Aeda luues arvesta ka praktilisusega

Raske on leida teadlikumalt aiapidamisele keskendunud peret. Karksi-Nuiast pärit Mati Laane on teist põlve aednik, sammudes isa jälgedes. Üsna Sammalhabeme moodi mees on näinud aegu, kui erategevus oli Siberi ähvardusega keelatud ning iluaiandust ei peetud miskiks. Mati usub, et oli Eestis esimene, kes 1963. aastal roosikasvatuse rajas ja istikuid müüs. Ajaloolasest abikaasat Marit on huvitanud etnograafia ning selle kõrvalt taluaiakujundus. Koos ja eraldi on nad koostanud ja tõlkinud iluaiandusraamatuid ning kirjutanud hulga aiapidajatele suunatud artikleid.

Kes võiks neist veel paremini teada, kuidas on õige aeda rajada. Seda kinnitab ka nende kaunis ja nüansirikas aed.

"Kuidas aeda kujundada, sõltub sellest, mida te seal teha tahate. Näiteks, kui peres on närviline vanaema, kes maandab ennast maad kaevates, peab tal selline nurk olema nagu ka lastel plastike, kus mängida. Meil Matiga oli näiteks vajadus testida taimi, mis meie kliimasse sobivad," seletab Mari puukooli ja kollektsiooniaia loomist. "Üldjuhul panevad praktilised vajadused ise asjad aias paika. Näiteks peab aias olema koht, kus puhata ja külalisi vastu võtta. Tavaliselt tehakse istumisplatsid aiapoolse ukse alla. Kindlasti peab aed olema avatud õhtupäikesele, sest kellel päeval või hommikul oleks aega seal istuda? Aed peab olema ka kodu lähedal, sest kes viitsiks kogu aeg lipata, kui midagi olulist tuppa ununeb? Kui isteplats, muru, laste mänguala ning korralikult ehitatud teed ehk praktiline pool on paigas, ei ole vaja hiljem midagi hakata ümber tegema," teab Mari.

Mari ja Mati on enamiku oma võõramaalastest püsikuid toonud Rootsist. See ei ole sugugi juhuslik valik, noortel aiarajajatel tasub seda järgida. "Sealne kliima on meie omale kõige lähedasem. Samas arvestasime, et meie talv on pikem kui Rootsis. See tähendab, et päikese nappuse tõttu taimed puituvad aeglasemalt, mille tagajärjel esimesed öökülmad näpistavad neid ja me peame neid tugevasti tagasi lõikama," kahetseb Mari ja on samas rahul, et vähemalt needki katsetused on osutunud edukaks.

"Kui inglane küsis, kuidas meil aiandus edeneb ja kuulis vastuseks, et põhiline aur läheb külmaga maadlemiseks, teatas ta: kujutage ette, meil ka. Külm võttis gardeeniad ära," toob Mari näite Briti aedades ilutsevast suurest pargipõõsast, mida meil õnnestub vaid toalillena kasvatada.

Mati räägib, kuidas mõni mees on pärast raamatute uurimist koju toonud taimekese, mille kohta on kirjutatud, et see kasvab 1,5 meetri kõrguseks, ja ehmunud, nähes seda pärast vohamas. "On kindlaks tehtud, et aia planeerimisest huvituvad enamasti veidi üle 30aastased naised, kel lapsed juba natuke suuremad. Jämedalt võttes sureb inimene 65aastaselt ära ja nii jääbki 30 aastat aiandusega tegelemiseks, selle aja jooksul kasvab puuke tõepoolest vaid 1,5 meetrit. Mida aeg edasi, seda kiiremini nad kasvavad," selgitab Mati Laane, miks raamatutes ja mitte ainult meil, vaid kogu Euroopas, fakte veidi võltsitakse. Sama juhtub sageli ka aiandusärides.

Mari ja Mati alustasid aia rajamist rohkem kui paarkümmend aastat tagasi liivasele pinnale, mis oli soistest aladest sisse piiratud. "Idakülg oli meil lahtine, tuul tõmbas. Nii oli vaja see külg täis istutada varju pakkuvaid taimi. Käiku läksid kõrgemad püstised põõsad: ebajasmiin, hiidelupuu Semperaurea, tuhkurenela kultivar Grefsheim. Kuna rida sai madal, panime lisaks ronitaimede võre. Ronivad kuslapuud, mida oli neli sorti, võttis talvekülm ära, kuid need hakkavad jälle tasapisi tulema," rõõmustab Mari, sest kuslapuu pakub õiteilu maist hilissügiseni.

Hekiga nad ei jännanud ega soovita seda ka teistel teha, sest peale töömahuka hoolduse nõuab piiramistöö üsna palju abivahendeid. "Lihtsam on panna paika kõrged põõsad, nende ette madalad, nende vahele omakorda kõrged püsililled ja viimaks kõige ette värvi lisav lillepeenar. Selliselt võiks teha ringi ümber oma krundi, vaid keskele jääks muru," jagab Mari ladusalt näpunäiteid.

Mati kunagisi lemmikuid ehk roose nende aias ei näe. "Meil olid roosiväljad 200 sordiga, aga ühel päeval tüütas nii ära, et ei tahtnud neid enam nähagi. Küllap ealised iseärasused – vanas eas ei taha enam nii kirevaid värve. Roosid ja elulõngad tapavad kõik muu enda kõrval oma värviga," seletab Mati, miks ta koduaias kunagisi lemmikuid ei ole. Selle asemel on aias mitu üksikut haruldust, millest roosilembed aiahuvilised ei oska unistadagi. Ja õisi, arvestades ühe taime õitsemise pikkuseks keskmiselt 2 nädalaks, jagub siin vähemalt 14vahetuseks.

"Vägevamalt õitsevad lilled siis, kui õienupud pärast õitsemist ära näpistada. Taimedel on keemiline telefon. Kui mõni õis on ära õitsenud, läheb teade juurtesse, et enam ei ole vaja ähkida, töö on tehtud. Kui aga vanad õied küljest ära lõigata, on taimel teadmine, et seemned ei ole veel valmis, neid on hädasti vaja juurde toota," tutvustab Mari vana aednikutarkust.

Kui tahad, et ostetud taim ellu jääks, arvesta ostetava taime kliimaga. Kui taim on loodud kasvama näiteks 5.–8. kliimatsoonis, siis sellest kõrgemas või madalamas tsoonis ei pruugi taim kasvada. Soojematest maadest pärit taimedes häirib meie kliimas külm suhkru tärkliseks muutumist, mille tagajärjel taimerakud külmuvad lõhki ning taim hävib.

Kuna Hollandis maapind peaaegu ei külmu, meil aga külmub kuni meeter ja mõnikord veelgi enam, kipuvad sealt pärit okaspuud meie aedades hukkuma.

Kohanemisraskustesse satuvad ka kontinentaalsest kliimast pärit võõramaised igihaljad taimed. Märtsis, kui intensiivne päike paistab, tõuseb temperatuur lehtede pinnal vahel isegi 15 soojakraadini ja seepärast arvavad taimed, et kevad on käes ning hakkavad kasvama. Öösel aga langeb temperatuur 15 külmakraadini ning põõsas või puu hukkub.

Kasuks tuleb ka oma aia mikrokliima tundmine. Istutades on hea teada, millise põõsa all on öökülma ajal 5 külmakraadi, kus püsib temperatuur nullis või 2 soojakraadi juures.

Lisaks kiika metsa alla, kus leiab väga ilusaid vahepalasid kultuurtaimedele, näiteks kastehein. Mida rohkem on aias taimi, seda vähem jääb seal ruumi tülikale umbrohule.

Mari Laane