Inimesed

«Kolm rubla maksis kuukaart ja 700 naist tahtis treenima tulla!» 

Kaire Kenk, 9. september 2004 00:00
OMATEHTUD MASINAD JA RUUMIKITSIKUS: «Esimestel tegutsemisaastatel asus meie saal esimesel korrusel, seal, kus praegu on aeroobika- ja shaping’u-saalid. Ruumikitsikus oli tohutu, aga sellest hoolimata on meil läbi aastate treenijaid jätkunud. Veel 90. aastate keskpaigas seisid mehed õhtuti garderoobikapi võtme sabas, et üldse treenima pääseda,» meenutab Arro.Foto: erakogu
Praegustel kahekümneaastastel on väga raske ette kujutada, et Tallinna vanimas alaliselt tegutsenud jõusaalis – Flexeri spordiklubis – treenisid nende isad omatehtud jõumasinatel ja seisid riietusruumi kapi võtme järjekorras, et üldse treenima pääseda.

See pika ajalooga maja Tallinnas Tartu maanteel oli kunagi spordiühingu Dünamo tõstesaal. «Kui Dünamos tõstespordiga tegelemine lõpetati, jäid ruumid tühjaks. Nii me sinna atleetvõimlemise klubi rajada otsustasimegi,» ütleb Flexeri üks omanikest Arne Arro. «Avasime uksed 1979. aastal Tallinna Atleetvõimlemise Klubi nime all. Tagantjärele on naljakas mõelda, milliste raskustega saali sisustades kokku tuli puutuda. Näiteks ei müüdud tollal eraisikule sadat meetrit kardinariiet, Jaani ema tutvuste kaudu saime kuidagi kardinad kätte. Kõik masinad – plokid, tõsteseaded – valmisid eritellimusena Pöögelmanni-nimelises sõjatehases, ühe kulturismifanaatikust inseneri käe all. Nii hästi olid tehtud, et mõned töötavad tänase päevani. Kõige vanem võimlemisriist Flexeris on üks 1973. aastal ostetud kõver kang. Ise ostsime, TPIs õppides saadud stipi eest,» kiidab Arro meistri käsitööd.

Nõukogude Liidu parim jõusaal

«Meil oli isegi kaks taastusraviks mõeldud veloergomeetrit, ühest haiglast saime,» muigab Flexeri juhataja Jaan Kirsipuu. «Paraku olid need ka ainsad vahendid, millel soojendust teha. Soojenduseks lihtsalt võimeldi, tehti hantlitega samu jõuharjutusi, mida trennis, ainult väiksemate koormustega.»

Trena˛ööride vähesusest hoolimata sai kokku muljetavaldava sisseseadega treeningusaal. «Kõik tollased atleetvõimlemissaalid asusid ju kusagil keldrites. Meil aga oli valgust, avarust, isegi aknad. Meid peeti parimaks atleetvõimlemissaaliks kogu Nõukogude Liidus, igasugused delegatsioonid käisid vaatamas lähedalt ja kaugelt. Hoolimata asjaolust, et kulturism võistlusalana oli NSVLis keelatud,» lisab Kirsipuu.

Muidugi oli ka probleeme. Näiteks ventilatsioon. See oli olematu, kogu õhuvahetus käis akende kaudu. Suvel polnud eriti hull, aga talvel... Mõtlesime ise igasuguseid süsteeme välja – ühest aknast puhus ventilaator värsket õhku sisse, teisest aknast toaõhku välja.»

Tohutu huvi atleetvõimlemise vastu

«Propageerisime kõikjal, et atleetvõimlemine – see on igale inimesele sobilik sportlik tegevus. Ning treenima tulidki kõikvõimalike elualade esindajad. Meil juhtus tollal tõepoolest nii, et ühel pingil rassis Ambla kirikuõpetaja ning tema kõrvalpingil tollane miilitsavalitsuse poliitosakonna juhataja,» meenutavad mehed.

«Kolm rubla maksis kuukaart ja liikmemaksudest me end majandasimegi. Olime täielikult isemajandavad! Pruukis Mati Elistel ühes «Reklaamiklubi» saates mainida, et meil on kavas avada treeningrühmad naistele, ja kolme päevaga registreeris klubi liikmeks 700 naist! Eks 1980. aastate alguses olid eesti naised juba jõusaalitreeninguteks psühholoogiliselt valmis, nad olid seriaalist «Dallas» näinud, et naised käivad jõusaalides masinatel treenimas, tahtsid ka ise proovida. Hoolimata sellest, et tollal oli meil ainult üks riietusruum ja naised said treenimas käia üksnes varahommikuti ja hilisõhtuti. Ikkagi tuldi kohale.

Alguses olid meil jõusaali-rühmatreeningud, 20–30 naist kogunes kokku, näitasime neile üksipulgi ette, kuidas kangi tõsta või plokki tõmmata,» räägib Arro.

«Tegelikult tuleb täpselt sedasama selgitustööd teha ka praegu,» lisab ta.

«Koolides oskavad võimlemisõpetajad oma normide ja nõudmistega, mida pole aastaid muudetud, trenniskäimise või laiemalt kogu kehakultuuri väga paljudele noortele suisa vastikuks muuta. Ja siis läheb kakskümmend aastat mööda ning needsamad inimesed tulevad jälle trenni, sest tervis nõuab seda. Nendega alustame siis A-st ja O-st, treeningu ülesehituse põhialustest,» räägib Kirsipuu.

«Ega treeningmasinate põhiolemus ei olegi aastakümnete jooksul muutunud. Uueneb ainult nende väliskuju, disain, tuleb juurde uusi materjale. Kakskümmend aastat tagasi sai kangide ja hantlitega treenida põhiliselt ainult suuri lihasgruppe, tänapäeva moodsad trena˛öörid on palju täpsemad, võimaldavad treenida ka väga väikesi lihasrühmi. Samuti on moodsatel treeninguseadmetel lähteasend tehtud võimalikult lihtsaks ning harjutust peaaegu polegi võimalik valesti sooritada.»

Isad koos poegadega trennis

«Kõige kuulsam sportlane, kes kunagi meie juures treenimist alustas, on kahtlemata Olev Annus, mees, kes võitnud kulturismis kõik maailma ihaldatuimad tiitlid. Aga suur osa klubi püsimajäämisel on inimestel, kes meie klubis on treeninud aastakümneid. Paljud isad käivad meie juures poegadega. Poplaulja Erich Krieger on üks selline tubli mees, kes hakkas klubis treenima 1979. aastal ja tuleb seniajani trenni pea igal hommikul. Temasarnaseid käib meil palju.

«Pärast 30. eluaastat hakkab inimese füüsiline toonus langema, jõusaalitreeningutega on võimalik seda languskõverat ikka väga laugjaks muuta,» muigab Kirsipuu. «Olen veendunud, et pärast 40. eluaastat lihtsalt tuleb iga päev leida tunnike enese liigutamiseks. Selleks lihtsalt peab aega leidma. See ei peagi olema tingimata jõusaalitreening. Jookse, uju, sõida rattaga!»

Kõige parem tõestus sellele väitele on Kirsipuu sõnul üks aastaid Flexeris treeninud mees, kes praeguseks 68aastane, elab Saksamaal ning osaleb siiani sealsetel jõutõstevõistlustel.

«Tema figuuri ja rühti võiksid kadestada kõik 30aastased. Ning mis peamine – ta pole aastatega kriipsugi vanemaks muutunud,» muigab Arro.

Milline oli eestlase esimene jõusaal?
Arno (55)

«Minu esimeseks treenimiskohaks oli Tartu Ülikooli võimla. Asus see peahoone taga. Aasta siis oli 1971.

Praegu on tore meenutada, et kõik, nii algajad nagu mina, kui ka kogenud rekordiomanikud, tegid trenni kõik üheskoos. Ruumi oli seal küll vähe, aga keegi ei kurtnud. Kangi sikutamiseks piisas. Ja kõige toredam oli veel see, et jõusaalis käimine oli üliõpilastele täiesti tasuta – mine aga kohale, otsi treener üles ja anna kangile valu.»

Karin (45)

«Lõpetasin ülikooli 1984. aastal, käisin ülikoolis üldkehalises ettevalmistuse grupis. Jooksime, tegime naisvõimlemist, suusatasime.

Terve stuudiumi jooksul ei käinud ma mitte kordagi jõusaalis, ma ei teadnudki, mis see on. Esimest korda sattusin sinna alles 1989. aastal. Asus see Tallinna Raamatutrükikoja all Laki tänaval, uues majas ja jättis TRÜ treenimisvõimalustega võrreldes ikka väga võimsa mulje.

See oli puhas, valge, asus küll poolkeldrikorrusel, aga saalis olid isegi lilled. Õhtuti oli seal kitsavõitu, sest treenijaid oli väga palju. Masinate taga tuli järjekorras seista ja oodata ja plokksüsteemidega näiteks õlalihaseid treenida ma ei julgenudki – masinad tundusid nii keerulised.»

Mari (40)

«1990. aastate alguses käisin jõusaalis Tallinna keskturu lähedal Gildi tänaval. See oli ainult naistele mõeldud klubi, kus toimusid aeroobikatreeningud ja oli ka 4–5 jõumasinat.

Sai treenida kõiki jalalihaseid, biitsepsit, triitsepsit, oli isegi kõhupink. Need olid suhteliselt vanad ja logisevad, aga asja ajasid ära. Saali põrandat kattis terves ulatuses päevinäinud vaipkate, millel oli küll keelatud välisjalatsitega käia, aga mida treenerite arvukad meesaustajad alati eirasid.

Meie aga pidime sellesama vaiba peal aeroobikatrenni tehes istuma ja põlvitama jne. Aga me sõbrannaga ei hoolinud ebamugavustest, sest klubi asukoht oli väga hea ja limiteerimata kuukaart maksis 180 krooni.

Ühel pühapäeval aga rippus klubi uksel silt «Suletud». Tõenäoliselt sai klubile saatuslikuks asjaolu, et treeneritest omanikud armastasid väga pidutseda. Alatihti jäid pühapäeval kell 11 toimuma pidanud trennid ära, sest ükski treener lihtsalt ei ilmunud kohale. Reede õhtuti polnud ka kunagi aeroobikatreenerit kohal, ootasime, kuni administraator paaniliselt kuhugi helistas. Siis tuli treener, tiira-taara, ütles pehme keelega: «Sevodnja budet trenirovka kallanetiki!»

Sirle (35)

«Mina käisin esimest korda jõumasinatel treenimas kümme aastat tagasi, Kalevi siseujula keldris asunud jõusaalis. Oli hästi tagasihoidlik koht, kaks väikest saali, minimaalsete mugavustega, ainult 4–5 jõumasinat pluss mõned hantlid. Aga tollal ma ei osanudki paremat tahta. Pusisin seal ise harjutada koos karmide nägudega vene meestega, treenerit ei olnud, pidin ise nuputama, kuidas masinad töötavad.

Aga tõeline šokk tabas mind eelmisel aastal, kui viisin last ujuma ja otsustasin ujumistunni ajal tunnikese jõusaalis treenida. See jõusaal polnud kümne aastaga absoluutselt muutunud! Ikka samad vanad äratrööbatud masinad, nii katkised, et näiteks käsivarrelihaseid polnudki võimalik treenida. Ja selle jama eest kasseeriti minu käest 50 krooni! Küll mul oli hea meel, kui nägin, et ujulahoonet lammutatakse. See jõusaal oli küll häbiplekk tervele Kalevi spordiseltsile.»

Kadi (42)

«Minu esimeseks jõusaaliks oli Taksopargi ringi juures asuva ühiselamu keldris paiknenud pisike, paarikümneruutmeetrine ainult naistele mõeldud treeningusaal. Käisin seal 1989. aastate lõpus, kuupilet maksis umbes 20 rubla, selle raha eest võis käia nii sageli kui tahtsid. Treenijaid oli päris palju, õhtuti tuli masinate taga isegi sabas seista.

Jõusaali pidas atleetlik vene noormees, kes seda tööd tõesti hingega tegi. Ta õpetas pikalt-laialt, kuidas masinatega ümber käia, kirjutas mulle üles kõik harjutuste järjekorrad, seeriate ja korduste arvud. Rääkis peensusteni, kuidas on jõusaalis treenimine üles ehitatud, mida ja millal süüa jne.

Ta kutsus mind isegi enda juurde koju, rääkides, et tal on kodus väga huvitavaid sportlikele naistele mõeldud ajakirju. Siiski õnnestus mul tema kodust rohkete vabanduste ja ajakirjadega lahkuda enne, kui treeninguplaani arutelu liiga intiimseks muutus. Aga tema soovitusi järgin ma jõusaalides käies tänini!»

Anne Veski:» Tõusin kell 7 hommikul, et jõusaali minna!»

«Jõusaalis käimise vaimustus oli naiste hulgas kakskümmend aastat tagasi tõesti suur,» nõustub lauljatar Anne Veski. «Käisin 1980. aastate alguses mitu aastat järjest Flexeris trennis. Ma elasin tollal Haabneemes, hommikuti tõusin alati 6–7 ajal üles, et kella kaheksaks hommikul Tartu maanteele Flexerisse jõusaali jõuda. Tollal olid seal naistele ainult hommikused ajad,» meenutab Veski.

«Mind ennast ka üllatab praegu, kui tubli ma olin. Üritasin iga nädal vähemalt kolm korda trenni jõuda. Ja trenni tegime kõik äärmiselt innukalt. Masinad olid Flexeris sel ajal küll omatehtud ja neid oli palju vähem kui tänapäeva moodsates jõusaalides, palju tööd tuli teha lihtsalt kangi või hantlitega, kuid oma eesmärgi nad täitsid. Lisaks oli saalis treener alati kohal.»

Lauljanna ütleb, et jõusaalis rassimisest oli kõvasti kasu. «Mäletan, et käisime 1980. aastate alguses Otepääl ansambliga Vitamiin filmimas muusikafilmi «Laulud lumes» ja tollane NSVLi suusakoondise massöör tegi mulle massaa˛i. Tema märkiski, et mul on naise kohta lihased liiga tugevad ja pinges. See oli mulle nagu mingiks ettekäändeks ning ma jätsingi jõusaalitreeningud sinnapaika. Praegu on mul küll treeninguseadmed endal kodus, aga kahjutunne – miks ma ometi nii kergekäeliselt jõusaalis käimisest loobusin?! – püsib siiani.»

Kaks atentaati Meelis Laole tegid Flexeri kuulsaks

Skandaalsele ärimehele Meelis Laole on tehtud kolm atentaati – kaks korda 1995. ja korra 1997. aastal. 1995. aasta 13. detsembril tulistati teda Tartu maanteel spordiklubi Flexer ees. Laol oli rinnataskus mobiiltelefon ja päästis ta elu. Arstid noppisid pärast Lao rindkerest pintsettidega mikroskeeme.

Kaks aastat hiljem langes Lao taas samas kohas atentaadi ohvriks. 4. märtsi keskpäeval 1997. aastal lõhkes pomm Flexeri spordiklubi ukse kõrval prügikastis täpselt siis, kui Lao koos oma sõbra, ärimees Arvi Kingiga spordiklubist väljus. Ilmselt distantsjuhtimisega pomm plahvatas hetkel, kui Lao oli prügikastist möödunud ning hakkas minema oma hõbehalli «kurbade silmadega» Mercedese poole. Lao sai raskelt vigastada, kuid tugeva tervisega ja sportlik mees suutis õnneks siiski täielikult terveneda. Atentaate meenutab ta napisõnaliselt: «Raske on toibuda pärast hauaäärsest elust tagasitulekut. Ma ei kasutanud psühholoogide abi, mind aitasid sõbrad. Olen ületanud barjääri ja leian, et mul on läinud isegi kergelt.» Küsimusega «kes tegi?» soovitab Lao pöörduda uurimisorganite poole.

Flexeri spordiklubi juhtide Arne Arro ja Jaan Kirsipuu sõnul need intsidendid klubi mainet ei kahjustanud ja senised liikmed laiali ei jooksnud. Vastupidi, jõusaalifanaatikud käisid endiselt trennis edasi ja huvilisi tuli 1997. aastal kõvasti juurdegi. Küll aga vahetas pärast teist Flexeri ees tehtud atentaadikatset spordiklubi Meelis Lao ise. «Ilmselt mingisugusest ebausust,» ütleb ta, ehkki peab end fatalistiks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee