Ferdinand Veike ja Buratino – paras paar, 50 aastat kestnud

«Raadios, kui olin kuuldemängu juhataja, ütles üks näitleja, et tema ei hakka puupoisi häält otsima,» pajatab Veike. «Ei jäänud muud üle, kui hakkasin ise tegema. See käis mehaaniliselt: rääkisin jämeda häälega hästi aeglaselt, pärast pandi lint kiiresti-kiiresti käima, iga repliik lõigati eraldi vahele.» Alates sellest ajast – aastast 1952 – ja kuuldemängust «Puunukk Buratino seiklused» on Veike ning puunukk Buratino lahutamatu paar. Esimene tähistab täna 80. sünnipäeva, teine on viiekümnene.

Kuidas ka ei arvutaks, hääl on vanem kui nukk. Kuuldemängustaarlus tähendas, et Buratinot hakati jalamaid esinema nõudma. Ikka live’is. «Nüüd olgu sul kohe nukk ja olgu hääl kah olla – aga polnud ju mingit tehnilist vahendit abiks,» muheleb Veike.

Mis siis ikka, tegi oma suupäraste vahenditega uue hääle.

«Iga inimene, kes on õppinud kontsis laulmist, teab, mis tähendab eeshammaste taga pehme suulaeosa tõstmine. See on võimalik, teadlikult ja pingutusteta,» kõlab Veike õpetus.

Ja siis algab mäng, ehk vestlusse sekkub Buratino hääl: «Nüüd on nii, et natuke tõstad häält ja kergitad suunurgad ülespoole, nagu hammustad haput õuna või haigutad väikse suuga, siis tulebki see naljatoon.» Paus. Siis kostab Veike hurjutus Buratinole: «Poiss, ära nüüd vigurda enam!»

Muide, kõigi lemmik Buratino pole mitte Eesti, vaid kogunisti Läti päritolu.

«Riia nukuteatris juhtus selline äpardus, et teatri peakunstnik kujundas «Puunuku seiklused» Walt Disney’ «Pinocchio» filmi järgi, töökoda tegi nuku valmis ja siis selgus korraga, et see on ühe kapitalistliku riigi kunstniku järgi tehtud ega kõlba,» räägib Veike. «Ei võetud lavastust vastu ega lubatud mängida sellise nukuga. Aga kunstnik, kes oli kuulnud minu buratinohäält, polnud kade ja kinkis nuku minule. Nii leidis Buratino endale uue kodu, Riia asemel Tallinna.»

Too puupoiss elustus Eesti Televisiooni esimesel saatepäeval, aastal 1955.

Tänaseks päevaks on too legendnukk teadmata kadunute nimekirjas. Kaheksakümnendate keskpaigas löödi Veike ˇiguli aken gastrolli aegu Hiiumaal Kärdlas telliskiviga sisse ja viidi nukukohver minema.

«Täitsa seiklus oli tal,» räägib maestro, mõeldes mõistagi Buratinot, kui kolmandas isikus kõnelema hakkab. «Miilitsad otsisid küll, aga viletsad koerad olid. Kevadel leiti ainult üks roheline kohver. Nii et see Buratino võib olla praegugi kuskil keldris või kuuris. Jajah, sealtpeale pole mina temaga enam kohtunud.»

Tegelikult oli Riia-päritolu tegelane salapärase kadumise ajaks kaasas rohkem maskotiks kui etenduse tegijaks.

«Kokku oli Buratinosid üheksa ja igale tuli umbes kolm ülikonda,» lõhub Veike legendi, et on ühe ja sama puunukuga aastakümneid ringi tuisanud. 1955. aastal oli esimene, kellel oli koos torumütsiga pikkust 35 sentimeetrit. Tehtud puust.

Veike kiidab: «Mehaaniline nukk, selline poisike, pea hästi liigutatav igatemoodi, mõnus naerunägu. Tema põhitöö oli igal teisipäeval televisioonis õhtul kell pool seitse, aga teda kutsuti ka lasteaedadesse. Sel Buratinol oli vehkimist küllalt.»

Räägib, et viimastel Buratinodel käivad suudki lahti ja – lähebki vestlus komakohalt üle etenduseks: «Nüüd on Buratino sattunud aega, kus tal toimub isiksuse lõhenemine: üks mina küsib, mispärast piirduda ainult algkooliteadmistega, ning tahab puupeade õppetooli luua. Sellepärast on üks Buratino mustas talaaris, prillid ees, ja peab ennast tähtsamaks. Teine on solvunud, näe, mossitabki praegu ja laulab mossitamise laulu.»

Buratino-buumiks läks Eestis, kui nukuteater tõi 1962 lavale «Puunuku seiklused».

«Kui nukuteatri juhatajaks sain, hakkasid Buratino teemad rohkem päevavalgele tulema,» pajatab Veike. Lavale astus Buratino number kaks, juba viiskümmend sentimeetrit pikk. «Selle lavastusega käisime üleliidulisel ülevaatusel Moskvas, kus võistles üle seitsmekümne riikliku nukuteatri. Meie teatril oli au saada esimese järgu teatriks. Buratino oli menukas ja aitas tõsta kogu meie kollektiivi kvalifikatsiooni,» muigleb vanameister.

Buratino number kolm sai kõhu peale suure valge nööbi ja pähe uue, lõbusama mütsi. «Muidu oli itaalia moodi terava tipuga torumüts, aga nüüd sai triibulise,» kõneleb Veike.

«Kui ta teinekord läks lasteaeda esinema, pani habeme ette ja selle vana kollase torumütsi koos sulega pähe – mängis päkapikku.» Number kolm oli Veike mäletamist mööda ka tegelane, kes liiklusseriaalis, sau käes, liiklust juhtis ning sellega eestlastele üleliiduliselt konkursilt kõige parema koha tõi.

Mitmes oli nukk, kes vettehüppeid tegi, Veike ei mäleta. Igal juhul oli see nukk, mis pidi vett taluma. «Ta läks basseini ju ujuma kah. Tehti ikka puust ja värviti õlivärviga. See üks kord oli Buratino paljas poiss.» Veike itsitab ja etendus algab taas: «Tal oli ka muresid, hääle pärast. Mõni arvas, et ta on naisterahvas, ning poiss solvus. Tema tahtis ikka mees olla.» Veike peab dramaatilise, pinget keriva pausi.

Jätkab õhinal: «Siis ta palus, et onu Ferdinand lööks ühe naela, ja sai oma tahtmise: tal on püksis tunda, et on meesterahvas. Nii sai Buratino oma murest lahti.» Uus paus. Järgneb pidulik lõpetus: «Ega raudnael kulu, aga kahjuks peab ta vahel selle ära võtma, sest kui puu otsa ronib, võib jääda oksa taha kinni.» Vanameister itsitab.

Kõige noorem puupoiss, järjekorranumbriga üheksa, tegutses äsja modellina.

«Nüüd on Buratino au sees,» ilmutab Veike võidurõõmu. «Tal tuli olla skulptor Tauno Kangro modelliks. Asend nii, et kui laps kassast piletit ei saa, on tal võimalus väikest puutreppi mööda astuda üles ja võib ulatada käe Buratino bareljeefile.»

Muuseas, kõik Buratinod on ühe vormi järgi tehtud. Täitsa ühte nägu ja tegu. Ehkki see nukk, mis maestro magamistoas mütsipidi ripub, on mütsi tõttu kasvanud juba 65 sentimeetri pikkuseks. «Ikka sirgub,» kiidab Veike.

Kodus hoiab ta kaht puunukku, lisaks pisikesi teisikuid.

«Neid on mul kaks-kolm.» Veike hääl muutub ja etendus algab: «Üks on väga viisakas. Oi, näe, praegu vaatan, et tõmbab sahtli lahti! See on nukuteatri suveniir. Sinised püksid, ühe suurema nööbi asemel on kõhul kolm nööpi, teine käsi on tervituseks nagu sõduril. Nii kui vajutan alust, siis langeb äkki selili või kummardab. Ai, nüüd kukkus, ta on vist väsinud...»

Väsinud millest? Ehk eluaastatest?

«Ei tema tohi vananeda,» tõrjub maestro. «Ainult hääl on tal läinud natuke teistsuguseks.» See aga on juba paarimeeste omavaheline asi.