Inimesed

Riigikukutamise kurb grimass 

Allar Viivik, 27. november 2004 00:00
MÄLESTUSMÄRK MÄSSAJATELE: 1974. aastal avati Tallinnas Balti jaama juures hiigelmonument nende mälestuseks, kes, relv käes, Eesti riigikorda kukutada üritasid. Sammas lammutati 90ndate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.Foto: SL Õhtulehe arhiiv
1924. aasta 1. detsembri varahommikul üritas umbes 300 relvastatud kommunistlikku mässajat Tallinnas võimu haarata. Sõjavägi ja politsei surusid mässu paari tunniga maha, andes Eestile veel ligi 16 aastat iseseisvusaega.

2. detsembri ajaleht Vaba Maa kirjeldas luhtunud riigipöördekatset pealkirja «Enamlaste mässukatse Tallinnas: Riigiasutustele kallaletung likvideeritud» all selliselt: «Umbes kell 5 hommikul äratasid magajaid üksikud tugevad paugud siin ja seal linnaosas. Siis lühikene vaikus, millele järgnes peagi korratu laskmine. Eriti äge oli laskmine Balti jaama ümber, Pikal tänaval, ratsareservi juures jne. /—-/ Umbes kella 5 ajal, kui linnas juba liikumine algas, tungisid sõjariistus Vene agentide salgad sõjaministeeriumi, raudteejaamade, ratsareservi, tankideroodu, posti-telegraafi, riigikoguhoone jne. kallale. Kuna postimajas kui ka raudteejaamades valve nõrk, siis said nad need kohe oma võimusesse. /.../

Äpardus kallaletungimine ratsareservile ja tankide diviisile, kus bande laiali paisati. Õnne oli neil ainult Toompeal, kus salk lossi vahitoa oma alla sai. (Rünnati ka Nevski katedraali taga asunud riigivanema maja ehk praegust Saksa suursaadiku residentsi. Õnneks pääses Friedrich Akel eluga – toim.) 10. rügemendi kasiinos läks neil korda hävitustööd teha, kus kolm ohvitseri surmati. /—-/. Kohe, kui Vene agentide väljaastumine teatavaks sai, kutsuti valitsus erakorraliseks istumiseks kokku, kus seisukorda arutati ja korra jaluleseadmine kindral Laidonerile ülesandeks tehti.»

Tapeti teedeminister, ohvitsere ja politseinikke

Kommunistide mässukatse lõpetati mõne tunniga, kuigi alguses oli peataolekut palju. Mäss nõudis riikluse kaitsjate seast 26 ohvrit. Vaba Maa teatel viskasid mässajad granaate nii korteritesse kui ka asutustesse. «Elajalikult tapeti teedeminister Karl Kark, kes kurja aimamata oma ametkohuste täitmisele ruttas,» nendib leht. Kuna mäss seiskas reisirongid, läks minister Balti jaama asja uurima ning sai jaamatrepil kuulitabamuse.

Nähes, et mäng on kaotatud, põgenes punaste juht Jaan

Anvelt raamatu «1. detsember Tallinnas» (autor Eduard Laaman) andmetel ummisjalu. Telliskivi tänaval tappis põgenik mereväeohvitser Sterni, kes parasjagu tööle läks.

Punastel jäi vallutamata sõjaministeeriumi hoone Pagari tänaval, kuid suurem lahing löödi Tondi sõjakoolis. Umbes kell 5.30 tungis ligi 60 punast kasarmutesse, neli kadetti tapeti ja üheksa sai haavata. Kui kadetid end kogusid, võtsid nad vähemalt 10 mässajat vangi, kellest kaks tapeti. Langenud kadettide mälestuseks püstitati kasarmute ette hiljem monument.

Suur madin käis ka Vene ja Apteegi tänava ristmikul postimaja juures. Selles osales Tartu garnisoni ülem Ernst Põdder. Vanaks Õkvaks hüütud kindral oli Tallinnas komandeeringus ning sattus kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.

Ainus paik, mis punastel pikemalt vallutada õnnestus, oli maalennudivisjon Lasnamäel – umbes kell 6 võtsid 13 mässajat lennuvälja ja kasarmu enda kontrolli alla ning sõjavägi ja soomusauto jõudsid seda tagasi vallutama alles kell 10.30. Mässajad röövisid kaks lennukit ning üritasid nendega Nõukogude Liitu putkata. Pealik Roobachi lennuk tabati veidi enne Narvat, kuid teine mässujuht Grünbach koos kaaslastega sai põgenema.

Umbes 350 mässajast sai tulevahetustes surma 125, kuid hiljem vahistati veel üle 500 inimese.

Kaitsepolitsei juht magas kodus

Tagantjärele on selgunud, et 80 aasta tagune verine mäss tuli Eesti riigile ootamatult. 11. mail 1925 kirjutas politsei peavalitsuse kaitsepolitsei osakonna juhataja August Tenson seletuskirjas: «Kõigi püüdmiste peale vaatamata ei läinud minul korda mässu tähtpäeva teada saada. Küll oli minul üldiselt teada, et kommunistid mässu ette valmistavad ja seda juba septembrikuul, mil Tartus avalikuks sai tehtud Heidemanni poolt juhitud kommunistline salaorganisatsioon. /—/ Informeerisin sellest peavalitsuse juhtivaid ametnikke nõukogu koosolekul.»

1. detsembri mässu kohta kirjutas ta: «Olin pühapäeva, s.o. 30. novembri õhtul ja kogu öö kodus Baltiski maanteel. /—-/ 1. detsembri hommikul umbes kella 7 ajal, kui mina olin alles voodis, teatas telefoni teel minule kaitsepolitsei Tallinna jaoskonnast korrapidaja, et linnas on kommunistid sõjariistus mässu alanud ja et Toompea loss ja raudteejaam veel nende võimuses on, kuna postkontor juba tagasi võetud on.»

«Ennekuulmatu lugu!» imestab politseiajaloolane Mai Krikk nüüd. «Samal ajal, kui välipolitsei pidas riigikukutajatega verist lahingut, magas kõrge politseiametnik rahulikku und.»

Reapolitseinikud siiski valvepostil ei maganud, kuid nii mõnigi viskas jaoskonnas mässulisi nähes relva käest ja põgenes. «See ärritas toonast siseministrit Kaarel Einbundi (Eenpalu) sedavõrd, et politsei puhastati korralikult,» teab Krikk. Karistamiskäskkirju tuli tõepoolest nagu Vändrast saelaudu ning nii mõnigi politseinik anti ka kohtu alla. 1925. aastal otsustati asutada ka politseikool, kust oli oodata professionaalsemaid korravalvureid.

Mäss äratas ka sõjaväejuhid, sest pärast Vabadussõda varjusurma vajunud Kaitseliitki taastati õige pea.

1. detsembri ohvrid:

kadetid Arnold Allebras, Aleksander Tedder, Aleksander Tomberg,

August Udras, reamees Jaan Bergson, autojuht Heinrich Burmeister, nooremleitnant Harald Bush, sõjaväelane Adolf Eller, raudteetehase

õpipoisid Artur Fogt, Kristov Tiik, koristaja Marta Grünberg, koolidirektor Eduard Grünwaldt, kordnikud Jaan Holts, Johannes Kumel, Heinrich Lossmann ja Mihkel Nutt, konstaabel Herman Ubin, raudteetöölised

Priidik Hoov, Edmund Mikker, teedeminister Karl Kark, jaamaülem Jaan Laanus, piirivalvur Johannes Kruusmann, nooremleitnandid Oskar

Punnison ja Helmut Viiborg, kolonelleitnant Hermann Rossländer ja kaptenmajor Karl Stern.

Kangelased said Vabaduse Risti

Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabaduse Risti. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer, Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup). Pärast seda pole enam mitte kedagi selle autasu vääriliseks peetud.

Üritasid riigipööret varemgi

«Enamlased proovisid Nõukogude Venemaad Vabadussõjas löönud Eestit 1920ndate alguses korduvalt kukutada,» väidab ajaloolane Ago Pajur. Esimene katse tehti 1922, kui 1. mai miiting võis olla võimuhaaramise eelmäng. 1923. aasta sügisel plaanisid aga Moskva ja Komintern maailmarevolutsiooni Saksamaal. «Sellele teele pidanuks jääma ette ka Eesti ja Läti.»

1924. aasta kevadel saadeti Eesti Moskva saatkonnast Tallinna mitu hoiatust kommunistide mässuplaanide kohta. Paraku ei võtnud välisministeerium neid tõsiselt. Õnneks ei istutud aga kõikjal käed rüpes, sest Pajuri sõnul poetas näiteks sõjaväeluure kommunistide hulka agente.

Mässajate haleda läbikukkumise põhjuseks peab Pajur 29. või 30. novembril Moskvast saabunud korraldust ülestõus ära jätta. «Paraku ei pruukinud see Tallinna põrandaalusteni jõuda ning nad otsustasid ikkagi riskida. Kuid neid tabas täielik fiasko, sest Eesti töölised punastega kaasa ei tulnud.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee