STAAˇIKAS LÖÖKPILLIMÄNGIJA: Pool sajandit on Kalju Terasmaa mänginud sümfooniaorkestris löökpille. Esimest korda istus ta trummide taha Tallinna muusikakoolis, siis oli suur eeskuju Neeme Järvi, kes tollal usin trummimängija oli.Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
19. oktoober 2004, 00:00

«Horoskoobi»-poisil Kalju Terasmaal pole aega pidu pidada

Teise maailmasõja lõpust oli möödas paar aastat. Onu käekõrval astus noormeheks sirgunud Kalju Terasmaa sisse muusikakooli uksest. Ukse taga istus range olemisega komisjon. Natuke häbeliku olekuga poisil, kes polnud tundiga muusikat õppinud, paluti laulda midagi kodusest repertuaarist. «Saa vabaks, Eesti meri...,» lõi poiss laulu lahti.

Kalju Terasmaa mäletamist mööda ei pilgutanud keegi laua taga istujaist selle peale silmagi.

Arusaadavalt oleks noormehel võinud minna hulga hullemini ja kooli uks võinuks igavesest ajast igavesti suletuks jääda.

Tollal oli Eestis eriti puudus löökpillimängijaist. See asjaolu otsustas Terasmaa tuleviku. «Minul oli ükskõik, mida õppima lähen, sest ma ei teadnud ei muusikast ega muusikakoolist midagi,» naerab Kalju Terasmaa, kes täna 70. sünnipäeva tähistab. Vasalemma põhikooli lõpetanud noormees astus Tallinnas nii muusikakooli kui ka 20. keskkooli. Tollane klassivend Fred Jüssi mäletab tänini, kuidas Kalju matemaatika tunnis pingisahtlis ksülofonipulkadega trummeldas.

Karismaatiline meeskvartett

Muusikakooli lõpetas Terasmaa aga nii löökpillide kui ka koorijuhtimise erialal. Et tollal konservatooriumis löökpillide eriala ei olnudki, siis äratas just Terasmaa selle eriala ellu ka kõrgemas muusikakoolis.

«Lauljaks pole ma unistanudki saada, seda minu laulmist peaks võtma ikka kui pillimehe kõrvalharrastust,» ütleb mees, kes ligi nelikümmend aastat tagasi koos Helgi Salloga laulis «Sulle kõik nüüd ütlen», mille peale naised lausa sulasid teleri ees «Horoskoobi» lauluvõistlust vaadates.

Sünnipäevapidamisest ei tule Terasmaal midagi välja, sest töö nõuab oma. Juba üle 50 aasta on ta ERSOs ühtejutti mänginud ja seega konkurentsitult sümfooniaorkestri kõige staa˛ikam liige. «Olen väga tagasihoidlik sünnipäevade tähistaja ja homme (täna – toim.) olen ma juba tööl, võib-olla mõne kolleegiga saan kokku, pereringis aga ei tule tähistamisest midagi välja, sest lihtsalt pole aega,» nendib sünnipäevalaps.

Et sümfooniaorkestris on pillimehi üheksakümne ringis, siis täna on Terasmaa publiku jaoks neist vaid üks orkestrant (Terasmaa on ERSO kontsertmeister ja mängib seal ka kõikvõimalikke löökpille, ennekõike timpaneid) ja nii mäletatakse malbet muusikut eelkõike Eesti Raadio meeskvartetist ja «Horoskoobist».

Vaid kolm aastat, 1960–1963, kvartett koosseisus Kalju Terasmaa, Eri Klas, Uno Loop ja juba meie hulgast lahkunud Arved Haug koos püsiski, kuid Eesti kergemuusika ajalukku ja rahva südamesse suudeti ereda nimena ennast sisse kirjutada.

«See oli ikka rohkem hobi, käisime koos põhitöö kõrvalt,» ütleb Terasmaa. See oli ka peamine põhjus, miks meeskvarteti tähelend nii lühikeseks jäi.

«Tol ajal kuulasime kõik väga palju d˛ässmuusikat ja svingi. Peagi tekkis tahtmine seda ka ise mängida ja laulda. Svingi mängimiseks on aga vaja niisugust erilist sünkoobi tunnetust. Sageli ei saa seda mängida nii nagu noodis kirjas, selleks pidi olema lausa vastav soon,» kirjeldab Terasmaa kirjeldamatut.

Konkreetne vajadus meeskvartett kokku panna tekkis Gennadi Podelski laulu «Lipsi» taustvokaali tarvis. Terasmaa, Loop, Haug ja Klas olid mänginud koos Uno Naissoo juures ansamblis Sving Club.

«Käisime seal oma rõõmuks mängimas, siis aga tuli filharmoonia esimene lauluvõistlus, Heli Lääts laulis Podelski «Lipsit» ning et see tuli hästi välja, siis siit see kvartett sündiski,» meenutab Terasmaa.

Duett Terasmaa-Sallo murdis südameid

Noorte muusikute entusiasm oli küll suur ja koos käidi vabast ajast, ent ometi jäi kvarteti iga lühikeks. Loop hakkas peagi estraadiorkestriga Venemaal esinema ja kuigi kolmekesi tehti veel üks ringreis mööda Eestit, läks ka Arved Haug, ansamblit Laine juhatama, Eri Klas võttis üha sagedamini pilli asemel dirigendikepi kätte. «Nii see asi ära vajus, sest igaüks meist vajas põhitöökohta, et raha teenida,» nendib Terasmaa.

Uuesti tõi Terasmaa suure publiku ette lauluvõistlus «Horoskoop», kus ta nii muusiku kui ka lauljana üles astus.

«Mängisin televisioonis Kustas Kikerpuu orkestris, mis saatis kõiki «Horoskoobi» laule ning Kikerpuu kasutas minu pillimehe vokaali,» naerab Terasmaa. «Laulsin duetti koos Helgi Sallo, Heidy Tamme ja Toomas Jõesaarega.»

Kõige sügavamalt laulis Terasmaa ennast rahva südamesse just koos Salloga. Rahvas pani nad paari ka väljaspool lauluvõistlust. Terasmaa mäletab hästi neid jutte, mis temagi kõrvu kostsid. «Et need kaks peavad nüüd küll olema teineteisesse kõrvuni armunud. Aga muidugi ei olnud meie vahel midagi,» naerab nüüd Terasmaa. «Pealegi tundis mu abikaasa väga hästi Helgit. Nii et me olime lihtsalt kolleegid,» purustab Terasmaa ilusa müüdi, mis tollal nii mõnegi neiu põsed õhetama pani.

Kui võtta nüüd ette kõik lood, kus Terasmaa on osalenud, kas siis vibrafonimängijana, solistina, duetis või koos kvartetiga, siis seda oleks neli plaaditäit materjali. Kui aga lisada veel kõik raadiolindistused koos sümfooniaorkestriga, teleansamblite ja Emil Laansoo ansambliga, peaks Terasmaa enda sõnul ennast plaadimängija ette sättima vähemalt paariks nädalaks.

Ka tänase juubilari tütar Terje Terasmaa on astunud väga täpselt isa jälgedes, mängides ERSOs vibrafoni. Nii et Kalju ja Terje pole ainult isa ja tütar, vaid ka väga head kolleegid.