Inimesed

Majaomanikul pole sarikaliikudest pääsu 

Regina Hansen, 5. november 2004, 00:00
ISE TEEN, ENDALE KORRALDAN PEO: Ka omatehtud maja ei saa jätta sisse pühitsemata.Foto: Toomas Talivee
Valmiva maja sarikatele kerkinud pärg on omanikule selge sõnum – nüüd tuleb ehitajatele kiiremas korras välja teha. Kui peremees traditsioone ei tunne, on tal kerge naerualuseks saada. Ehitamist on praegu palju ja eks ka omanikke igasuguseid.

Kui ehitajad on pärja sarikatele pannud, peab omanik tegema sellest omad järeldused. Aega selleks palju ei anta – kahe päeva pärast võivad pärja välja vahetada vanad tööpüksid. Ja kui selline sõbralik nöök veel küllalt tähelepanu ei teeni, viiakse üles juba vähem sõbraliku moega sarikaehe – õlgedest hernehirmutis. Viimase puhul tuleb omanikul solvunud töömeestega lepitust otsida. Ja naabrite näpuganäitamisest või vähemasti seljataga rääkimisest pole kindlasti pääsu.

Sarikapärja peab maha võtma majaomanik. Seda ülesannet talle just ülearu lihtsaks ei tehta. Igatahes tuleb kasuks oskus trellpuuri kasutada ja ka haigekassakaart kotis ei teeks paha – kõrgel lahtistel sarikatel turnimine, liiati veel tööriistad käes, võib keskmisele kontorirotile tõeliseks katsumuseks saada. Aga maksab meenutada, et see on vaid põgus kokkupuude ehitaja igapäevarõõmudega.

Ehitajad ütlevad, et tavaliselt käib pidu ikka piknikustiilis. Soojemal ajal saab šašlõkki tehtud või muidu grillitud, külmemal ajal tuuakse soe söök-jook kohale.

Pidulauaks käib mis tahes sile pind – tavaliselt kas tuuletõkkeplaat või lauajupp. Kui juba elekter platsile veetud, saab kohapeal ka näiteks kohvimasina käima panna, sest soe jook kulub vabas õhus ikka ära.

Ka iseehitaja järgib traditsiooni

Viinavõtmine pole tänapäeval üldiselt enam kombeks. Joomakarud on ehitusplatsilt minema peletatud, pealegi on aeg ehitaja jaoks raha. Liikude ajaks tehakse küll väike paus, kuid pärast läheb töö samas vaimus edasi.

Öeldu aga ei tähenda, et laualt viin puududa tohiks. Kord näeb ette, et peo alustuseks ütleb peremees ehitajatele paar sooja sõna ja siis kallab pitsi kangemat trepile või selle tulevasele kohale. Seejärel maitstakse ühiselt toitu-jooki. Kui suupoolis leiab tunnustust, saab majaomanik loa pärg sarikatelt maha võtta. Eelsoojenduse järel on lootust, et omanikule antakse vaeva kergendamiseks ka mõni tarvilik vihje.

Tõnu, kes hiljuti suvekodu püsti pani, meenutab: «Mul olid ehitusel abiks noored poisid. Nemad ei teadnud kommetest midagi – et kes peab panema pärja ja millal. Siis ühe vanema mehe käest sain teada, et pärja võib panna juba siis, kui esimene sarikas püsti. Nii tegimegi. Ilusa pärja punusin ise – pihlakaokstest. Jõime šampust.»

Kristeli pere ehitas samuti maja ise, kuid sarikad pühitseti ikka korralikult sisse ja välja mõeldi ka lõbusaid kombetalitusi: «Tegime abimeestele naljakaid kingitusi. Üks neist oli leivapätsist siil, millel okasteks naelad. Jutt sinna juurde oli, et kui vaja, on siit hea naela võtta, või kui nälg tuleb, siis leiba haugata. Piduroaks oli kana, ja selle põhjendusega, sest kui kana on mättasse löödud, siis loodetavasti punane kukk katusele ei lenda.»

Suurejoonelisemad liigud on tavaliselt siis, kui ehitatakse asutustele, kuid ka mõned eramajaehitajad teevad üsna ohtraid väljaminekuid. Mõnikord peetakse sarikaliike koguni kaks-kolm päeva, kinnitavad ehitajad – seda küll tavaliselt suvel: telgid on püsti ja hommikul läheb trall jälle lahti.

Külmemal aastaajal kutsuvat mõned omanikud ehitajad pubisse pidutsema. Üks jõukas majaomanik ei pidanud paljuks töömehi soolaleivapeolegi kutsuda – valmis majas oli kaetud pikk laud ja kikilipsudega teenindajad kandsid praade ette.

Topeltpidusidki on olnud. Ükskord ei teinud majaomanik pärga üldse märkama ja töödejuhataja tegi siis meestele ise viina välja. Paari päeva pärast omanik aga virgus: kihutas üht-äkki autoga kohale, pagasiruum jooki-sööki täis, ja tegi meestele veel teist korda liigud.

Rikas kooner lõbustab naabreid

Veskimöldres juhtus selline lugu, et majaomanik ei pidanud pärga millekski. Juba asendati see tööpükstega ja lõpuks topisega – mees ei teinud ikka vihjest välja.

Maja juures ametis olnud ehitaja meenutab, et too kodu jäigi sisse õnnistamata, kuigi peremees oli rikas: «Üksvahe pidas ta meie kuuldes plaani, et peaks ikka oma emale ka maja ehitama. Varsti mõtles ümber: mul on kaheksa miljonit, kui ma kaks sealt ära annan, siis jääb mulle ju ainult kuus miljonit – ah, ma ikka ei ehita!»

Naabrid panid seda sarikaasja muidugi tähele: «Kui nad meid enda juurde tööle tulid kutsuma, siis ütlesid, et ega meie pole sellised nagu Möller (nimi muudetud – toim.), me teeme ikka välja ka!»

Mõni majaomanik lihtsalt ei tunne traditsioone. Pärg oli juba mitu päeva sarikatel, aga mees poleks seda nagu näinudki. Lõpuks ehitajad osutasid lausa käega üles katuseviilu poole, kuid mees kehitas õlgu ja ütles: «Otšen dekorativno, pust stoit!»

Väike arusaamatus

Haapsalust pärit ehitajad meenutavad lõbusat lugu ühe itaallasest majaomanikuga: «Kui katust panime, siis läks üle näo särama ja ütles: «Big drink – big drink!» Varsti oligi mees poest tagasi – ulatas pidulikult kaks purki õlut. Selline pidu siis.»

Sarikapidu pole ainult eestlaste traditsioon

Kui sarikad püsti, kinnitasid töömehed otsmise sarika otsa tamme- või kuusepärja. See oli märgiks, et ehitus on jõudnud lõppfaasi, mis vajab tähistamist. Pärja sarikaotsale ilmumisel pidi peremees töölistele sarikaliiku tegema. Pärjale pidi peremees ise järele minema, selle alla tooma ja töömeestele pudeli viina välja tegema.

Töömehed ei lubanud pärga sarikatelt enne alla võtta, kui olid oma sarikaliigud kätte saanud. Oli häbiasi, kui pärg liiga kaua sarikatel seisis – eks see oli tervele külale näha, kuidas peremees ei täinud viina välja teha. Pole teada, kust komme on alguse saanud, kuid see näib olevat laiema levikuga.

Sama tava on tuntud ka venelastel. Küllap taotles see ehitusele tugevust, majale õnne ja oli omamoodi tänu- ja tähelepanuavaldus ehitusmeestele. Komme on üllatavalt elujõulisena püsinud tänapäevani.

Maret Tamjärv, Eesti Vabaõhumuuseumi direktor

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee