Täna on Vennaskonna päev

«Kontserdil oli hulk punkareid ja anarhiste,» kirjutab Trubetsky. Ta räägib Richard Noolest, kes oli Vennaskonna loomisel oluliselt kaastegev, Mercast, Kassist (Kaarel Paju), kes miilitsa küüsi sattus ja Laari tänava jaoskonnast akna kaudu põgenes, Anti Pathique’ist, Vennaskonna tulevasest basskitarristist ja Trubetsky kaasautorist.

Vennaskonna esimese kontserdi päev on meil niisiis täpselt teada ja raamatusse raiutud. Kuid keegi ei mäleta täpselt teist tähtsat päeva Eesti pungi elus.

Punkarid muidugi sõitsid mööda vabariiki ringi ja pidasid omi öölaulupidusid siin ja seal või möllasid kellegi õues. Ent oli kaks kindlat kohta, kus muu rahvas neid kohata võis: Moskva kohviku esine (see on raiutud Villu Tamme J.M.K.E. nimesse – joodikud Moskva kohviku eest) ja Varblase kohvik.

Ma kahtlustan, et just Varblase kohvikus pandi Vennaskonna ideed paika. Kohvikus, mis nime sai väidetavalt varblasest, kes toidulibedal laual tasakaalu kaotas ning hooga üle lauaserva põrandale libises.

Võib-olla ka mitte – varblasi oli selles välikohvikus niikuinii palju. Aga kõik minu püüded tuttavate abiga meelde tuletada, millal Varblane avati, lõppesid täieliku ebaõnnestumisega. Igaühel oli sealt oma lugu rääkida, kõik läksid elevile, kuid seda, mis aastal Varblane lahti tehti, ei mäleta täpselt enam keegi.

Olgu peale, Eesti pungile on kohvik jätnud kustumatu jälje ning seepärast kahtlustangi, et Trubetsky just seal oma bändile aluse pani. Tol ajal, otse pärast Propelleri esinemist ETV ja Eesti Raadio jalgpallivõistlusel ning sellele järgnenud spontaanset meeleavaldust Tallinnas, oli punkmuusika ehtne ja hää, paljud täna teist laadi ballaade salvestavad muusikud liitusid vapralt punkaritega.

Nii oli Vennaskonnal lihtne oma sõnumit edasi anda. Muld oli kobestatud, rahvas protestivaimu täis. Vennaskonnaga koos andis muide oma esimese kontserdi teinegi legendaarseks saanud ansambel – Velikije Luki. Vennaskond oma toonases koosseisus erines tublisti tänasest: kitarri mängis Teet Tibar, bassi Tarmo Kruusimäe (hiljem tuntud kui Kojamees), soolokitarri Marco Rüütel, löökriistu Andrus Lomp. Trubetsky laulis – muu hulgas «Me usume anarhiasse». Bändil oli tervelt üheksa lugu ette kanda. Järgmiseks esinemiseks oli juba tükkis teine koosseis – hiilati muuhulgas naisbassimängijaga, Reet Nõgisto oli tema nimi.

Üheksakümnendate aastate alguseni ei teadnud tegelikult keegi, mis koosseisus Vennaskond parajasti lavale astub. Vahepeal oldi hoopis laiali ja Trubetsky liitus J.M.K.E.ga.

Ilmselt seetõttu jõuti alles seitse aastat pärast toda esimest kontserti esimese oma konservini (see oli kassett nimega «Ltn Schmidti pojad» – vihje Ilfile ja Petrovile). Ent – eks igal on oma arvamus – oma parimad lood tegi Vennaskond siis, kui oli Helsingis ja Kopenhaagenis maapaos. «Riia mu arm», «Tütarlaps mustas», «Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik», «Lend» – need ja paljud teised on tolle aja laulud.

Euroopa viljastav mõju. Kohe pärast Eestisse jõudmist lisandusid veel pagulaspõlve järellainetusena «Insener Garini hüperboloid» ja «Lili Marleen».

Täna ei ole Vennaskond ehk nii popp kui mõni aasta tagasi, ent jätkab aeg-ajalt esinemist – eriti praegu, kui aastapäev käes. Esmaspäeval näiteks võib von Krahlis praegust koosseisu (kardan, et üllatustega) kuulata. Trubetsky on ikka anarhistiks jäänud ning möödunud aastal avaldas eestikeelse anarhismi (ja pungi) entsüklopeedia. Mobiiliarve on tal aga ikka järjekindlalt maksmata ja telefon välja lülitatud.

20 aastat muusikat pole teda niisiis miljonäriks teinud. Ärgem unustagem, et selle aja sisse mahub ka hulk raamatuid, mis ta (sageli koos teistega) kirjutanud.

Kuid ega esimene miljon olegi ühe eheda anarhisti elueesmärk.