Inimesed

«Apelsini ilusaim mees oli Tõnu Aare. Teda tahtsid kõik 14–84aastased naisolendid.» 

Verni Leivak, 15. november 2004 00:00
KOLM APELSINI: Pillimehed parimais aastais: (vasakult) Aleksander Vilipere, Tõnu Aare ja Jaan Arder. Apelsini viimane 30. sünnipäeva juubelikontsert on homme Tallinnas Estonia kontserdisaalis.Foto: Arno Saar
«Kui ühel meesansamblil austajannasid pole, on asi kahtlane. Siis tuleb peeglisse vaadata ja iseendalt küsida, milles asi,» räägivad 30. sünnipäeva tähistava ansambli Apelsin mehed. Nemad pole austajannade puudumise üle kunagi kurtma pidanud.

Aastakümnetega on juhtunud nii mõndagi ja eks praegugi ole juubelikontsertidel pillimeestele silma jäänud nii mõnigi tuttav sulnis silmapaar. Jaan Arder, Tõnu Aare ja Aleksander Vilipere on aga d˛entelmenid – nimed jätavad nad pikantseid lugusid jutustades nimetamata.

Ants Nuut: «Kõige populaarsem mees bändis oli Tõnu Aare. Ta oli omal ajal nii ilus mees, et kõik 14–84aastased naisolendid olid temast vaimustuses. Kõik unistasid Tõnust. Mina võisin paljust unistada, aga ei kedagi, kellegagi ei saanud löögile, sest kõik tahtsid Tõnut. Kui ta naiste ette ilmus ja naeratas, olid kõigil põlved nõrgad. Looduses on nii, et kui isafaasan tahab emafaasanite tähelepanu võita, lööb ta sabasuled laiali ja tiirutab ümber emaste. Meil oli vastupidi: Tõnu istus niisama paigal, sabasuled laiali, polnud vaja kuhugi minna. Ja naisolevused tiirutasid ümber tema, et kuidagi meeldida, tähelepanu püüda. Aga ega ma täpselt tea, võib-olla ainult mõni sai seda.»

Jaan: «Seda, et mõni pillimees hakkab mängides naisi vahtima ja mängib siis mööda, on isegi Apelsinis juhtunud. Üks trummimees jäi saalis istuvat tütarlast vaatama ja rütm hakkas lonkama. Midagi pole teha, kui süda teises rütmis lööma hakkas!»

Aleksander: «Bassimehega oli sama lugu. Kammis enne esinemist peegli ees juukseid siia ja sinna, küll sättis salli kaela ja võttis siis ära... Lõpuks jättis salli kaela, muudkui kekutas laval ja pani mitu-mitu nooti mööda.»

Tõnu: «Vene naised on muidugi eriti temperamentsed.»

Jaan: «Sageli juhtus, et võõras linnas helises telefon. Teadsin, et seal mul tuttavaid ei tohiks olla, aga mõni naisterahvas oli kusagilt koukinud numbri ja hakkas rääkima, et tahab kokku saada. Olen alati pidanud midagi luuletama või rääkima. Sagedasti vastasin: vabandage, olen abielus ja see, mida te mulle välja pakute, ei kõlba.»

Jaan võttis puud metsa kaasa

Tõnu: «Noh, Hortus Musicusega esinedes on sul, Jaan, ju oma naine alati kaasas.»

Jaan: «Mitte kogu aeg. Kord läks nii, et kuigi selgitasin daamile, et ei maksa tulla, oli ta mõne aja pärast hotellitoa ukse taga ja koputas. Sain näost näkku selgitada, et pole mõtet.

Tahtsin ühest sõbrast pillimehest rääkida. Tema ütles ühele austajannale, et olgu, tule külla, kui tahad, mitte midagi muud ei lubanud. Tütarlaps tuligi ja selge see, et neiul olid omad kavatsused. Esimese asjana läks duši alla. Aga sõber oli naljahammas. Kuna naine jättis riided vannitoa eesruumi, siis kui ta duši alt saabus, tõstis tüdruku ilma riieteta koridori.»

Tõnu: «Ega tollal lihtne olnud. Hotelli võis külalisi kutsuda kuni kella 23. Baabuška istus koridori peal, peegel ees, et liikumist näha. Tavaline oli, et korraldati öiseid kontrollreide, nii kella nelja-viie vahel. Üks pillimees mõtles hea süsteemi välja: võttis alati tromboonikasti kaasa ja pani lingi alla, et ust avada ei saaks. Rossija hotellis näiteks tehti nii.»

Jaan: «Mul on isiklik kogemus Taškendist, kui meie kontserdile sattus üks Ida-Saksa naisajakirjanik, kel juhtus olema sünnipäev. Tütarlaps kutsus mind ja üht juudipoissi, kontserdikorraldajat, kes hirmsasti tahtis emigreerida Austraaliasse, endale külla. Aga koridoritädi oli meid märganud. Et midagi kahtlast. Mõne aja pärast: kopp-kopp-kopp! Ukse taga kaks KGB-last, mees ja naine, otsisid meid läbi. Juudipoiss, kelle emigreerimine oli niigi juuksekarva otsas, ei tahtnud end kuidagi asjasse segada ja jooksis kähku rõdule. Ja kuna teda ei olnud, muutus asi eriti kahtlaseks – et oleme ajakirjanikuga kahekesi... Ilmselge, mis plaanid ja kuidas. Loomulikult vaatasid nad ka rõdule ja siis jäi intiimelukahtlustus ära. Igatahes pahandused olid Ida-Saksa tütarlapsel suured, juudipoiss sõitis siiski hiljem Austraaliasse ära.»

Tõnu: «Väga huvitav koht oli sügiseti Sotši, kus me suve pikendamas käisime. Hotelli ˇemtšu˛ina piiratud alaga rannas puhkas Venemaa eliit. No seal oli juba nii huvitav olla, et võisid terve päeva naerda, jälgides, mis ümberringi toimub. Jah, ka seal oli silmarõõmu palju.»

Aleksander: «Seal olid iludused, üks parem kui teine. Tudengid tegid randa pääsemiseks nii, et panid valged kitlid selga, kolmanda kanderaamile ja said niiviisi sisse. Peesitasid päev otsa rannas ja pärast lahkusid samades kostüümides.»

Apelsini poistele naised «ei» ei öelnud

Tõnu: «Vene hing on selline, et kui mees meeldib, siis meeldib. «Ei» ei öeldud. Meile endalegi meeldis, kui meid mõnele peole kutsuti. Ainuke, mis tollal oli lubatud, olidki väiksed peod.»

Jaan: «Ühele pillimehele tulid Tbilisist tütarlapsed siia järele, aga nende edasine elukäik on teadmata. Ja tean, et Tbilisi hotellis olid tüdrukute isad ja vennad käinud ukse taga kolkimas.»

Aleksander: «Kõige parem viis tütarlastega tutvumiseks oli siis, kui tegid kurva näo ette ja istusid seltskonnast eemal, üksinda. Naised tulid kohe juurde ja küsisid, miks sa nii kurb oled, las ma lohutan sind.»

Tõnu: «Üks kolleeg pillimees, kellel oli naisterahvaid rohkem, hõikas alati, et kõige viletsam on minu oma! Ja tal läks alati hästi, keegi ei öelnud talle «ei».

Mäletan meie esimest kontserti Gruusias. Ilus gruusia tüdruk tegi mulle silma, viskas saali poole pealt pilku. Aga sugulased panid seda tähele. Vaheajal võeti plikal kraest kinni, lükati mootorratta külgkorvi ja viidi ära. Igaks juhuks, et õnnetust ei juhtuks.

Lugesin, et maailmakuulsal kitarristil B. B. Kingil on maailmas kolmteist vallaslast, aga suhted naistega on nii head, et keegi pole miljoneid nõudnud ega ülemaailmsesse meediasse pannud.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee