Inimesed

Erik Tohvri: minu raamatutel peaks olema hoiatus: ainult üle 50aastastele! 

Jüri Pino, 4. september 2004 00:00
TÄNAPÄEVA KAUGVER: Mida Hans-Erik Laansalu alias Erik Tohvri praegu kirjutab, seda ta ei ütle. Lausub vaid, et sellest ei tasu rääkida enne, kui asi valmis: «Võtkem eeskuju kanast. Öeldakse, et loll lind, tegelikult tark. Enne muneb, siis kaagutab.»Foto: Mati Hiis
Hoiatus pole kuigi tõsine. Teie korrespondent laskis üsna pika hambaga endale lugeda toppida «Lepavere mõisa». Aga kirjastuse neiud kinnitasid, et on hea. Usu sa naisi, jah. Nagu välja tuli, tasubki vahel uskuda.

Kujutage nüüd ise: te loete lugu surevast külast, kuhu mingi naasnud parun esivanemate mõisa tagasiostmisega elu toob, ning teil on kindel veendumus, et jutt käib teie kodu/esivanemate külast. Ja kõik tegelased, peale selle, et nad on elusad, on veel sümpaatilised kah. Ja muudkui loete.

«Andke veel,» ütles teie korrespondent paar päeva hiljem kirjastuse neiudele ja nemad andsid «Elutöö» ja «Kasevälja» ja «Kodumaja» ning ütlesid kavalalt: aga tead, Erik Tohvri on varjunimi, tegelikult on tegu korraliku vanema härrasmehega, kes pensionile minnes otsustas raamatuid kirjutama hakata.

Väike nipp nimedega

Hans-Erik Laansalu: sündinud 1933, hariduselt elektriinsener, pensionil, elab Vihterpalus. Suur ja rõõmus vanamees.

Varjunime seletab nii: «Eks kui minu kirjutatud raamatuid hakatakse kõvasti kritiseerima, saan mina ka kaasa naerda: vaat, kuis mees saab vastu pead. Ega seda saa muidugi täie tõena võtta. Ma ei ole kunagi salanud, et mina see Erik Tohvri olengi. Varem, nii palju, kui ma kirjandust torkisin, tegin seda ikka kodanikunime all, nüüd tundus, et tuleks teha uus algus uue nimega. Ega see olegi pseudonüüm, see on minu neiupõlvenimi. Selle nime all olen ma sündinud.»

Väga segane lugu, nõustub Hans-Erik Laansalu. Või siis Erik Tohvri. «Sündinud olen mina Rakveres sõjaväelase pojana. Vanemate abielu kestis umbes kolm aastat. Siis läks ema isast lahku ja mina jäin oma vanavanemate kasvatada ning sain nende nime. Laansalu on tegelikult minu vanaisa nimi. Ongi kogu saladus.»

Kirjandus ei ole olnud Hans-Erik Laansalu ainuke elu ja harrastus. «Ma ise pean ennast universaalseks tööriistaks, nagu taskunuga, kus on korgitõmbaja, naaskel, kruvikeeraja – midagi kõige tarvis ja midagi ei saa temaga korralikult teha. Olen oma kätega palju asju valmis teinud, televiisoreid remontinud, traktori mitte millestki valmis ehitanud.»

Elektriseeriv tegelane

Elektri, ülepea tehnika poole lükkas onu eeskuju. «Onu näiteks kinkis mulle aurumasina. Tänapäeval ei teatagi, mis see oli. Pisike aurumasina mudel, piirituslamp all, silinder, ratas küljes. Vesi sisse, tuli alla, siis hakkas käima. Tohutu vahva asi, mul on neid elus kaks tükki olnud. Onu ehitas mulle selle aurumasina külge väikese saekaatri. Pliiatsi teritas küll ära,» meenutab Hans-Erik Laansalu. «Aga põhiliselt huvitas mind ikka elekter. Ja võin öelda, et elektrit ma tunnen.»

Hans-Erik Laansalu on töötanud ETKVLis energeetiku, Elektrivõrkudes valvedispet?eri, Harju KEKi juhtivkonstruktori, ABB Harju Elekter tegevdirektorina. Mis see elekter siis on?

«Mis asi on elekter? Segane lugu,» ütleb Hans-Erik Laansalu vandeseltslase näoga.

Kirjutamise töö peale sattus ta aga nii: «Õppisin väga vara lugema. Enne kooliminekut olid mul Lutsu mälestused kõik läbi loetud. Aeg oli siis põnev ja ärev, sõjad ja muud jandid. 1941. aastal, kui me maapaost Rakverre tagasi tulime, kirjutasin ka mina oma mälestusteraamatu. Kaks ja pool lehekülge pikk, rääkis sellest sõjast. Otseselt Lutsust inspireeritud.»

1944. aastal arvas Hans-Erik Laansalu vanaisa, et kuna rinne «kolinal-kolinal» jälle lähemale liigub, oleks aeg temal kui teada mittepunasel Rakverest lahkuda. Pere läks Jägala-Joale, kus vanaisa sai koolijuhatajaks. «See raamat «Majad jõe ääres» räägibki aastast, mis me elasime Jägala-Joal. Minu vanaisast ja vanaemast. Neile on see ka pühendatud. Nende noorpõlvest ja 11aastase linnapoisi elust maa-asulas. Isiklikud mälestused. Selle raamatu kirjutasin ma aastal 1972. Nagu ma ütlesin, vanaisa oli mittepunane. Ma ei saanud temast kuidagi kommunisti teha. Nii kirjutasin vahele kaks liini tõelistest nõukogude inimestest ja tegin vanaisast kõhkleja, kes polnud veel valikut teinud. Püüdsin teda ära peita. Läksin käsikirjaga Kirjanike Liitu ja sain retsensiooni: raamat ei vasta tegelikkusele, pole mõtet avaldada. Põhjuseks toodi veel see, et: nõukogude korra ajal ei lasta kedagi lahti valekaebuse peale. Ehkki just nii mu vanaisa oma koolijuhataja kohast lahti sai.»

Lõputu lugu luuletusega

Jägala-Joal oligi kirjutamahakkamine. «Vanaisa laskis mul sel ajal, kui ma teises klassis käisin, viienda klassi vihikuid parandada. Ainult hinnet ma ei tohtinud panna. Nii et keelt ma sel ajal juba tundsin. Ning Jägala-Joal pani ta mind kooli seinalehte toimetama. 1945 kevadel ütles vanaisa, tead, poiss, kooli tuleb inspektor, sa pead nüüd seinalehte kirjutama midagi poliitilist.»

Õpilane Laansalu istus maha ja kirjutaski luuletuse «Juku kodu». Luuletus rääkis kehvikpoiss Jukust, kes elas klikeajal küla servas hurtsikus. «Luuletuse viimane salm oli selline,» loeb Hans-Erik Laansalu ette:

«Juku emal on nüüd talu,

oma lehm ja hobune.

Et on aland rõõmus elu,

Teie korrespondendi kõkutamise peale teatab Hans-Erik Laansalu: «Lugu pole lõpul. Tuligi inspektor. Hakkas seinalehte lugema. Ülevalt alla, alt üles. Siis kutsub vanaisa enda juurde: teate, selle luuletuse peab ajalehte saatma. Vanaisa jäi nõusse, mina kirjutasin luuletuse siva ümber, saatsin Noorte Häälde. Esimene trükiproov 12aastaselt. Aga ikka on see alles anekdoodi algus. Jätk on see, et 1945. aasta kevadel, aprillis või mais toimus Eestimaa talurahvakongress. Peaesineja oli EKP I sekretär Nikolai Karotamm. Räägib tema, kuidas nõukogude võim maaelu heaks teeb, ja siis ütleb korraga: kuidas siis meie kutselised kirjanikud on kajastanud nõukogude võimu toodud head? Maha on nad selles osas jäänud. Ükski ei ole teinud seda niivõrd selgelt, lühidalt ja hästi nagu üks koolipoiss. Ja luges kõrgest kõnepuldist kogu minu luuletuse ette!»

See on ikka veel alles algus, hoiatab Hans-Erik Laansalu. «Partei esimese mehe kõne oli ju igas lehekeses, mis vähegi Eestimaal ilmus. Minu luuletus sees. Nii et ma olin kõige suuremas tiraa?is avaldatud kirjanik Eestis. Eks see poisi eneseteadvust tõstis. Vanaisa tehti küll luuletusest hoolimata koolijuhataja kohalt lahti. Siis me läksime elama Kodasoole, Kuusalu kanti. Tollal ei olnud seal kooli enam olemaski, õpetajad olid kõik põgenenud, vanaisa saadeti nagu pattude lunastuseks kooli taastama. Seal ma kirjutasin edasi, suurim saavutus oli, et ajakirjas Pioneer oli kaane siseküljel üleval Felix Kotta luuletus, all Hans Laansalu oma. No ja siis ma olin juba niivõrd suur kirjanik, et lihtsalt jätsin kirjutamise pooleli.» Mis muidugi kauaks nii ei jäänud.

«Valeühendus» viis lausa Prahasse

Suuremad märkimist väärivad ülesastumised Hans-Erik Laansalu loomingulisel teel: tuletõrjeteemaline stsenaarium (kolmas koht, 1000 rubla); Loomingu novellivõistlus (äramärkimine koos äratrükkimisega); Eesti Raadio laste kuuldemängude võistlus (kolmas auhind); edasi juba täiskasvanutele mõeldud kuuldemängude võistlus (ka kolmas koht). «Ja siis ei läinud naljalt aastat, kui ma poleks mõnd kuuldemänguauhinda saanud. Kokku on neid Eesti Raadios vist 12 tükki lavastatud.»

Ma räägin põhimõtteliselt sama juttu, mis lugejatega kohtumistel, ütleb Hans-Erik Laansalu. Ehk kutsutakse nüüd vähem kohtuma. Noh, polegi paha, eelmine aasta oli 18 kohtumist ja see sõitmine päris väsitab.

1967. aasta võidukas «Valeühendus» valiti mõned aastad hiljem üheks maiuseks, millega taastada 1968. aastal rikutud suhteid T?ehhoslovakkiaga. 1970. aastal kuulutati välja eesti kultuuri päevad Prahas. «Valeühendus» lavastati Praha raadios.

«Lavastus oli briljantne, kõik intonatsioonid, mis meie omas puudu jäid, olid seal perfektselt paigas, sihuke hingeline lugu,» meenutab Hans-Erik Laansalu. Muidugi tuli ka kutse Prahasse.

Viimase kuuldemängu sümboolse pealkirjaga «Lahkumisavaldus» kirjutas Hans-Erik Laansalu 1984. «Pärast tuli ju huvitav aeg peale, ei olnud enam aega kirjutamisega tegelda.»

Segas memuaarides jälgi

Ent 1994. aastal otsustas mees hakata memuaare kirjutama. «Aga ei saa kirjutada ainult endast, vaid kõigist, kellega oled koos kõndinud. Samas ei taha, et keegi väga neid teisi ära tunneks. Ma võin ju neid peita valenimede taha, aga küll juba leitakse, kes need on. Eks see oli ka üks põhjus varjunime kasutada.» Mälestustest on ilmunud üks raamat, kaks jupiti teiste raamatute sees.

1998. aastal otsis Hans-Erik Laansalu üles «Majad jõe ääres» käsikirja ja kirjutas selle uuesti, ilma omaaegse kavaldamiseta. «Siis aga, siia asumisega seotud sekeldamistega tekkis mõte panna kõik need kirja. Nii sündis «Kollaste lehtede aegu». Ja «Kasevälja», mis on selle järg. Ehkki ma ise ütlen, et need on laest võetud ja sulepeast imetud. Üldse ma võiksingi jagada oma raamatud kahte lehte, ühed on need, kus jutt päris inimestest, minu sugulastest ja lähedastest, teised on puhtalt tehistegelastest. Saab kaks päris huvitavat virna.»

Niisiis peab olema tõsi «Elutöös» kirjeldatud 7000 raamatu hävitamine? «Minu teada küll, ehkki ma ise päris juures polnud,» ütleb Hans-Erik Laansalu.

See on kurb lugu. Natuke rõõmsamalt. «Mul on hea meel, kui mu raamatud on inimesteni jõudnud. Need on lihtsad raamatud. Vahepeal mõtlesin, et peaks sisse panema hoiatuse: alla 50aastastele keelatud. Sest ma kirjutan vanematest inimestest. «Kodumaja» nüüd on nooremapoolsest Eestist.»

Kuus aastat, üheksa raamatut. Jõhker jõudlus. «Aga ma kirjutan iga päev. Tükitööna seda teha ei saa, aga inspiratsiooni ootama jääda ka ei saa. Peab kirjutama. Mina ei tee kunagi plaane. Ma ainult tean, kellest ma kirjutan ja kuhu ma tahan jõuda. Aga kuidas, selgub kirjutamise käigus. Asja panevad paika karakterid. Ja kui ma neid vägistama ja suunama hakkan, hakkavad nad mulle vastu. Nii ma lasen neil endil dikteerida, mis nad teha tahavad.»

Samal teemal

12.05.2020
ÕL ARHIIV | Erik Tohvri: „Kõik! Silmad on kirjutamisest väsinud.“