Guido Kangur: kätte on jõudnud minu elu ilusaim aeg

Antaks talle uuesti valida, valiks ta elupaigaks Hispaania lõunaranniku. «Aga siia ma olen sündinud ja eks kuidagi peab hakkama saama,» ütleb Guido intervjuus. Ta saab väga hästi hakkama. Tal on palju huvitavat tööd teatris. Ja natuke vähem huvitavat teles – «Aga elama peab ka.»

Ent mis veel olulisem, ta on väga õnnelik ka siinses sombuses sügises. Pärast kolme aastat kooselu näitleja Pille Lukiniga ei püüa paari aasta pärast viiekümneseks saav Kangur varjatagi oma isarõõme. Loodust, aga mõnikord ka üskindust nautivas Kanguris lööb lastest rääkides välja tema romantiline pool. Samas oskab ta hakkama saada ka elu materiaalsema poolega. Kohe väga hästi.

Olen jah sündinud Jõhvis. Koolis käisin Jõhvis ka. Eks valikuvõimalused olid seal väiksemad kui Tallinnas. Ju pidime ise aktiivsemad olema ja kõiksugu asju välja mõtlema. Nii käisin ma kunstiklassis, näiteringis ja rahvatantsus.

Eks vanemad oskasid kavalalt suunata. Just tänu näiteringile sain ma õpetajatelt andeks nii mõnedki oma patud. Kuna naistepäeval või mõnel aktusel tuli luuletusi lugeda ja õpetajal läks silm märjaks.

Eks tavalist koolipoisi pattu. Pealegi pole kuigi mugav olla koolis, kus su ema on õpetaja. Kõik pahandused jõudsid ema kõrvu ülikiirelt. Vaatasin juba aknast, millise sammuga ema koolist koju tuleb. Selle sammu kiirusest teadsin ette, kas on mingit jama oodata või mitte. Mul on seitse aastat noorem vend ja võrreldes minuga oli ta vanematele lausa kingitus. Tema oli tubli ja õppis hästi. Minuga ikka oli probleeme. Olin selline aktiivne ja tahtsin hirmsasti pidudel käia.

Eks seal oli alati jama. Sellega pidi lausa arvestama, et pärast pidu võisid kere peale saada. Venelased ootasid kambas kooli ukse taga. Aga võis ka õnneks minna ja terve nahaga pääseda.

Isa oli ETKVLi Jõhvi osakonnas juhataja. Eesti taasiseseisvumisel tegime isaga kahekesi isegi aktsiaseltsi. Tema oli ehitaja ja mina aktsionärina aitasin linnas asju ajada. Nüüd seda enam ei ole. Isa on juba vanem mees ja ehitusturul läks küllaltki raskeks, sest noored tegijad mehed tulid peale.

Talvealad meeldisid rohkem. Korvpalli mängisin varumehena isegi kooli koondises. Nii et talvel oli kehka tunnistusel viis, aga muul ajal võis ka kolm olla. Kuulid ja muud värgid ei lennanud mul eriti kaugele. Samas, mägedes suusatamas käin siiamaani ja sõidan ka murdmaad.

Jah, mul oli poolenisti hundikurk, kuueaastaselt õmmeldi see siis kokku. Kuni sinnamaani ei saadud hästi arugi, mida ma rääkisin. Ilmselt sellepärast ei käinud ma ka lasteaias ning veetsin suved tihti maal vanaema ja vanaisa juures.

Pärast seda oppi hakkasin ma käima Tallinna logopeedilises koolis, kõik oli vaja uuesti ümber õppida. Muide, hiljem lavakunstikoolis puutusin ma kokku samade harjutustega. Hakkasin luuletusi pähe õppima ja pidin kõikidele sugulastele esinema, et nad näeksid, kui hästi väike Guido nüüd rääkida oskab. Eks sealt see etlemine pihta hakkas, ja ka mulle endale meeldis esineda.

Meil on maakodu Peipsi ääres. Vanemad olid sel päeval sõitnud linna vanaemale järele. Läksin siis jõe äärde ja mõtlesin, et teen vaid paar tõmmet. Aga jõgi oli sügav ja hakkasin kohe vajuma. Kolm korda käisin vee peal, ent mitte nii palju, et oleks saanud hõigata. Mäletan veel, et enne viimast vajumist võtsin sisse looteasendi.

Nüüd tean täpselt, et üks lint käibki silme eest läbi. Minul siis vanaema, lilled ja heinamaa. See lint salvestus mällu nii sügavalt, et on siiani silme ees. Siis aga oli väikevend karjunud, et kummist konn läheb ära. Õnneks oli meil kodus üks abiline, kes kuulis venna kisa. Too abiline oli käinud Saksa sõjaväes ja tundis esmaabi võtteid. Tiris mu veest välja ja tõmbas mul ka keele kurgust välja.

Olin pärast seda vist nii nõrk, et nägin viirastusi. Justkui oleks vanemad autoga hoovi sõitnud. Kuigi midagi niisugust ei olnud. Mõtlesime veel, et ei räägigi seda lugu vanematele, aga kui nad õhtul uksest sisse astusid ja ohkasid kergendatult, et jumal tänatud, kõik on korras, aga et päeval oli neil mõlemal olnud kohutavalt halb olla, siis pärast seda nende lugu ei saanud ma oma juhtumist muidugi rääkimata jätta.

Maal käimistest mäletan veel seda, et mul endal jalgratast veel ei olnud ja kui ma kelleltki sõita küsisin, siis vastati, et kuule, õpi enne rääkima. Ma olengi selline laps, kellele meeldis olla rohkem üksinda. Ja mulle meeldib ka praegu üksinda olla.

Jah, tegin esmalt eksameid hoopis Kunstiinstituuti. Ei olnud nii suurt ja sügavat veendumust, et näitlemine on see ainus, mida teha tahan. Samas polnud ma ka instituuti proovides väga kindel, mida õieti õppida tahan. Ennekõike oli silme ees ruumikujundus. Samas pidasin ennast juba vaata et nooreks kunstnikuks, sest käisin seal ettevalmistuskursustel, olin selle maja ja nende inimestega ära harjunud. Siis aga soovitas keegi astuda arhitektuuri, et hiljem saab alati mujale edasi minna. Kuid kukkusin matemaatikaga läbi, see sai saatuslikuks.

Nii ei jäänud muud üle kui pedakool.

Sinnagi läksin ma esmalt joonistamist õppima. Ent keegi õppejõududest tuli koridori peal vastu ja küsis: poiss, mida sa siin teed? Ma siis seletasin, et astun joonistamisse, tema aga, et tule üle kultuurharidusse, et kas sul mõni luuletus on peas. Ja mul tuli ka kohe. Ta siis ütles, et mis sa jamad. Ma ikka vastu, et ei tea, mõtlesin, et läheks ikka tööõpetusse. Aga loomulikult läksin kultuurharidusse. Aasta olin seal. Järgmisel aastal võeti lavakasse vastu. Ütlesin õppejõududele, et nüüd on selline asi, et ma hakkan jälle ära sättima. Nemad vastu, et mine. Ja kui sa sisse ei saa, tule tagasi.

Jah. Karusoo ja Trass võtsid seda kursust vastu, mina olin selles grupis, millega Trass rohkem tegeles. Aga kuna ta läks Rakverre peanäitejuhiks, siis eks me natuke omapäi olime, suhteliselt palju tuli iseseisvalt töötada. Aga kursus oli meil vahva.

Luiskasin seal. Nad küsisid mu käest, ilmselt midagi ära tabades, et kas sul on olnud tegemist logopeediga. Mina vastu, et ei ole. Silm ka ei pilkunud. Uurisid siis isegi mu kurku. Aga läks õnneks. Lavaka ajal tegin häälega küll kõvasti trenni. Ma olen üldse väga töökas inimene (naerab).

Ei ole ma mingi laulja. Kui väikesest peas küsiti, kelleks ma saada tahan, siis ütlesin, et Georg Otsaks. Vanematel võis küll kurb meel olla, ta ju teadis, et ma viisi ei pea. Aga jah, eks hiljem, pärast lavakat olen pidanud ka laulma. Kõige rohkem oli seda telesaates «Vandersellid», kuhu Paul Poom kirjutas vahvat muusikat. Veel hilisemast ajast on «Kabaree», kus tuli samuti laulda ja veel orkestriga.

Mõni aasta tagasi ostsin ma isegi kitarri ja takkaotsa veel d˛ässiõpikuid. Pole küll selle asjaga eriti kaugele jõudnud. Lapsed on veel väiksed ja kus sa seda kitarri ikka tinistad. Poeg Artur vaatab küll pilli väga säravate silmadega. Äkki tema siis selle kunagi tõsisemalt ette võtab.

Komissarov kutsus. Olin seal kümme aastat. Nüüd olen olnud üle kümne juba Draamateatris. Ma tahtsin vaheldust. Evald (Hermaküla – toim.) oli siin ja kutsus. Küll nad seal Noorsooteatris keelitasid, aga ma kohe tundsin, et tahan vaheldust. Varsti pärast seda tulid siia ka Mati Unt ja Andrus Vaarik. Oma suuremateks õpetajateks peangi Evald Hermaküla ja Mati Unti, kes on mulle õpetanud siin teatris hakkamasaamist.

Samas ei saa nuriseda, tööd on olnud kogu aeg. Tõsist ja rasket tööd. Isegi liiga rasket, kus on kilomeetrite viisi tekste. Aga see kõik on olnud kui üks pikk lõppematu protsess, mis on mind ka harinud. Pean haridust ja haritust väga oluliseks. Nüüd oli siis esimest korda koos Ain Prosaga töötada. Albee on teadagi vanameister ja dialoog on hea ja kogu see analüüs... Põnev töö oli. Näis, mismoodi minema hakkab.Meie tegime sellise lavaversiooni. Aga kindlasti oli ka teisi võimalusi.

Ei ole. Paljud on küsinud, et kas ise ei taha lavastada. Aga näitlejana on mul pidevalt tööd olnud. Kuigi kunagi ehk võtan kätte ja lavastangi midagi. Aga siis midagi sellist, mis mulle on tõesti väga oluline. Näiteks Beckett. Ja teatris on mulle ikka olulisem mitte kuidas, vaid mis.

Arvan, et see on mul juba ära olnud. Kuigi ta, saatan, võib jälle tulla. Seesama kitarri ost. Mis see muud oli, kui et ma olin ise-endaga väga puntras ja ostsin pilli, teadmata õieti, mida sellega pihta hakata. Nii et olen seda kesk-ea kriisi tundnud küll – et mida ja milleks, et lõpetaks üldse kõik ära. Aga siis lähed jälle edasi, kus sa pääsed.

Näiteks seda, et mul armas kodu ja seal kaks toredat last ja armas naine, aga ma närveerin ja närveerin nädalate viisi uue tüki pärast. Istuks parem kodus ja tunneks lastest rõõmu. Eks selle meie elukesega juba ole nii, et kui ma nüüd selle nurka viskaksin, hakkaksin seda varsti väga taga igatsema.

Korjatud pole midagi, kuidagi saaks ikka hakkama. Ent niikaua kui Draamateater mind tahab, niikaua olen siin. Ja püüan seda tööd kõige paremini teha. Aga jah, küllap hakkama saaks. Mul on mõtteid, mida veel võiks elus ette võtta. No ja mul on vist ka väiksel viisil ärivaistu, on öeldud ja märgatud.

Ja muidugi, kui pingutan ja õpin, siis miks mitte ka fotograafia. See on praegu üks mu põhihobidest. Praegugi on mõningaid mu pilte võimalik vaadata siin ja seal. Aga põhiliselt on mu fotoalbumis looduspildid.

Teatris oleme koos vähe mänginud. Pille oli ju kahe väikse lapsega kodus. Aga ta hakkab vaikselt teatrisse tagasi tulema, teeb juba proove. Seni oleme ilusti sättida saanud. Kui Pille on proovis, olen mina lastega kodus ja vastupidi. Koos laval oleme ka kunagi varem olnud, Mikiveri lavastuses «Vend Enrico».

Ei tea. Ei tea kuidas nii läks, ju see pidi nii minema. Igal juhul, kui tobedalt see ka ei kõla, võin öelda, et tunnen rõõmu, hingerahu olen õnnelik. Nüüd on meil kaks last. Anna Aurelia saab aastaseks. Ning Karl Artur saab kolmeseks. Mulle väga meeldib lastega tegelda, ma saan hakkama. Ka mähkimisega. Pille võib rahumeeli kas või ära sõita. Nii et tore, et elu mulle veel sellise kingituse tegi. Ikkagi suhteliselt ju vana mees.

Veel mitte, aga küllap pulmad ka tulevad.

See on see, et ne imei sto rublei, a imei sto druzei. Mul on väga palju häid sõpru. Miks ma just Toyotaga sõidan? Sest mul on sõbrad Elke Autos, neid kiidan kõrtsis ja kirikus.

Mis majasse puutub, siis see on lihtne, ma kohe olen seda tüüpi inimene, kel peab oma väike krunt olema. Mulle meeldib näiteks tulpidega jännata. Just panin nad õues maha, kõik on ära kaardistatud, tean täpselt, mis sort kuskil kevadel välja tuleb. Ja lapsed saavad oma aias mängida. Ning meri on lähedal.

Tsikli võiks nüüd ju ka vabalt maha müüa, pole tema jaoks enam eriti aega. Mul oli ka hobune. Hobusest on tõesti kahju, ta suri infarkti. Praegu oleks Karl Arturiga vahva ratsutama minna ja talle väga “hobesed” meeldivad, eriti Pipi hobune. Aga see oli vist nii, et kui mees ostis enne endale mänguasju, siis nüüd ostab lastele.

Mäed on nii ilusad! Lumi, päike! Sestap kuskile Mustamäe nõlvale mind ei kisugi. Loomulikult see kõik maksab, aga kord aastas võib selle nimel pingutada.

Arvan, et olen üldse teise kliima jaoks loodud. Kui käin kuskil suvitamas või mägedes suusatamas, on mul kohe hoopis parem olla. See siin ei ole paraku minu kliima, aga siia ma olen sündinud ja eks kuidagi peab hakkama saama.

Aga eks elu tahab elamist. Seda esiteks. Noh, jah ma tean, et ma pole improviseerija näitleja, mul peab ikka tekst ees olema. Tekst ka kirjutati, kuid see ei toiminud. Nii et eks see suuresti minu viga on, kui sellel saatel midagi viga on.

Olen palju kordi käinud Hispaania lõunarannikul. Seal meeldib mulle väga. Mulle üldse Hispaania meeldib.