Inimesed

Legendaarne Kuku klubi – kunstnike teine kodu 

Jaanus Kulli, 5. august 2004, 00:00
SALVADOR DALI PEIED: 9. veebruaril 1989. aastal peeti Kuku klubis Salvador Dali peieid. Üritust austas oma kohalolekuga loomingulise üldsuse paremik. Vasakult Lemming Nagel, Urmas Muru, Ando Keskküla ja Volk. Postamendil Pireti sääred.Foto: Erakogu
«Kui linnavalitsus keelaks homme mobiiltelefonid ja elektronposti, nii nagu ta on keelanud öise õllemüügi, oleks Kuku ülehomme pungil rahvast täis, sest kohe tekiks vajadus suhelda ja uudiseid vahetada,» ennustab maalikunstnik Lemming Nagel kunstiklubi utopistlikku taassündi.

30ndatel aastatel boheemlasliku ööklubina uksed avanud KuKu Klubi (Kujutavate Kunstide Klubi) on üle elanud paremaid ja halvemaid päevi. Praegu on käes pahad päevad. Vähemalt nende kunstnike, moosekantide ja kirjameeste arvates, kes Hruštšovi-aegsest sulaajast alates, kui Kuku taasavati, pool oma elust Kuku keldris on veetnud. Nii avameelitseb sisekujundaja Ene Ammer: «Mina olen siin klubis vedelnud oma elust vähemalt 20 aastat.» Ja loomulikult polnud ta üksik sõdur lahinguväljal.

«Arvatakse, et kunstnikud on sellised lollikesed, jobukesed, tobukesed ja jotakesed, kes käisid Kukus inspiratsiooni otsimas. Et ühe nurga tagant tuleb välja inspiratsioon, teise nurga tagant muusa ja mis siis see pilt pole valmis virutada. Et sellepärast seal käidigi,» muigab Nagel mõrult. «Minu meelest käidi seal pigem informatsiooni vahetamas. Võib-olla on see tobe mõte, aga KuKu Klubi, nagu ta aastaid oli, hääbus paljuski sellepärast, et tuli mobiiltelefon ja elektronpost. Suhtlemisvajadus võttis teistsuguse vormi.»

Ja raha sai teise kaalu.

«Nii kui kroon tuli, jäid kunstnikud vaeseks. Sellest sai Kuku allakäigu põhjus,» leiab Ene Ammer. «Kohvitassi eest 15 või 25 krooni on kunstnikule liig. Ta peab pidu parem kodus.» Ka vanameister Ants Viidalepp ahastab: «Praegu on nii, et ma ei lähe klubi ligigi – 15 krooni kohvitass! Prr!» Kuku võimalikku taassündi näeb selle kunagine legendaarne ettekandja Piret Luigend ainult kinnise klubina. «Siis võiks sel tulevikus kohta olla,» arvab Piret.

«Nüüd juhtub Kukusse väga harva, sest igasugust võõrast rahvast käib siin ja raha ka enam pole,» nukrutseb Ammer kõledalt tühjas Kukus. «Vist on infokanalid muutunud või on asi vanuses, aga enam ma sinna väga ei kipu,» ütleb ka Nagel. Kirjanik Andres Vanapa on siiski optimistlikum: «Klubi käis alla sellepärast, et vana generatsioon suri. Tulid uued kohad. Aga nüüd näikse ta uuesti ärkavat. Noorem kunstnikkond tuleb taas siia.»

Jätame homme vahele, aga...

Ent veel paarkümmend aastat tagasi oli kõik teisiti. Ene Ammer: «Eks see Kuku ikka teine kodu oli, toidud olid odavad ja head, alati hea seltskond.» Ka kunstnik Ants Viidalepa sõnul oli ta elus aeg – ja nagu ta toonitab – väga pikk aeg, kui sai rohkem klubis kui kodus elatud. «Sain millegipärast kole hästi läbi Valdo Pandiga. Ega enne minema saanud, kui klubi kinni pandi. Teinekord võtsime pudeli konjakit Kukus ära ja teise veel kaasa. Istusime seal ikka päris hoolega. Vahel leppisime kokku, et jätame homme vahele, aga kus sa sellega... Kui sa oled vabakutseline ja teed päev otsa tõsist tööd, siis on hea õhtul sõpradega kokku saada.»

Samuti nagu seltskonnast pajatatakse legende ka Kuku kokkadest ja ettekandjatest. Juku oli Eesti ajal töötanud Lindeni restoranis. Juba 1939. aastal esimest korda jala klubi ukse vahele poetanud Andres Vanapa mäletab, kuidas kord pidanud Kuku kokad omavahel sünnipäeva. Vanapa kutsuti ka mesti. «Juttu oli väga vähe, ma ei teinud suudki lahti. Kui korraga tuli joviaalne Juhan Smuul, püüdis väga oma mees olla ja pani uue konjakipudeli paku peale. Juku ütles siis väga rahulikult: noormees, minge ära, me istme siin omavahel.»

Sõjaeelsest Kukust mäletab Vanapa legendaarset ettekandjat Mercedest, kes tegi kunstist ja kirjandusest huvituvatele noortele boheemlastele-koolipoistele kohvi või teed välja.

Piret ajas naised hullumiseni armukadedaks

80ndatel aastatel oli üks legendaarsemaid Kuku ettekandjaid Piret. «Ta meeldis nii meestele kui ka naistele,» meenutab Ammer. «Piret oli ääretult seksikas, tal olid alati avar dekoltee, lühikesed seelikud ja kuskilt midagi lahti. Ja ta oli ise väga kena. Kõndis just nii, nagu vaja oli. Mõni naine oli Pireti peale nii kade, et pidi hulluks minema.»

«Olin olnud klubis vaid nädala tööl, kui juba küsiti: oota, mitu aastat sa oled siin olnud,» naerab Piret. Kukusse tööle läks ta 1986. aastal. «Ometi oli algul kole hirm, sest oli hoiatatud, et siin võetakse õudselt raskelt omaks.»

Piret võeti ruttu omaks. «Kõik olid kuulekad ja hästi leebed,» ütleb Piret. «Kes oli rohkem ära väsinud, seda ei jäetud kunagi niisama istuma, telliti kohe takso. Kui liiga palju raha kaasas oli, võeti see ära, sest rahaga on ohtlik välja minna. Järgmisel päeval anti see tagasi. Omainimene sai siia alati sisse, ka siis, kui ta väga purjus oli. Pigem toodi sisse, et ei läheks kuskile kakerdama. Õudselt hoiti oma inimesi. See oli ikka kui üks pere. Mina armastasin kõiki ja kohe tundsin, et kõik armastavad mind ka. Iga päev algas kui etendus. Võtsin kandiku kätte ja hops!, astusin üle klubi läve. Siis hakkas minu etendus. Kes aga hakkas põlve silitama, see sai hoobilt kandikuga vastu pead,» naerab Piret.

Pireti meelest oli Kukus kõige kreisim Gorbatšovi ajal, kui kogu klubi timmis napsi kohvitassidest. Mõni tollane harv väliskülaline, kes oli tulnud klubisse lõunat sööma, ei saanud sealt aga enne õhtut välja, sest olid kohvitassi-petisemängust sedavõrd lummatud. Alkoholi võis siis juua alates kella viiest, aga tavaliselt oli selleks ajaks viin otsas.

Ene Ammer mäletab ka ühte varem tsirkuses töötanud Kuku šveitserit, kes kandis kikilipsu, mille sisse oli peidetud sinine ja punane lambike. Kui uksel tervitas, oli tal alati üks käsi taskus, millega lampe vilgutas.

Klubi oli kinnine koht ja võõrad sinna ei pääsenud, kui, siis ainult koos klubi liikmega. Ants Viidalepp, kes oli kümme aastat klubi president, teab rääkida, et kui klubi liikme külaline ennast halvasti ülal pidas, sai klubi liige kuu aega külastuskeeldu.

Arhitektide kolmikhüpped laudade vahel

Sai ka võlgu juua, aga järgmisel päeval pidi võla ära maksma. Oli ka avala käega mehi. Andres Vanapa meenutab hea sõnaga just seitsmekümneseks saanud arhitekt Allan Murdmaad. «Väga värvikas kuju,» kiidab Vanapa. «Tegi Vene ajal küll liiga palju monumente, aga jube andeks ja särav poiss. Ja kui Allanil oli raha, siis ta tavaliselt tõi suure juustukera, tellis kümme pudelit veini ning terve kõrts jõi tema arvel.»

Teinekord jälle läinud Viidalepp Kukusse ja seal istunud üks rahvanäitleja koos oma daamiga. Rahvanäitleja oli juba kõva auru all ja hüüdnud üle saali: kunstnikud, kunstnikud, mis te teete? Hobuseid maalite. Viidalepp kostnud vastu, et nad ei maali ainult hobuseid, vaid ka sigu, lambaid, lehmi ning rahvakunstnikke.

Eks seal ole igasugu lollust tehtud, tunnistab Lemming Nagel. «Olen näinud, kuidas tuntud arhitektid hüppasid laudade vahel kolmikut. Aga kes sinna väga kauaks hüppama jäi, see haihtus ka oma töödes ja tegemistes. Ei ole päris nii, et oled igal õhtul nii Kukus kui ka loomingus kõva mees.»

Lemming meenutab, kuidas ta poisikesena elas ühes majas kunstnik Elmar Kitsega, kes tõusis hommikul kell viis ja maalis üheksani. Läks siis poole kümne paiku poodi veini järele, äratas üles kõik eelmise õhtu sõbrad, kes veel laia und lasid. Kitsel oli juba nelja-viietunnine tööpäev seljataga.

Pagari tänava poisid kui omad joped

Lemming Nageli sõnul oli Kuku ennekõike maandumise ning informatsiooni vahetamise ja kogumise koht. «Ja kõik teadsid, et eks mingi info tilgub sealt ka kõikvõimalikesse organitesse, ka nemad pidid ju teadma, kui kaugel on rahva õiglane viha,» naerab Nagel. «Eks see Kuku oli võimudele oluline koht. Selle pinnalt oli hea jälgida ja kontrollida, kes mille üle ja kuidas viriseb.»

Ants Viidalepp mäletab, kuidas kolmele julgeolekumehele pika kraaklemise järel tuli klubi kaart välja kirjutada. «Tõid oma pildid ja võtsime nad siis vastu. Paari päeva pärast oli Kunstnike Liidu juhatuse koosolek, kus kandsime ette, et need ja need sealt asutusest on vastu võetud.»

Üks legendaarsemaid nuhke, kes pidevalt Kukus istus, oli major Raus. «Eks ta ise ka teadis, et kõik teda teavad,» ütleb Ene Ammer. «Mõni nosu oli veel, neid teadsime ainult nägupidi. Aga Raus ütles otse välja, kes ta on. Naljamees oli. Noriti tema kallal ikka tugevasti, ega temasse hästi suhtutud. Ta ikka häiris, aga kõik võtsid teda kui paratamatust.»

Kord sattus Vanapa nuhiga ühte lauda. «Mul oli nii hea tuju. Olin nii inimrõõmus! Kõike andestav, kõike mõistev! Eks ma olin tuuris ka ja hakkasin siis teda trööstima, et inimesel peab üks amet olema, et pole vaja sellepärast veel kurvastada. Rääkisin täitsa südamest, mitte nöökimise pärast. Aga tema vastas mulle selle peale, et ma ajavat riigivastast juttu.»

Kuku klubi värvikad elanikud
Lemming Nagel

See ei olnudki väga kauges minevikus, kui hommikul kell kuus helistab mulle kodanik T. P. Et tal on väga külm. Et kole hirmus külm on. Samas kuulen telefonis klaasiklirinat ja kiljumist. Küsin, et kus sa oled. Selgus, et klubis. Siis oli klubi praeguses Wiiralti kohviku ruumides. Sõber oli jäänud kuidagi luku taha ega saanud välja.

Ma siis ütlesin, et enne üheksat sa vaevalt välja saad. Et sa seal üksi oled, seda ma ka ei usu, sest kuulen, kuidas naised kilkavad ja klaase ümber ajavad. Sõber aga vastu, et mis naised, need on suured rotid, kes siin ringi patseerivad. Nii oligi, et sõber oli jäänud kuidagi kahe silma vahele ja luku taha. Näitusel ta ei jää kahe silma vahele, aga seal jäi.

Andres Vanapa

Kõige markantsemad kujud olid seal graafikud Richard Kaljo ja Esko Lepp, kes oli ühe käega. Kui Lepp tujus oli, seisis ta trepil, peitis oma vasaku käe põue ja teatas üle saali: Marx, Lenin ja Esko Lepp, kas oli kuulda.

1974. aastal ilmus mul esimene luulekogu «Pihlakaviin». Kuradi hea tunne oli sees, ikkagi esimene raamat. Joon Kukus konjakit ja vaatan, et Kaljo istub kolm-neli lauda edasi. Kaljo oli tujus ja ma palun jumalat, et ta minu juurde ei tuleks. Aga tuli ikka. Istus lauda ja ütles: ma oleks sulle parema kaane teinud. Ma oleks teinud sulle roosa v... sinisel taldrikul. Kõik kuulsid seda ja mul oli kuradi piinlik.

Teinekord olin ma ise parajas tujus, tirisin kotist välja kuskilt Niguliste kaevamistelt saadud pealuu ja lõksutasin klubis sööjate poole selle hambaid. Aga oli lõunaaeg ja Kukus einestasid korralikud inimesed, nagu Aadu Hint ja Beekmanid. Aadu Hint tuli siis minu juurde ja ütles, et ärgu ma nii tehku.

Lauake, kata end!

Kuku klubist läks lift üles Kunstnike Liidu esimehe kabinetti. Selle liftiga põrmustati Moskva komisjone. Kui noomivad või heatahtlikud jutuajamised olid läbi, hüüti alla: nüüd! Ja kui muinasjutus vuras üles hea ja paremaga kaetud lauake. Moskvalased olid põrmus. Et oleme kõike näinud, aga niisugust asja näeme esimest korda.

Sitt lugu

Asusime kolmekesi pukkide otsas, nutumüüri ääres, ning ulgusime. Ei ulgunud mitte kurbusest, vaid elujanust. Meil polnud kolme peale kopikatki taskus. Sitt lugu. Kurk kuivas ja tasku tühi.

Meie lõpetasime, ent kirjanik M. jäigi ulguma. Tõstis koonu lae poole ja tegi haledat häält. Tal oli endast kahju. Oli võtnud naiseks endise miilitsa, kes keelas toas suitsetamise ning kupatas lõpuks abikaasa korterist välja. Nüüd elas M. maal – vanemate pärandatud hütis.

Baari perenaine, lugupeetav, tuli leti tagant meie juurde ja ütles, et kui M. ulgumist ei jäta, siis laseb ta šveitseril meid välja visata.

Katkend Andres Vanapa novellist «Edasi ja tagasi, kõrvale ja alla»

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee