Püha õhtusööma krimka seltsis

Kui hoobilt asja kallale asuda, siis esiteks: kohati puudub krimkadel järjepidevus ehk raamatu esimene osa ilmub, teist enam mitte. Teiseks: see, mis maailmas kaubaks läheb, ei lähe Maarjamaal mitte ja kui, siis suure allahindlusega. Tagajärg – mõnele maailmanimele paneb kirjastus lihtsalt veto. Kolmandaks: eestikeelse krimikirjanduse jaoks pole Kesk- ja Lõuna-Euroopat justkui olemas. Neljandaks: krimkafänn, kes keeli valdab, kiikab pigem Venemaa toodangu poole, või tellib kauba kas või kallist Soomest – ikka saab kolmandiku odavamalt, seega lörtsib justkui turgu.

Jah, krimkasid on lettidel piisavalt, igale maitsele. Kuigi, tont sellest eestlase maitsest aru saab.

Maailma müügiedetabelite põhjal kuulub viimaste aastate parimate krimkade sekka Patricia Cornwelli

n.-ö. Kay Scarpetta sari. Sisestame kirjaniku nime Soome raamatukaupluse otsingusüsteemi. Saame 37 vastet ehk raamatut. Erinevad nimetused, erinevad trükid – kõvakaanelised, pehmekaanelised. Sellest 37st on saadaval vaid kolm! Ülejäänud on läbi müüdud. "Süütõendid" – 5.!!! trükk. Läbi müüdud! Eestis vedeles Cornwell allahinnatud kauba letil, mille peale kirjastus Varrak ilmutas 6 Scarpetta lugu ja kõik. Kuidagi ei saa süüdistada kirjastust, ja mis tast süüdistadagi. Tuleb teha arvutiklikk ja tellida järgmised raamatud Soomest.

Ah et Soome on kallis maa? Võib-olla tõesti, kui tahad osta kõvakaanelist raamatut. Pehme köite saad aga kätte umbes kolmandiku võrra odavamalt kui Eestis. Näide? Palun.

Boriss Akunini "Achilleuse surm" – Eestis 165, Soomes 124 krooni. Veel? Alexander McCall Smith ja "Esimene daamide detektiiviagentuur" – Eestis 149, Soomes 109 krooni. Tegelikult võib võtta kõik raamatud üksteise jutti ja jõuda samale järeldusele – Eestis saab sama raha eest kaks,

Soomes kolm, Venemaal neli või viis raamatut.

Hinnavahe on tingitud surnud ringist, kust ei suuda välja rabeleda ka Hercule Poirot’ halle ajurakke omades – raamatu hind on Maarjamaal kõrge, sest tiraažid on väiksed, tiraažid on väiksed aga seetõttu, et hind on kõrge. Kõige odavamad krimkad on "Öölase" sarja raamatud, mis maksavad alla 100 krooni ja nad seisavad ka müügiedetabeli tipus.

Ka kirjastuste ja raamatukaupluste vahel käivat kanakitk – kirjastused ei suutvat teoseid reklaamida, kauplused müüa. Eesti Raamat ilmutas kaks aastat tagasi maakeeles ühe vingeima vene krimka, Georgi Vaineri "See, kes lisab valu". Kauplustes seda müügil ei ole, kirjastuse laos vedeleb raamatut pakkide viisi. Lugeja kel ju tegelikult suht ükskõik, kes süüdi on, jääb kannatajaks – raamatu teist osa Eesti keeles lihtsalt ei ilmu.

Kui juba vene kriminaalromaanist juttu tuli, siis tasuks kirjastuste kiituseks öelda, et õnneks on viimasel ajal pilgud ida suunas pöördunud. Akunini raamatute kangelasele, ülemöödunud sajandi lõpuaastate kuritegusid lahendavale Erast Fandorinile on tekkinud kindel fännkond, mis, tõsi, ei läbe alati oodata, millal uued raamatud siinmail ilmuvad, vaid loevad neid originaalis. Fandorini-raamatuid on ilmunud 11, Eesti keeles 5, seega võiks kirjastus Tänapäev tempot tõsta.

Äsja kirjastuselt Ersen ilmavalgust näinud sarja "Venemaa kaasaegne kriminaalromaan" esimest raamatut Tatjana Ustinova "Halbade aegade kroonikat" peaks saatma krimkahuviliste seas menu. Samas, kui pisut tõrva tilgutada: kirjastus ei tohiks piirduda nii kõlava nimetusega sarja puhul vaid Ustinova teostega, vaid võtma asja laiemalt. Venemaal on head actionit lademes.

Tunnustust tuleks avaldada ka

Erseni Toimiku-seeriale, kus leidub tõelisi pärleid. Näiteks Dan Browni "Da Vinci kood", mis püsib USA müügiedetabeli tipus kolmandat aastat. Ent jälle: kus on Browni järgmised raamatud, mis maailmas lettidelt soojade saiadena kaovad?

Enam kui pooled eesti keeli ilmuvad krimkad on kirjutatud suure lombi taga. Euroopat siinmail ahistatakse, ja keegi ei kutsu politseid. Jah, brittide krimkad meil ilmuvad – hüüdkem halleluuja Mõrvadele Midsomeris ja peainspektor Barnabyle, politseiinspektor Wexfordile, Agatha Christiele ja veel mõnele kuningriiklasele. Põhjamaade krimkasid, mis kuuluvad kahtluseta maailma tippu, annab näpuotsaga välja Eesti Raamat Mirabilia sarjas – Karin Alvtegen,

Hakan Nesser (muide, miks ei ole Henning Mankelli kaua aega ilmunud?). Aga muu Euroopa?

Kas tõesti on kogu Saksamaa peale vaid üks krimikirjanik – Ingrid Noll, kelle kaks raamatut üllitati Mirabilias ja sedagi viimati kaks aastat

tagasi? Kas Prantsusmaal pole muud kui George Simenon ja Jean-Christoph Grange üks raamat? Kas endistes sotsmaades, Itaalias, Portugalis on põnevuskirjandusega lõpparve tehtud? Lugedes Venemaal ilmuvat kvaliteetkrimka sarja, siis kahtlemata mitte.

Minge üritage osta Soomest või Rootsist või mujalt Euroopast hispaanlase Arturo Perez-Reverte parimaid raamatuid. Tühja te leiate. Iga uus trükk kaob lettidelt hetkega.

Pärast mõrva sooritamist on kombeks pinget langetada, et lõpp oleks häppi. Seega: tegelikult pole maakeelse krimikirjanduse olukord nii hull midagi. Suuremad kirjastused pakuvad head valikut, aga ka väiksemad tegijad üllatavad meeldivalt – näiteks Hotger, andes välja Robert Ludlumit ja Tormikiri, mis avastas taanlase Leif Davidseni.

Kes jõuab kokku osta ja läbi lugeda kõik siinmail ilmuvad krimkad, võib tõesti hätta jääda ja piiri tagant lisa tellida. Tavalugeja jaoks, kes soetab paar-kolm raamatut kuus, on valikut laialt. Ent kes ei ihkaks paremat?