Standartenführer von Stirlitz – nõukogude ekraani-iidol
Vjateslav Tihhonovi mängitud Standartenführer Strilitz ei piirdunud üksnes naiste pöördesse ajamisega. Selle tegelase ja filmi «Seitseteist kevadist hetke» ees langes põrmu ka tollane Nõukogude Liidu juht Leonid Bre˛nev. Kuuldavasti tõi iga seeria vaatamine parteijuhile pisarad silma ja nutuvõru suu ümber. Veel enam, Bre˛nev oli valmis Tihhonovile kõikvõimalikke riiklikke autasusid andma. Mille eest? Ikka luuraja Issajevi-Stirlitzi tehtud töö eest vaenlase tagalas.
Filmi re˛issöör, tänavu suvel 80aastaseks saanud Tatjana Lioznova kommenteeris seda juttu paar kuud tagasi väljaandele New Times antud intervjuus järgnevalt: «Võib kõlada uskumatult, aga ta reageeris filmile nagu laps.» Kuid mitte ainult Stirlitz ei mõjunud Bre˛nevile liig elu-
truult. Lioznova räägib samas intervjuus, et ka näitlejanna Katja Gradova, kes filmis Vene agendina kaksikud sünnitas, tekitas parteijuhis nii suurt kiindumust, et ta pidas vajalikuks Gradova käest laste tervise järele pärida.
Kui juba parteijuht Stirlitzi lummusse langes, polnud ka ime, et nõukogude naised ja väikesed tüdrukud sätestasid tolle tegelase eluks ajaks oma meheideaaliks.
«Nii ta on,» kiidab takka Eesti Televisioonis seriaalile teksti peale lugenud Toomas Lasmann. «Seda nad räägivad kõik.» Nood õhtud nädalas, kui teler Stirlitzi järgmist osa näitas, olid nõukogude kodudes hardad – terve pere rivistus teleka ette. Ilus mees ja põnev lugu. Iidol kodus kohal.
Lioznova räägib sellegi üle: «Paljud inimesed usuvad, et Vjateslav Tihhonovi valimine Stirlitzi ossa oli prohvetlik. Üks ajakiri korraldas lugejate seas 1990. aastate keskel küsitluse, paludes valida Venemaa president tuntumate filmikangelaste seast. Stirlitz võitis ja oli teistest kõigist kaugel ees.» Paralleele saab vedada praeguse Venemaa presidendi Putiniga.
Tegelikult polnud miljonite jumaldatud kangelast ehk siis Nõukogude luurajat Maksim Maksimovit Issajevit alias Standartenführer von Stirlitzit eales olemas. Julian Semjonovi loodud tegelaskuju prototüübiks oli sakslane, Hauptsturmbannfüher Willi Lehmann, kes töötas SS Brigadenführer Walter Schellenbergi alluvuses ja oli Nõukogude luurele tuntud kui agent A-201. Tõsi, aastaks 1945, mil toimuvad kultusseriaali sündmused, oli Stirlitzi prototüüp juba maha lastud.
Iidol sündis sellele vaatamata. Ja kuigi seriaalile heidetakse ette, et see oli nõukogude ideoloogiast üdini läbi imbunud ning KGB kontrolli all, ei nõustu re˛issöör Lioznova sellega mingilgi moel. «Ma tegin kõigest oma tööd kui re˛issöör,» pihtis ta New Timesis. «Ma pole ealeski nautinud kontakte KGB-meestega.»
Sedagi, et tollane KGB esimene mees Juri Andropov oleks filmi enne teisi läbi vaadanud ja siis juhtnööre andnud, eitab Lioznova täiega: «Ta palus filmi vaid paar parandust teha: näiteks kustutada tiitritest KGB konsultantide nimed, sest nad töötasid ikka veel salateenistuses.»
«Seitseteist kevadist hetke» oli Lasmanni sõnul film omas ajas. Ka ideoloogiliselt. Ja nii pidigi olema. Samal ajal oli film väga inimlik. Lasmannile meeldib lugeda emotsionaalseid mõtisklusi, selliseid seest tulevaid mõtteid.
Vaatamata ideoloogilisele ajupesule kirjeldavad kaasaegsed filmi kui äärmiselt tugevat. «Seriaal meeldis mulle sisuliselt,» kiidab Lasmann. «Praeguste sarjadega ei anna absoluutselt võrrelda. Tegu oli väga tugevate vene näitlejatega. Tihhonovile lisaks veel Oleg Tabakov ja teised vene kino ja teatri suured staarid. Kvaliteetfilm otseses mõttes.»
Mõistagi tunnustab Lasmann toda osa filmist, millega ta ise otseselt kokku puutus: «Seda võin kindlasti mainida, et filmi tekst oli haruldaselt tugev. Huvitav on selle juures, et suur osa oli faktoloogial: mingi SS Standartenführeri eluloolised andmed tuli ette lugeda kui toimik, ja selle ametliku kuiva teksti kõrval tulid dialoog ja väga palju mõtisklusi. Ei mingit action’it, nii nagu praegu – õudne tapmine ja veri lendab. Ütlen ausalt, see oli üks parima tekstiga filme, mida üldse tean.»
Muide, Lasmann teenis Stirlitzi-aegu endale telemajas hüüdnimeks Stirlitz. «Ka muusika oli väga hea,» lisab ta. «Ehk oli fenomenaalse tulemuse põhjuseks naisre˛issöör, kes mõistis mängida emotsiooni, meeleolu ja tunde peal.»
Kui «Seitsmeteistkümne kevadise hetke» ideoloogiline taust oli oma aja märk, siis oli aja märgiks seegi, et Lasmann luges teksti peale otse.
«Siis teksti ei salvestatud, otselugemine oli väga moes,» räägib ta. «Minu mäletamist mööda näidati seriaali ETVs kaks korda. Seega olen kogu teksti kaks korda ette lugenud.»
Profist tekstilugeja tunnistab, et isegi temal tõusis filmi puhul korraks klomp kurku. Episood, mis ei unune Lasmannil ilmselt elu lõpuni, oli see, kui Stirlitz ja tema kaasa kohtuvad paljude aastate järel Berliini ühes kohvikus.
«Oli pikk episood, kus Stirlitz tuleb koos Mülleriga kohvikusse, kuhu Vene luure on ta naise toonud. Nad ei tohi teineteist tunda, vaatavad vaid, ei tohi tere öelda ega midagi,» kirjeldab Lasmann. «Tahaks ju teiselt küsida, kuidas läheb. Tahaks kallistada. Aga ei tohi. Episood kestis vist suisa nelikümmend viis minutit. Siis tekkis küll tunne, kas ikka vean välja, sest olen emotsionaalne lugeja, mitte külma kõhuga tegija.»
Kui juba tekstilugeja härdus, mida pidi siis suure laia kodumaa tohutu vaatajaskond tegema? Mõistagi fännama.
Muide, oma aumärgi sai näitleja Tihhonov siiski kätte. Seda küll alles Juri Andropovi valitsus-ajal. Aasta siis oli 1983, kui Kuldtäht tuli.
«Miks mõni teleseriaal on populaarne, on nii tele- kui ka filmitegijatele alati suur saladus. Vastupidisel juhul teaksid nad, kuidas populaarsust aina juurde vorpida. Usun, et «Seitseteist kevadist hetke» on eelkõige fenomen omas ajas. Tänapäeval tundub tema tempo olevat liiga aeglane, võrreldes üldise teleesteetikaga.
Omal ajal oli novaatorlik, et seriaali tegijad võtsid väga pikki lõike korraga. Tihtipeale kestab film ilma ühegi plaanivahetuseta mitu minutit ja samas ei ole tegemist tarkovskiliku seisundilooga. Ometi on see esteetika televisioonist nüüdseks kindlalt kadunud. MTV on teletempot tohutult tõstnud.
Tollal oli ilmselt oluline, et ühena esimestest kordadest võis sakslasi nii pikalt jälgida suhteliselt neutraalselt. Enamikus varasemates ekraanilugudes olid sakslased olemuslikult pahelised. Siin aga toimub kummaline nähtus, kus Müller Berliini gestaapo juhina mängitakse omamoodi sümpaatseks.
See, mis toimub, on seletatav mõne klassikalise dramaturgia reegli rakendamisega. Hitchcock on näiteks öelnud, et iga tegelane, kelle käitumise motiive seletatakse, muutub automaatselt veidi sümpaatseks. Samuti on reegliks, et positiivne kangelane on seda sümpaatsem, mida tõsisem ja realistlikum on tema ette seatud ülesanne. Selles seriaalis me näemegi, kuidas nii mõnigi natsiohvitser on oma inimlikkuses meile arusaadav, ja seda rohkem oskame hinnata ka Stirlitzi käitumist. Suhteliselt stereotüüpsete nõukogude olustikus filmitud sõjafilmide vahel oli «Seitseteist kevadist hetke» kahtlemata värskendus.
Paradoksaalselt oli seriaali re˛issöör naine. Samas oli kogu seriaali tugevuseks psühholoogiline mäng, mida peetaksegi naiste tugevuseks filmis.»
«Neid Stirlitzi-filme ma ei mäleta. Kui, siis vaid üht stseeni. Ma ei ütleks, et «Seitseteist kevadist hetke» oli omas ajas revolutsiooniline, pigem ütlen, et ta oli hästi tehtud. Kui fenomenist rääkida, siis pigem televisioonist – samamoodi võiks täna esile tõsta seriaali «Kodu keset linna». Nii et pole «Seitseteist kevadist hetke» muud kui üks seriaal.
Mis puudutab aga tänini räägitavaid Stirlitzi-anekdoote, siis see on nõukogudeaegne huumor, mis jääb tänapäeval täiesti arusaamatuks. Inimesed, kes üle neljakümne, arvavad, et asi on lõbus. Minu meelest on see ealine probleem ja need, kes neid anekdoote ikka veel räägivad, on lihtsalt kohanematud.
Et venelased tänini uusi ja uusi Stirlitzi-anekdoote produtseerivad, siis neil on mingi oma värk – patriootilisi sõjateemalisi filme toodeti omal ajal niivõrd palju, et inimestel tekib vastureaktsioon. Nõnda on ajupesust kergem välja tulla.»
Anne Veesaar: «Nii Stirlitz kui ka Müller olid mu lemmikud. Ning pärast seda ei suuda ma Vjateslav Tihhonovi vaadata üheski teises rollis – Stirlitz on Stirlitz.
Käisid legendid, et Tihhonov on kohutavalt lühike mees ja et talle ehitati filmimise ajaks spetsiaalsed teed, et ta teiste näitlejatega vähemalt ühepikkune oleks. Ja üks tema abikaasasid, näitlejanna Nonna Mordjukova oli pikkuselt sama kui meie Kaire Vilgats.
1990. aastatel mängisin Vanemuise lavastuses «Hurmav Hermann Göring» Karin Göringit. Hetk, mil meesnäitlejad etenduse jaoks SS-mundrid selga panid, oli imeline – need olid ilusaimad mehed laval. Eriti Göringit mänginud Andres Dvinjaninov. Mul ei olnud üldse raske partnerisse armuda, pealegi oli Karin samal moel oma Hermannist kaheksa aastat vanem kui mina Dvinist. Tolles lavastuses pidin mängima ka Karini laipa ja laval kirstus lebama. Minu meelest oli seda kakskümmend minutit järjest, mis on laval tohutult pikk aeg.»
Andres Dvinjaninov: «Väga meeldis tunnusmuusika ja Tihhonovi mäng. Ilmselt oli see tolle aja kohta hästi tehtud film, kus osalesid Venemaa parimad tegijad. Haarav ja igati hää seriaal, ehkki oli propagandamasina üks hääleke.
Ajast, kui Vanemuise laval ise natsi – Hermann Göringit – kehastasin, mäletan, et oli tohutult palju kostüümivahetusi. Tänu selle tegelase väljapaistmissoovile sain laval kostüüme vahetades seljanärvipõletiku. Kümme kostüümivahetust etenduse jooksul, kusjuures lavatornis puhus tuul täiesti ettearvamatult! Seljanärvipõletik meenutab mulle toda lavastust tänaseni.»
***
* Müller küsis Stirlitzilt: «Mis on teie lemmikfilm?» Stirlitz oli juba valmis vastama: «Volga-Volga», aga reageeris kähku ja vastas: «Volkswagen-Volkswagen».
* «Palju on kaks korda kaks?» küsis Müller. Stirlitz jäi mõttesse. Ta mõistagi teadis, kui palju on kaks korda kaks. Mõni aeg tagasi oli talle seda Keskusest öeldud, kuid ta ei teadnud, kas ka Müller seda teab. Ja juhul, kui teab, siis – kes talle ütles?
* Hitleri kabinetis käib nõupidamine. Korraga jookseb sisse mees, haarab laualt mitu mappi paberitega ja pageb minema. Kõik on jahmunud. Lõpuks küsib Hitler: «Kes see oli?» Müller vastab: «See oli Stirlitz, Vene spioon.» Hitler vastu: «Miks te teda siis kinni ei pane?» Müller: «See on kasutu, nagunii keerutab välja.»
* Stirlitz sisenes Mülleri kabinetti ja küsis: «Härra Müller, kas te ei tahaks saada punaluure agendiks? Makstakse hästi.» Müller vastas eitavalt. Siis, uksest väljudes, küsis Stirlitz: «Müller, ega teil peavalutabletti ei leidu?» Stirlitz teadis, et vestlusest jääb meelde vaid viimane fraas.
* Himmler kutsub välja oma kaastöölise:
«Nimetage kahekohaline arv!»
«45.» «Aga miks mitte 54?» «Sellepärast, et 45!»
Himmler kirjutab iseloomustusse «iseloom põhjamaine» ja kutsub järgmise.
«Nimetage kahekohaline arv!» «28.» «Aga miks mitte 82?» «Võib kindlasti ka 82, aga parem siiski 28.»
Himmler kirjutab iseloomustusse «iseloom
lähedane põhjamaisele» ja kutsub järgmise.
«Nimetage kahekohaline arv!» «33.» «Aga miks mitte...? Ah, see olete teie, Stirlitz.»
* Stirlitz kõndis mööda koridori. «Aga seal ju läheb Stirlitz!» mõtles Müller. «Jah, see olen tõesti mina,» mõtles Stirlitz.
* Müller: «Stirlitz, te olete Inglise spioon!».
«Aga faktid?» nõuab Stirlitz aru.
«Ise oled fuck, sa Briti siga!» solvub Müller.
Kommentaarid (0)