Inimesed

Tartu põles 1944. aasta augustilahingutes varemeteks 

Allar Viivik, 4. september 2004 00:00
Üle nädala kestnud turmtuli Saksa ja Vene suurtükkidest muutis Tartu kvartalite kaupa varemeteväljaks. Mis inimtühjast linnast terveks jäi, seda püüdsid õhku lasta ja süüdata taganevad sakslased.

1944. aasta augusti teiseks nädalaks oli Punaarmeel selge, et Sinimägedest niisama naljalt läbi ei murra. Seepärast otsustasid marssalid ja kindralid, et Eesti tuleb vallutada lõunast. Esialgu läks sõjakäik libedalt. 13. augustil võeti Võru ja tee Tartusse näis olevat vaba. Vastased otsustasid aga linna kaitsta. Siiski jõudis Punaarmee 23. augustiks juba Taaralinna alla ning avas suurtükkidest turmtule. Kanonaad saigi Tartule saatuslikuks – maha põles üle 800 hoone. «Sõjad vormivad linnu. Kuid kahjuks alati negatiivselt,» räägib harrastusajaloolane ja kollektsionäär Kalju Leib, kui meenutab kodulinna hävingut 60 aastat tagasi. Toona oli ta seitsmeaastane ja Vägeval sõjapaos.

Tuntumatest hoonetest süttisid üksteise järel Vanemuise teater, Mellini kliinik, omaaegne riigikohus (nn. Tartu rahu maja), kino Apollo ja juudi sünagoog Aleksandri tänaval. Lille tänaval praeguste kohtu- ja kaubamajade vahel hävis kunstikool Pallas. Auriku tänaval põles laenukassa, Plaskuna tuntud kõrghoone ja praeguse bussijaama kohal mitu maja.

Sakslased lasid õhku sillad ja elevaatori

«Vanalinna ja selle naaberkvartaleid tabas samuti häving,» kõneleb Leib. Lutsu ja Magasini tänav põlesid tühjaks. Imekombel pääsesid sealne Jumalaema Uinumise Uspenski kirik ja abihoone. Kõik, mis oli jäänud puutumata 1944. aasta pommitamisest Poe tänava ja Raekoja platsi vahel, hävis nüüd. «Kauplus Melodia oli uhkes neljakorruselises majas,» meenutab Leib. «Ühes oli veel ehitustarvete pood, mille aknal ilutses naeltest minimaja. Sellest oli mul lapsena lõpmata kahju.» Peaaegu täielikult põles maha Pepleri tänav. Puutumata jäid vaid puumajad maavalitsuse hoovis ja hilisem prokuratuur. Kergemalt sai viga ka suur Kaitseliidu, hilisem EPA peahoone.

Mida ei hävitanud punaväelaste kahurituli, selle lasid õhku või süütasid taganevad sakslased. Segaduses põles Pauluse kirik, miinid aeti alla elevaatorile. Selle torn lendas õhku, kuid nn. silod ehk betoontornid kukkusid vaid viltu. Sillad õhiti.

Sakslaste suurtükitulest läks põlema Jaani kiriku ümbrus ning koos sellega ka unikaalne kirik. Samal päeval süttis Raadi loss, kus asus Eesti Rahva Muuseum. Tartu oli suur tule- ja varemeteväli, linnale sai osaks ajaloo üks rängimaid hävinguid. «Sellest jubedam katastroof oli juulis 1941,» ütleb Leib, et toona põletas Läti miilits süstemaatiliselt elamukvartaleid Raekoja platsist üle jõe. Samuti hävis toona Maarja kirik ja kaubahoov. «Kokku põles esimesel sõjasuvel ligi poolteist tuhat maja.»

Kivisilla graniiti veeti laevaga Pihkvasse

25. augustil 1944 hõivasid punaväed lõpuks Tartu, sest sakslased jätsid inimtühja linna maha. Samas üritasid nad seda ka tagasi võtta, kuid tulutult.

1944. sügisel alustasid uued võimud linna taastamist. Selle sildi all koristati varemeid. «Seda aega mäletan ma hästi,» ütleb Leib. «Võisin seista tundide kaupa ja vaadata, kui varemeid lammutati.» Varemete koristamine käis tema sõnul suhteliselt robustselt – seinad tõmmati köite või trossidega pikali, misjärel inimesed need kirkade ja labidatega lahti lõhkusid. Kivid puhastati ja laoti riita. Tartu varemete kive veeti kuuldavasti isegi Pihkvasse ning jõe luha täiteks. Selleks ehitasid «taastajad» Raekoja platsilt jõe äärde ja sealt edasi sadamasse kitsarööpmelise raudtee. Kivid veeti Pihkvasse pargastega, kuuldavasti rändas sinna isegi Kivisilla graniitplokke. «Tegelikult oleks saanud Tartus palju enam maju taastada, « arvab Leib.