Maire Aunaste: ainuüksi mõte ja närvipinge teleekraanile naasmisest teeb mind haigeks

Tema jutus on sagenenud sõna «meie», omandades lausa saatusliku tähenduse. «Meie» on ta uue saate pealkirjaks ja ühtlasi märgiks, et ta kõrval on jälle keegi. Maire silmad löövad särama, kui räägib mehest, keda juhuslikult kohtas eelviimasel Ameerikas veedetud päeval.

Mida elu Ameerikas teile kõige enam õpetas?

Minu kujutluspilt Ameerikast, ameeriklastest ja nende elulaadist sai seal tugeva tagasilöögi. Arvasin, et enamik ameeriklastest on ülbed ja ebasiirad, selle varjamiseks manatakse teinekord esile tuntud keep-smiling. Eksisin. Nägin, kui soojad ja hoolivad nad tegelikult on. Ja kui perekesksed. Mõtlesin, et miks eestlased sellised ei ole. Tagasi tulles sain aga aru, et see oli jälle vaid pool tõest. Saate ettevalmistamisega olen ma nelja kuu vältel kohtunud fantastiliste inimestega. Seda hoolimist teisest inimesest tahaksingi ma oma saadetes rõhutada.

Kindlasti ei ole te Ameerikast naastes enam see Maire Aunaste, kes olite sinna minnes?

Siin pean ma küll suure pettumuse valmistama. Arvan, et oleksin muutunud ka ilma Ameerikata. Aeg teeb iga inimese juures kõige parema töö. Või nagu ütleb üks minu lemmiksaatejuht – mida vanemaks inimene saab, seda rohkem iseendaks ta muutub. Mina sain üksinduse ja vanainimesehirmust üle siis, kui seal üksi jäin.

Kas viis aastat kodumaast eemal on pannud teid nägema kuidagi teisiti ka Eestit ja eestlasi?

Kaotasin kiiresti sõbrad, kellel polnud minuga suhtlemiseks minutitki aega, ja sain aru nende inimeste väärtustest, kellega siin väga igapäevaselt ei suhelnudki. Sest alati on teadmine, et rääkida võid ju ka homme. Aga kaugel olles tahtsin ma nendega suhelda hoopis tihedamini. Ja nad rääkisid vastu.

Laulupeol nägin, kuidas laulude vaheajal kõik mobiilidega rääkisid, leppides kokku, millise puu all kohtuda. Kas siis vanasti ei saadud üldse kokku? Arvan, et vastupidi. Mida rohkem me oleme mehhaniseeritud ja elektroniseeritud, seda vähem jõuame üksteise juurde külla. Käisin hiljuti ühe tuttava väliseestlasega erinevates kohtades väljas söömas. Kui söök võis veel erinev olla, siis kõikjal trampis kuklasse mingi klubimuusika. Sa ei saa inimesega rääkida ja pole vahet, kas lõunastad New Yorgis või Tallinnas, sest sa oled sunnitud kuulama hingetut klubimuusikat. Mingitest helidest ja asjadest ehitame enda ümber pakse müüre. Kas jälle selleks, et kapselduda, eralduda ning mitte suhelda?

Mul on tunne, et siit ära minnes olite kibestunud paljude inimeste ja asjade suhtes.

Ma ei tea, mida tähendab kibestumine. Kibestunud inimene on minu jaoks see, kes kirjutab anonüümkirju. Keda oleks juba vaja ravida. Küll võin ma mõnikord olla pettunud või solvunud. Kord elus olin tõesti solvunud. Siis, kui sain teada, et mind tahetakse Nädala peatoimetaja kohalt lahti teha. Tööst rääkides on see olnud kõige valusam hetk mu elus.

Kas võib öelda, et Ameerikasse minek oli teatud mõttes põgenemine, nagu oli omal ajal põgenemine ka minek Tšeljabinski traktoritehasesse?

Läksin sinna ju ainult selleks, et ülikooli sisse saada. Lõpetasin Viljandi kultuurikooli, tunnistusel olid reaalained kõik kolmed. Inglise keel oli puhas kolm, sisuliselt kaks. Ma ei oleks ajakirjandusse mitte kuidagi sisse saanud. Puhta põllekese ja lehvidega tütarlapsed, kes kõik üksteist aastat olid vaid viitega tunnistusi koju tassinud, ootasid nüüd nagu kanad õrrel ukse taga. Aga oli seadus, et kui sa tuled armeest või oled ühe aasta tehases töötanud, on sul võimalus astuda ettevalmistuskursusele, teed eksamid kolmedele ja oledki ülikoolis sees.

Aga miks just Tšeljabinsk ja mitte näiteks Tsirguliina?

Sest ma ei oleks julgenud tuttavatele Eestis öelda, et töötan näiteks kammivabrikus. Kõik tahavad olla ju kas näitlejad, poliitikud, arstid või advokaadid. Ei ole rumalus seda tahta, aga kui ikka ei küüni, võiks minna rahumeeli tööle lauavabrikusse ja katki pole midagi. Tollal ma sellest aru ei saanud. Ja selleks, et ma ei peaks ütlema, et olen nii «madal» inimene nagu tööline, läksin komsomoli löökehitusele.

Selge see, et 45. eluaastaks oli selline seisukoht muutunud. Muidu poleks ma saanud Ameerikasse sõitagi. Sain aru, et saan hakkama ükskõik millise tööga. Et mul on täiesti ükspuha, mis tööd ma teen. Et seal Ameerikas ei pea ma tegema mitte mingisuguseid nägusid ega rääkima, kuidas mu karjäär läheb. Et seal võin ma elada nii, nagu elavad kõik inimesed, kellel on vaja lihtsalt midagi süüa osta.

Ja kindlasti oleks te Tartu kammivabrikus konteineri taga seismist häbenenud seda enam, et te ei saanud sisse ka lavakunstikateedrisse?

See oli minu jaoks kohutav pauk. Tulin sealt Toompealt alla ja nutsin nädalate viisi. Volkonski näiteks mäletab mind sisseastumiseksamitelt. Alles nüüd sel suvel rääkis mulle, et istus vastuvõtul kõrvuti Ita Everiga ja Ever olevat öelnud, et vaata, sellel tüdrukul on näitleja kõnnak. Ent kõnnakust on vähe, et näitlejaks saada. Nüüd muidugi tean, et oleks olnud hoopis katastroof, kui ma sisse oleksin saanud. Ma ju näen näitlejaid, kelle omaaegsed unistused on küll täitunud, aga nad ei ole väga õnnelikud.

Ja pärast ebaõnnestunud näitlejakarjääri arvasite, et teist võiks saada ajakirjanik. Huvitav kannapööre.

Lihtsalt mõtlesin, et see on näitlemisele kõige lähem. Ma ei osanud mitte midagi muud teha peale kirjandite kirjutamise. Aga enne seda pidin ma ju ülikooli sisse saama ja enne seda jõudsin veel tuttavaks saada Mati Talvikuga. See oli sel suvel, kui lõpetasin Viljandi kultuurikooli. Mäletan täpselt, mis ma Talvikule ütlesin. Et ma oleks nõus kas või stuudio põrandal vonklevaid kaableid tõstma, peaasi, et pääseks televisiooni. Ja Talvik vastas, et kui telemajja satud, püüan sind aidata ja kellegagi kokku viia. Ühel päeval Mati võttiski mind uksel vastu, viis programmidirektori juurde, kes küsis, mida ma oskan. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et mitte midagi. Sellega oli jutt otsas. No ja selleks pidin ma ronima sinna kolmandale korrusele!

Kuivõrd te oleksite võinud jääda Ameerikasse elama selles mõttes, et olete hea kohaneja?

Absoluutselt hea kohaneja. Ma kohanesin Ameerikaga hetkel, kui lennuk maandus, ja kohanesin tagasi tulles Eestiga esimese tunniga. Teine asi oli see, et Eestis elavad tütar ja ema. Ja veel mõtlesin, et kaua sa seda selles mõttes mõttetut tööd vehid teha, et sellest mitte miski ei olene. Kuigi oli väga mugav mitte millegi eest vastutada. No et teed viis, kümme, kakskümmend aastat. Aga mis edasi? Et kas inimese elu ei olegi midagi muud, kui et tõstad kuskil liini peal seebikarpi 25 cm paremale või vasakule. Samas oli ajakirjanik minus alati elus. Mul ei kadunud hetkekski huvi elu vastu. Eriti Eesti elu vastu. Seal olles olin ma siinse eluga kindlasti paremini kursis kui praegu.

Paraku illegaalne töö ja passire˛iimi rikkumine tähendab vist seda, et selle maa uksed on teie jaoks igavesti kinni?

Mul ei ole muud kuritegu kui see, et ma ei tulnud tagasi poolteise aasta pärast, mil mu valge kaart otsa sai. Aga selleks ajaks ei olnud ma veel valmis oma mehe juurest ära sõitma.

Kas abikaasaga olete suhelnud?

Ei, me ei ole isegi kirjavahetuses. Pärast 1. juunit 2003, kui lahku kolisime, pole ma teda näinud. Ta küll helistas mu sünnipäeval, aga see oli ka kõik.

Abikaasa elab õnnelikult Ameerikas edasi?

Väga loodan. Ega see õnnelikuks saamine käi üle öö. 15 aastat on ehk miinimum, mis seal enese legaalseks muutmiseks võiks kuluda. Teisalt jälle, ega siis 9 miljonit illegaali seal niisama käed rüpes oma õnne oota. Neid inimesi on ameeriklastel vaja, sest kes siis seda tööd teeks, mille ameeriklased ära põlgavad. Ameeriklane pigem elatub abirahast, kui kantseldab näiteks vanainimest.

Kuidas oli Manhattanil illegaalselt õllekanne tassida?

Siin pressis kirjutati tõesti, et ma kuskil Manhattanil tassin õllekanne ette. See oli täiesti vale. Töötasin küll aasta Colorado osariigis Denveris prestii˛ses hotellis, kus olin administraator. Isegi silt oli mul rinnas, kus nime kõrval seisis Estonia.

Mida administraatori töö tähendas?

Ulatasin inimestele menüüsid, juhatasin nad lauda ja lõin ettekandjate arved kokku. Ja mitte kordagi ei pandud pahaks minu halba inglise keelt. Kõige raskem oli ehk siis, kui toit telliti tuppa, siis oli raske taibata, mida tegelikult tahetakse. Kord ikka küsiti, kas teil seal mõni inglise keele oskaja ka on. Siis tundsin küll, et olen täiesti vales koha. Aga seda vaid üks kord.

Ometi ei töötanud te kõik need viis aastat vaid administraatorina.

Esimene aasta olin torditsehhis, siis hotellis Pittsburgis, aga seal koristasin tube. Fantastiliselt tore töö! Mulle see kohutavalt meeldis. Ja viimased kolm aastat olin ühe vanainimese juures hooldajaks.

Teie jutust koorub välja, et elu Ameerikas oli üks lust ja lillepidu. Kas midagi sellist ka oli, mis ei meeldinud või mis vastu hakkas?

Seitse kuud elu Brooklynis oli ehk kõige ebameeldivam. Kui oled nii kaua Eestis nõukogude asjast lahtisaamist oodanud, siis mina küll ei suuda näiteks Ameerikas nautida 24tunnist elu ainult koos venelastega: me elasime venelaste majas, töötasime koos venelastega, taksojuhid olid ainult venelased ja tänaval räägiti vaid vene keelt. Samas on Coney Island väga ilus koht. Rand oli kohe sealsamas. Aga jah, seal elasid ainult mustad töötud, narkodiilerid ja prostituudid. Ning päras 7 kuud ilma ühegi ingliskeelse sõnata hakkama saamist sõitsime New Yorgist ära, et elada seal, kus oleks raskem.

Kas aga raskem või kergem on pärast eemalolekut Eestist teleekraanile naasta?

Kui peate silmas seda, et kuidas inimesed mind vastu võtavad, siis ainuüksi mõtlemine sellest teeb mind haigeks. See on vist hullem sellest, mida just oma esimest saadet ette valmistades mööda metallredelit tuulegeneraatori tippu ronides kogesin. Siis mõtlesin, et see on kõige kohutavam asi, mis ma elus teinud olen. Peas vasardas kogu aeg, et nüüd ongi käes see õudusunenägu, kus olen korduvalt kuhugi sügavikku kukkunud.

Aga kardan, et tagasitulek ekraanile on veel jubedam. Sest paar viimast kuud muudkui vastan inimestele, et millal saade algab. Inimeste ootused on kruvitud nii kõrgele ja ma kardan neile pettumust valmistada. Rahvas nagu ootab midagi enneolematut. Aga ma ei taha ju midagi enneolematut teha.

Olete öelnud, et te ei ole utopist, ei nõua endale kümmet abilist, et piisaks ühest mikrobussist, paarist kaamerast ja paarist abilisest. Et kõige muuga saate ise hakkama. On see väike soov nüüd täitunud?

Absoluutselt. ETV on nii korrektselt asju ajanud, et mul pole väiksematki etteheidet. Kõik jookseb nagu mööda nööri. Kõige suurem šokk on aga see, et alates 1. augustist ei saa telemaja ette tasuta parkida. Sest ma ei kavatse ju mingeid rikkureid oma saatesse kutsuda. Siia tulevad enamasti need, kelle jaoks juba kohalesõit Valgast või Viljandist on küllaltki kulukas.

Väikse Eesti üks suuremaid probleeme meedias on see, et ratsutatakse ikka ja jälle ühtede ja samade persoonide seljas. Olgu, metsast leitaks teinekord huvitavaid isiksusi, aga ega neidki iga kuuse taga istu.

Loomulikult on see probleem. Mis tähendab kohale sõitmist, paljude kuuskede tagant otsimist ja veenmist, et inimene ikka stuudiosse ka tuleks.

Kümnetelt Ameerika telekanalitelt võib näha tele-show’sid, kus koduperenaised perversse ekshibitsionismiga oma elu ja iseennast lahkavad. Kuivõrd on see saatejuhi osavus inimesed rääkima panna või on ameeriklased nii edevad, et on nõus ükskõik mille nimel telepurki minema?

Selliseid saateid ei vaadanud ma üldse. Aga see on tõesti arusaamatu, mis neid rääkima paneb. Olen sellest rääkinud ka paljude ameeriklastega ja täpset vastust ei tea keegi. Üks võimalus on, et neile makstakse. Aga teine asi on see, et Ameerika on nii suur ja seal televiisorisse pääsemise nimel ollakse valmis ükskõik milleks.

Kuivõrd on õige või vale, et ajakirjanik, kes on võtnud nõuks piiluda teiste inimeste magamistuppa, oma eraelu varjus hoiab?

See on absoluutselt vale. Sest kui mina oma elu varjaksin, miks peaksid siis nemad mulle oma elust rääkima. Ainult et oma saates püüan ma seksist ja igasugu allapoole vööd asjadest hoiduda nii palju kui vähegi võimalik.

Aga miks te Ameerikas elades intervjuudest keeldusite?

Elukirjale ja Nädalale ma ju andsin intervjuu ja keegi rohkem ei küsinud.

Ameerikasse läksite kahekesi, tagasi tulite üksi. Jälle närib üksiolemine hinge?

Viimane aasta, mis ma Ameerikas juba üksi olin, oli kindlasti mu elu üks õnnelikumaid aastaid. Ja usun, et ma ei ole üksi. Füüsiliselt küll, aga mitte oma hinges.