Jüri Krjukovi lesk Ülle Toming: «Jüri oli mees, kes vääris mu armastust.» (1)

Tantsija ja tantsuõpetaja Ülle Toming seisab keset remondimöllu oma vanemate korteris Lastekodu tänaval. Samas korteris on Jüri Krjukov käinud küll ja küll, istunud samal diivanil, millele Ülle on nüüd sättinud end albumit lehitsema. Üksteise järel käivad silme eest läbi kümned ja kümned fotod. Jüri Londonis, Rootsis. Kodus. Pojaga. Üllega. Suitsetav ja alatasa naeratav Krjukov. Ülle ja Jüri 14 aastat ühist teed, neist seitse ametlikus abielus.

«Elu teine pool oli meil niivõrd kerge ja kihvt, et ma esimest poolt ei mäleta,» annab Ülle mõista, et elu näitleja Jüri Krjukoviga oli kirju. Täis armastust – aimub Ülle jutust. Aga ka muretsemist, viha, kirge. Nagu abielus ikka.

Millal või kuidas nad esimest korda kohtusid, Ülle ei mäleta. Või õigupoolest mäletab, kuid ei mõista siiani, oli see unes või ilmsi. Nad istuvad Jüriga Kadrioru kohviku baaris. Jüri on kas lavakat lõpetamas või just lõpetanud, Ülle aga ühele poole saanud Toompea balletikooliga. Istuvad ja räägivad. Midagi rohkemat nende vahel ei arene, sest Ülle on sel ajal koos kellegi teisega, ja küllap Jürigi.

Oluliseks sai Ülle ja Jüri elus 1984. aasta nääriaeg. Ülle tantsis varietees ja pidi etenduse ajal saalis pidulistega pokaale kokku lööma. Ühel õhtul istusid Ülle lauas tuntud näod: Urmas Kibuspuu pruudi Tatjanaga ning Krjukov oma teise abikaasa Ingega.

«Olin kümme õhtut seal lauas käinud. Lõin kõigiga kokku ja kogu lugu. Ei teinud ka tuntud inimestest suurt numbrit. Järgmisel päeval läksin raadiomaja kohvikusse ja näen, istub seal Krjukov, napsine, kümme naist ümber. Tuleb minu juurde, ja nii me rääkima hakkasime – ja enam ei tundunud ta ka nii väga purjus,» meenutab Ülle.

Siiski olid esimesed seitse aastat Ülle ja Jüri elus aeg, mil peale armsama võlus meest alkohol.

«Ta oli huvitav ka siis, kui ta oli joonud,» räägib Ülle. «Ta rääkis sellist teksti, mida mõni ei suuda kainenagi rääkida. Ei midagi labast, ei tegudes, ei jutus. Ja ma ju teadsin – kui ta on juua täis, jääb ta varsti magama,» naerab Ülle, et ei teinud armsama nõrkusest suurt numbrit. Tõsi, kurb ja valus oli vaadata, mida naps teinekord Krjukoviga tegi.

«Kui temal lõppes etendus, algas minul varietees alles tööpäev. Tema läks aga siis Kuku klubisse. Ja kuna ta tahtis mind näha, helistas ta mulle igal õhtul. See oli nii kümme aastat. Pool kümme hüüab mulle ettekandja: Ülle, telefooooon! Ja kui Krjukov ütles, et on Kukus, siis – ma ei tea, kas see lavalt ka välja paistis –, aga ma olin mures, sest ega ta ju morsiklaasi taga istunud! Siis oli parim asjade käik see, kui ta mulle enam-vähem kainena vastu tuli ja mind koju saatis. Hullem oli siis, kui ta ei ilmunud. Ma läksin neil puhkudel ise Kukusse, ja ta magas seal.»

Siiski suutis Krjukov 1990. aastal joomisega lõpparve teha ning samal aastal sai Üllest ka Krjukovi seaduslik naine.

«Ma olen hea inimene, mul on süda olemas. Ma armastasin teda nii palju, et ta tuli sellest välja. Kuigi, ma arvan, mina ei olnud põhitooja,» vihjab Ülle Jüri sattumisele Paldiski maanteele Seewaldisse. Teatri tollane juht tõi Jüri sealt õhtusele etendusele ja viis hiljem jälle tagasi. Pärast haiglat ei kartnud Ülle kordagi, et Jüri hakkab jälle jooma: «Ta sai lõpuks aru, et elu, mida ta elab, on natuke rohkem teda väärt – inimesena, näitlejana, mehena.»

Ülle ja Jüri visiitabielu on läinud teatrilukku. Jüri elas emaga, niisamuti elas koos vanemate ja pojaga ka Ülle. «Meil oli fantastiline hingeline kooselu,» ütleb Ülle, kes leppis samuti olukorraga, et mitte igal hommikul ärgates ei olnud mees tema kõrval.

Ka Jüri Krjukov on ühes intervjuus öelnud, et nende abielu kujunes selliseks asja-olude sunnil: «Oleme mõlemad olnud enne abielus, meil mõlemal on eelmisest abielust lapsi, mõlemal on vanemad. Meie kooselu oleks toonud kaasa ebamugavusi teistele inimestele, praegused ebamugavused puudutavad aga vaid meid kahte. Me ei ole Üllega kordagi üritanudki koos elada, aga see abielu on kokku kestnud 13 aastat ja lõppu ei ole küll näha,» rääkis Jüri Krjukov 22 kuud enne surma.

Siiski – ühe aasta, viimase, elasid Jüri ja Ülle koos.

1996. aasta augustis avastas Jüri keele all kühmu. Ta läks kurguarsti juurde ja tal diagnoositi stomatiit. Kaks nädalat määris ta kasvajat jodinooliga. Hiljem võetud proovitükk näitas siiski midagi muud – vähieelset seisundit.

Oktoobris tehti esimene operatsioon, Jüri pilgutas Üllele voodist silma ning uskus, et on haigusest prii. Kuid lõikuse ajal avastati vähk. Järgnes kiiritusravi. Jüri mängis teatris sõnatuid või väga vähese tekstiga osi – ta oli õnnelik, et sai töötada, mäletab Ülle. Aga suitsetamisest mees ei loobunud.

Abi otsisid Ülle ja Jüri küll imeravitsejatelt, küll kirikust. Viimased kaks kuud Jüri selgelt rääkida ei saanud, Üllega suhtles ta kirja teel.

18. oktoobril 1997 Jüri Krjukov suri. Ta oli vaid 43aastane.

Üllel on meeles tema meeletud valud – kuklas, lõualuus, neelus. Teisest operatsioonist ütles Jüri ära ning valis keemiaravi. Arstide prognoos oli halb ning pärast esimest keemiakorda tegi Krjukov testamendi. Ülle näitab albumist kaht fotot: Jüri enne ja pärast keemiaravi. Viimast fotot, kus Jüri on kõhn nagu poisike, juusteta, habemeta, Ülle avalikkusele ei loovuta.

Jürile oli tähtis teater. Aga mitte ainult: «Armastus, inimene tema kõrval, tema laps, ehkki see ei paistnud alati välja, olid talle tähtsad,» teab Ülle.

Ühist last Üllel ja Jüril ei olnud. Kolm-neli aastat enne surma pöördus Jüri kaasa poole sõnadega: «Kuule, sinu laps on ju nüüd suur juba...» Ülle ei osanud mehele midagi kosta. Nüüd, tagantjärele Ülle ehk pisut kahetseb, et tol ajal, veel 40aastaselt, last ei sünnitanud. Aga sellele ta enam ei mõtle.

«Võimalik on ilu otsida suurtest asjadest ja väikestest asjadest, kuid võimalik on ka üldse mitte otsida – lihtsalt teada ja tunda, et see on nii. Et su kõrval on inimene, kes on kihvt ja sügav, kelle kõrval võid naisena olla õnnelik. Et ta on mees, kes on väärt su armastust. Ja kogu lugu!» võtab Ülle Jüri Krjukoviga koos oldud aja lühidalt ja liigutavalt kokku.