on ta Sillu jaoks hea näitleja. «Isikusarm, see on midagi võrratut! See on sulle kätkis kaasa antud, seda ei osta miski raha eest mitte kuskilt ega õpi ka,» ütleb ta. «Teine on hääl. Häält veel saad arendada tuda-sjuda. Aga tämbrit muidugi ei. See on sulle antud.» Hääl on Sillul enda arvates liig tugev ja võimas. Naerust kõnelemata.Foto: Mati Hiis
Aigi Viira 27. november 2004 00:00
«Kas te teate, kuidas me teid jumaldame?» kõlas küsimus puuviljaletist õunu valinud Silvia Laidlale. «Mul oli õun peos, see potsas maha,» muigab näitlejanna. Nõnda suutis ta vaid ehmunult küsida: «Kuidas, kuidas?» Vastus oli konkreetne: «Sest te ei müü ennast odavalt.» Nii lihtsalt ja napilt öeldigi.

Et austajatehordid Silvia Laidlat avalikes paigus hooga jalust maha jookseks, tavaliselt ette ei tule. Mitte sellepärast, et need hordid puuduksid. «Tegelikult on nii, et mind tänaval või asutustes enne ära ei tunta, kui hakkan rääkima,» ütleb kadestamisväärselt võrratu tämbri ja diktsiooniga näitlejanna.

Mõnikord ei piisa aga häälestki. Kord kodulinnas Türil isa haul käies otsis ta lillepoodi. Tuli siis üks daam vastu, lilled peos. Näitlejanna küsis, kust lilli saab osta. «Aga teil on Laidla hääl?» kostis naine vastuse asemel. «Aga kui ma ise olen?» küsis hääleomanik vastu. «Ah, mis te nüüd räägite!» kõlas daami suust uskumatust väljendav ohe. «Eitas mu nii ära, et näita või passi,» naerab Silvia, kes eelistab end Silluks nimetatavat. Silvia kõlavat liig jäigalt.

See aga, et too Türi proua Sillut Silvia Laidlaks ei pidanud, on näitlejanna enda meelest mõistetav. «Laval on grimm ja parukad, oled teine,» kõneleb Sillu. «Ja see on ootamatus ka, et oled lihtviisiliselt seal, kus temagi. Sa pead pildi peal olema. See, et lihtviisiliselt samal tänaval sõtkud, see on ju ebausutav.»

Te olete teatrilaval olnud aastast 1953. See peaks vist tähendama, et teate teatrist absoluutselt kõike.

(Kõlab ennastunustav naer. Siis paus ja uus naerulagin ehk Sillu tunnusjoon.) «Ärge ajage naeru peale! Teate, see on üks kohutav elukutse, sest näitleja küpseb väga aeglaselt. Ja kui tema küpsuseni jõuab, siis on nii palju aastaid möödas, et väga paljusid rolle sa enam ei mängi. Ega ma ju nüüd enam Juliat ei mängiks... (muigab kuratlikult). Professionaalselt mängiksin ma teda võib-olla hiilgavalt, aga kes jääks uskuma? Muuseas mina olen näinud 68aastast Juliat. Moskvas, Majakovski-nimelises tearis. Babanova mängis.»

Kui vana siis Romeo oli?

(Naer į la Sillu) Märksa noorem.

Kui mitu rolli Sillu oma pika lavaelu aegu teinud, pole ta ise eales vaevunud kokku liitma. «Mina pole kunagi kirjutanud: see roll, see aasta. Mul aimu ka ei ole.» Seevastu teatri- ja muusikamuuseum on selle töö ära teinud. Kui Sillu suvel lavastuses «Kohtume trompetis» mängis, sai ta Iivi Lepikult pahandada. «Kuule, mis selle osa nimi on? Kavas pole ju nime. Ma pean ju osa nime ka panema, muidu öeldakse, et oled massis.» Siis Sillu poetas, et rolli nimi oli Adeele. «Kavas ei ole, kuidas ma siis tõestan, et Adeele oled?» pahurdas Lepik vastuseks. Adeele Adeeleks, aga tegelasi on Sillu teatrilaval loonud sada kakskümmend. Telelevastusis lisaks kakskümmned neli.

Naisnäitleja kohta on see õige suur hulk. Maailma draamakirjanikud pole neile just ohtralt osi kirjutanud.

Jajah, kui on, siis üks ja hale. Või kaks ja hale. 40–50 aastat naisnäitleja elus, see on väga kriitiline aeg. Pole midagi mängida. Ega vanakestele ka väga palju osi ole, aga siiski rohkem kui keskealistele. Briljantsed rollid on noortel. Palju on vanade daamide repertuaari ilmamaas, piiride taga. Meile neid ei satu. Ma ei tea, eakate probleemid – need on kuidagi kurvalt rasked.

Parima tahtmise juures on särtsakat Sillut raske eakaks nimetada. Neli aastat tagasi jättis hiilgavas vormis Sillu suitsetamise maha. Nagu ise mainib: eakohase terviserikke pärast. Teistele ta seda rõõmu ei keela: «Aga suitsetage! Mind ei häiri! Ma olen teatris ju päevade viisi lausa tossu sees olnud!» Omal ajal oli ta omil sõnul täitsa korralik suitsetaja. «Mõelge, neli aastat tagasi jätsin maha ja nüüd tihtipeale unes mul on põsed lookas – muudkui tõmban!» naerab Sillu. «Jumal hoidku! Suitsetage aga ja ärge vabandage, ma ju tean, mis tähendab suitsetamine – kuidas see kisub! See lummab, muidugi!»

«Kohtumine trompetis» puhul nimetas kriitika teid siin ja seal vanameistriks. Pole just parima kõlaga sõna, kuid: kas tunnete end vanameistrina?

(Naer) No näh, see paistab, mis on olemas. Panso nõudis, et osal peab olema slepp. Aga millest tuleb see slepp? See tuleb elust sinuga kaasa.

Teie slepp on küll hiigelpikk.

Nojah, aga ma olen ka hiigelvana. Kujutage ette, nii vana kui ma olen – 77 –, seda võib ju entsoklüpeediast järele vaadata. Ma ei saa siin varjata midagi (naer).

Kas see ongi see palju kiidetud Laidla koeranaer – «Õnne 13» stsenarist Teet Kallas on seda nii nimetanud.

Sain «Õnne 13» uue teksti. Ja siis autor Kallas kirjutab: Erna naerab oma koeranaeru. Ei noh, see on tema huumor. Eesti teatris pole siiani naeruga mulle võrdset. Mul on see käpas nii mõistusega kui tehniliselt.

Kuidas naerda nagu teie?

See on hiigla lihtne. Diafragma töö ja kõik. Vaadake, koer – äh-äh-äh (jäljendab koera hingeldamist) – see tuleb siitsamast. Ja sealt paned häälepaelad juurde helisema. Issand, isegi Estonia muusikal «Tõe ja õiguse» teemal, mida Kerge lavastas ja saatis ühe peaosatäitjanna minu juurde. Et naerma peab ja Sillu õpetab naerma. Tuli. Tegin talle selgeks. (Naerab) Ja siis loen mina lehest (naerupurse), et näitlejanna käib mööda lava ja kõkutab. Ühesõnaga, ta ei mõtestanud naeru. Te pissite püksi, kui ma niimoodi naeraks (laseb lendu plekise ja porgandihäälse kõkutuse). Naer peab olema mõtestatud samuti kui nutt. Rõõmupisarad on hoopis teistsugused kui kurbusepisarad ja vihapisarad – missugused vinged on, kui need tulevad.

Ja kõik see on tehnika küsimus?

Kuidas kunagi. Seda me ju proovisaalis harjutame! Ega me seal asjatult käi. Näitleja on refleksiloom. Proovisaalis õpime kõik ilusasti ära ja siis tuleme näitame teile, mis me oleme ära õppinud. Muuseas, laval on kergem nutta kui naerda. Ja on näitlejannasid, kes lõpmatult armastavad lahistada, ehtsad pisarad voolavad kõik, ah, sa jumal! Aga vaataja jääb saalis selle peale külmaks. Vaatajale mõjub rohkem see, et tahan nagu nutta, kuid hoian tagasi. Siis publik nutab minu eest. Aga – alati nad naerda ei saa minu eest.

Aastal 1948 kihutas Sillu Moskvasse õppima. GITIS. Eesti Stuudio. « GITIS oli hiigla tore, sest andis hariduse baasi väga tugeva.» Olmetingimused olid seevastu väga räbalad. Kunagi tüüfusehaigetele ehitatud barakid Trihhonovkas. «Ikka väga nirud. Rodina topila – külma üle ei saanud kurta. Pesemistingimused – uhuh-ahah!» Esimene kord, kui Sillu Trihhonovkasse jõudis, nägi ta kuraditosinat raudvoodit ja tumbotškat. Üheksa leedulannat ja neli eestlannat ühes toas. «Ma ei olnud ühiselamut näinud ja sel esimesel korral küsisin: kas need voodid jäävad kõik siia või? Ja igas hakkab üks magama? Olin nii loll, et arvasin, et need on siia kuskilt eest ära visatud.»

Mis kihk teid suurde võõrasse Moskvasse õppima ajas?

Teate, mina olin siin Tallinna Teatriinstituudis. Ja siis Vello Rummo ja Jaanus Orgulas olid GITISes esimesel kursusel. Tulid vaheagadele siia, ja tilgutasid kogu aeg kivi peale: tule ikka, seal on sedasi tore ja sedasi tore! Ma olin just aasta aega abielus olnud, kui sõitsin ära.

Jätsite mehe rahumeeli maha?

Rahumeeli (naerab), ja-jah, jätsin mina tema maha, võtsin kohvri ja läksin. Noorena me ju ei mõtle, mis teisele teeme. Nüüd ma kaaluksin vähemalt kaks kuud, aga siis läksin. Ja kui meeletu julgus on noorel inimesel! Ma ei osanud sõnagi vene keelt. Kirillitsat teadsin, aga sellest on nagu vähe. Kuna ma esimesel kursusel ei olnud, siis pidin akadeemilise võlgnevuse ära tegema jaanuari sessil. Olin suluseisus. Neli kuud oli aega õppida. Teate, see oli ikka suur koomiline stseen, kui siis eksameid tegin: oli lääne kirjanduse õppejõud Poll. Voltäärlik tüüp. Kohutavalt erudeeritud meesterahvas. Mina siis lähen eksamit andma: «A po˛aluista, ja hotšu perevotšika.» Ta vastab: «Govorite hotj po-kitaiski ja vas ponimaju, jesli võ materjal znajete.»

Viis, kuidas Sillu lääne kirjandusest kõneles, saaks näitlejameisterlikkuse poolest kõrgeima hinde. «Võtan siis pileti, tulevad Nibelungid. Aga tegusõnad on kõige raskemad meelde jätta.» Asub siis tudeng Laidla kõnelema: Siegfrid... ujus, jumal hoidku, täitsa võõras sõna – plava!» Ise teeb kätega ujumisliigutusi. «Siis kaldal – na beregu – kasvas – ros – no derevo, lipa ros.» Pärnapuu kasvamist illustreerib kehakeelega: näitab käega maast kõrgusesse pürgivat puud. « I etot listok lipõ – padal – sjuda!» Lehe langemist saadab vzzzz-häälitsus koos ˛estidega. Langemispaik – abaluu – saab ära näidatud käepatsutusega. «Ja – Achilleuse... (patsutab kanna peale) – oli temal siin, kuhu listok lipõ padal. Sealt mogli ranitj jevo.» Õppejõud Poll naernud selle etüüdi peale, nii et pisarad voolasid. «Aga ma rääkisin kõik ära,» kiidab Sillu. Ja naerab.

Hiigelpingutus eksamite andmisel tähendas stipendiumi väljateenimist?

Jahh-jahh! Mul polnud siis kodunt kedagi, kes oleks aidanud. Ei saanud ju loota, et mu abikaasa saadab ärajooksnud naisele raha järele Moskvasse (naerab).

Sillu esimene abikaasa oli ajakirjanik Silver Anniko. Raadioreporter koos Valdo Pandi, Lembit Lauri ja Ivar Trikkeliga. Romaani «Rusikad» autor. « Issand, tahan rääkida, milline ausus on inimestel!» hüüatab Sillu äkitsi. «Mul oli sirklikarp, väga hinnaline. Ja Valdo Pandil oli vaja midagi joonestada ning võttis selle laenuks. Kuna mina ära plagasin ja alles nelja aasta pärast tagasi tulin, jäigi karp talle. Siis tuleb Valdo: «Kuule, sinu sirklikarp.» Neli aastat hoidis seda. Nagu mingisugust aaret. Teate, see on mul praeguseni alles, vaatamata kõikidele ümberkolimistele.»

Plagasite minema ja tulitegi alles nelja aasta pärast tagasi?

Käisin küll kodus, aga mitte abikaasa juures. Me ei suhelnud neli aastat. Mida inimene ka ei teeks, ta ju alati õigustab ennast. Olgu ta teise inimese maha koksanud, ta suudab õigustada, tegin seda selle ja selle pärast. Ja nii meie õigustame iga oma tegu. Oleks ju naljakas, kui hakkaksin tuhka pähe raputama. Aasta abielus ja läheb ära. Õudne! Muidugi, teda mu minek ju haavas ja ma tundsin ennast natuke süüdi ka, et ei otsinud kontakti (paus). Aga ta leidis lohutust.

Esimese abielu lahutus sai teoks aasta pärast GITISe lõpetamist. «Siis olid tal uue abikaasaga lapsed tulemas,» poetab Sillu. « Aga siis oli lahutuse ajamine väga raske asi. Rahvakohtus ja ülemkohtus. Ühesõnaga, ebameeldiv.» Rahvakohtusse ilmus mees koos isaga ja koos ladusid nad ette, missugused vead Sillul küljes. «Kohtunik kuulab ja kuulab, siis korraga küsib minult: kas see ikka on niimoodi? Ütlesin, et kui nad nii räägivad, ju siis on.» Lahutus tehtud. Teine abielu tuli aastat kümme hiljem. «Siis oli ju teatris õudselt tööd. Ja peale selle raadios palju. Ja siis veel öised dublaa˛id, filme dubleerisime eesti keelde: pärast etendust vabaks ja seitse tundi vahetust. Hommikul lähed ja tunne selline, nagu oleks öö otsa pummeldanud.»

Kooselu teatrinäitlejaga, kes kui orav rattas ringi tõmbleb, ei saa nii ega naa kerge olla. Kuidas teie teine abikaasa seda talus?

Tegelikult on teater jäägitult hõlmav asi. Kui oled ikka tegevnäitleja, siis nõuab see täit jõudu ja tähelepanu. Kõik muu sinu jaoks ei eksisteeri, kui rolli teed. Mu teine abikaasa mõistis seda – aga ta oli ka meeletult tark inimene. Ta oli advokaat-kriminalist, omaaegne tippadvokaat Jakob Lurje.

Juristi ja näitlejanna kooslus – ilmselt oli see väga tervendav?

Jajah, kui rollis kahtlesin ja mõtlesin teatrist ära minna, ütles tema: ei lähe! Jumal, milline mõistus! Kui te vaid teaksite, milline mõistus ja milline huumorimeel! Kakskümmend aastat elasime abielus ega jõudnud riielda, sest naeru ja nalja oli kõik see aeg. Ta oli kuldse südamega inimene ja sündinud kaitsja. Tol ajal oli ta üks nõutumaid advokaate, tal oli kohutavalt tööd. Kui ta sai vanemaks, siis ütles, et kriminaalasjad on alati raskemad kui tsiviilasjad. Mina vastu: no aja siis tsiviilasju, miks peaksid neid raskeid kriminaalseid asju ajama. Selle peale tema: «Miks sina ei tantsi Estonias?» (naer). Mis sa sellisega räägid?!

Abielu tippadvokaadiga oli Sillu sõnul talle teine elukool. «Tema puutus ju kokku elu pahupoolega, kuigi tema iial ei rääkinud kodus tööst,» kõneleb Sillu. «Ta ütles alati, et arst ja advokaat peavad olema delikaatsed. Oma protsessidest ta kodus ei rääkinud, aga ma kuulsin linna pealt, mis ta teinud on. Tema meeletu huumor lõi ju kohtusaalis ka välja. Aga siis oli tõsine aeg... Kui teine oleks saanud disklafi, siis temale – tehti koputus. Sest saal naeris.»

Teie abikaasa pidi küll vapustav inimene olema.

Suur inimene, vapustavalt suur inimene. Ja nüüd, kui olen kakskümmend üks aastat üksi olnud, küsitakse, miks ma pole uuesti abiellnud. Võimalusi oleks ju olnud. Aga ei saa, sest ta oli nii särav ja ere isiksus, et nii kui keegi ilmub, siis tekib võrdlusmoment. Üks meesterahvas ütles mulle nii toredasti: kuulge, ega teie pole ka nii särav kui te varem olite (naer). Jäin korraks tõsiseks, aga see mind ei solvanud. Vastasin: ega teie ka ei ole.

Draamateatrikarjääri tuleb Sillul kokku veerand sajandi jagu. Seitseteist aastat jäi Noorsooteatrisse. Pärast lahkumist rahvus-

draamast – 1992. aastal – sai Sillust vabakutseline, kes kaks aastat pausi pidas ja seejärel Dajan Ahmeti teatris suurrolle tegi. «Kaks tühja aastat! See oli hiilgav!» Enne seda pausi polnud Sillu pingilpassijat eriti teinudki. Väikese teatri väikese lava vastu pole Sillul aga midagi: ega näitlejal ole tähtis, kui komfortses saalis mängid, see ikka rohkem publiku mure, kuidas end teatrisaalis tunned. Sillu piltlikustab: «Käisin vaatamas Tartu «Vladimiri väljakut». Istusin selles esimeses loozis rõdul, kust ümber nurga lavale näeb. Ega ma saa öelda, et kõike oleksin näinud. See kõlar oli kohe mul ees. Ja muusika, ütlesin pärast, et mulle see ei meeldinud. «See on ju Skrjabin!» sõnati selle peale. Hea küll, Skrjäääbin, Skrjäääbin (naerab), aga ma ei taha, et see mulle kõvasti kõrva lärmab.» Kõlav naer.

Kas mõni roll on jäänud mängimata?

Eiiii! Ju mul on olnud nii palju tööd, et ma pole seda tundnud. Kahtlused on alati, igas eas – kas ma suudan. Kuni surmani pole seda kindlust, et on nii ja mitte teisiti. Mina ei saa nii kindel olla. Oo, kas ma tõesti olen nii intelligentne inimene, et ma kahtlen? (naer) Olevat intelligentsi tunnus, et kahtled! (uus naer) Eneseusku peab ikka olema. Kui keegi ei uskunud minusse, siis mina ise uskusin. Oli selline aeg. Ma olen nii mitu korda pidanud algusest peale alustama ja tõestama, et ma olen olemas. Näitlejana. Lavastajatel on huvitav see «Ah, ma ei näe teda!»-suhtumine. Minu abikaasa siis ütles: «Kas ta on lühinägelik?»

Ma ei kurda, tööd on praegugi piisavalt ja ma ei tõmba otsi kokku. Aga – pühapäev on mu töö olnud, mitte argine. Viiekümne aasta juubelil Noorsooteatris, lõpusõnas, ütlesin, et tulen rõõmuga tööle ja lähen rõõmuga koju. Sest abikaasa oli siis elus ja me nii kenasti klappisime kõiges. Nüüd mõtlen, et lähen rõõmuga tööle, aga kas ma rõõmuga koju ka tulen? No mõningase nukrusevarjundiga. Ja nüüd ma ei mõtle, et keegi võiks peale minu siin veel kõndida. Ma ei kujuta seda ette, sest siis oleksin küll vedma (naer). Ausõna, tõeline nõid.