«Venelased Sinimägedest läbi ei murra!»

«Kui oled juba mõni aasta sõjasupis ja seda möllu näinud, siis ei mõtle enam enda nahale,» kinnitab sauelane Heino Reigo. Sinimägedes lahingut löönud mees lisab: «Need, kes jäävad arutlema ja viivitama, langevad lahingutes esimestena.» Pataljonis Narva võidelnud Reigole kinkis saatus sõjas küll elu, kuid ei kaitsnud teda haavata saamise eest. «Kui sa oled paigal, kuulad üle enda pea lendavaid mürske,» paljastab ta lahingus ellujäämise retsepti. Juhtub mürsk vilistama, kukub see kas ette või taha ning säästab võitlejat.

Ka keilalane Robert Helde kinnitab: keset hirmsat lahingumöllu mõtlevad kõik olevikule. «See, mis sinust saab minuti, tunni või päeva pärast, pole enam oluline,» selgitab ta. Mõlemad Sinimägede veteranid aga kinnitavad ühest suust: vastupanule innustas neid kirjutamata hüüdlause: venelased siit läbi ei murra!

60 aastat tagasi alustas Punaarmee Kirde-Eestis hiiglaslikku pealetungi. Saksa väejuhatusel ei jäänud muud üle kui enda üksusi tasapisi tagasi tõmmata. 22.-23. juulil alustati taandumist Narvast mõnikümmend kilomeetrit läänes asuvale nn. Tannenbergi liinile. Samal ajal pidas kokku ligi 50 000–60 000 meest, nende hulgas ka 20. SS Eesti diviisi võitlejad vihaseid kaitselahinguid.

Kuid Punaarmee rühkis edasi.

26. juulil vallutati tühi ja maatasa Narva. Viimane tiivustas kõrgemaid Nõukogude kindraleid. Peastaap nõudis: 7. augustiks olgu Rakvere igal juhul vallutatud!

Päeval kui Punarmee võttis Narva, oli nooremleitnant Reigo koos pataljoniga Krivasoos. Järgmisel hommikul tuli käsk: Narva pataljon peab minema Sinimägedesse!

«Rännak algas lääne poole. Kõik teed olid taanduvaid sakslasi täis ning rinnet suurt enam ei olnud,» meenutab toona 21aastane mees.

Midagi rõõmustavat Sinimägedes nad ei kohanud. Ka seal oli rinne lagunenud ning venelased peremehetsesid juba idapoolsemal tipul ehk Lastekodumäel.

Künka ja raudtee vahele jääb umbes kilomeeter. Seal nn. Hundikurgus asus kunagi kaevikuterida. «Aga need olid punaarmeelased tulistades nii segi tampinud, et väga palju enam järel polnud,» kirjeldab Reigo.

Lootusetu pilt ajas noored mehed pisut paanikasse, sest vastase ülekaal tundus masendav. Saksa korpuse juht Felix Steiner andis välja päevakäsu: merest Peipsini kulgevat Tannenbergi liini tuleb kaitsta viimse meheni! Igaüks, kes lahkub positsioonilt käsuta, lastakse maha!

Külma närvi hoidis aga Narva pataljoni ülem Hando Ruus. Kogenud ohvitser andis Reigole korralduse, et viimane koostaks rünnakrühma. Mehed pidid kõigepealt võtma Hundikurgus siksakina kulgevad kaevikud ning sealt edasi Lastekodumäeni tungima.

«Õhtupoolikul hakkasime liikuma. Aga venelased nägid meid mäe otsast justkui peegli peal,» kirjeldab mees.

Narva võitlejad hiilisid veidi lähemale. Kuid kohe kostitati neid Lastekodumäelt sellise tulega, mida polnud ka julgemates unenägudes nähtud. «Seda anti kõikidest aukudest ja torudest, mida üldse ette kujutada annab.» Kohe hakkasid liikuma ka tankid, avades eestlaste ja sakslaste pihta turmtule.

Heino Reigo jõudis siiski vanade kaevikuteni. Viimasel käänakul lösutas suur maakivi. Suur rahn saigi noormehele saatuslikuks. Venelaste tulistatud tankimürsk tabas hirmsa jumakaga rahnu. Mürsu- ja kivikillud lendasid justkui vihm laiali. «Minu selja taga seisnud sakslane sai kogu supi endale kaela. Ta sai õnnetult otsa,» muretseb ta siiani kaaslase kurva lõpu üle. Kogu ülejäänud surmakülvav laadung lendas aga Reigole paremasse külge. Keha oli kilde täis ning parem käsi rippus jõuetult. Läbi jubeda valu lonkas mees kuidagi staabini, kus velskrid ta haavad kinni sidusid. Veel samal õhtul viidi ta rongiga Rakverre ning sealt edasi Aaspere mõisa laatsaretti. «Mul oli õnne, sest algul taheti käsi maha võtta. Aga ma ajasin vastu.»

Haavatasaamisega Sinimägede lahingu algul oli Heino Reigo sõdimine lõppenud ning ta viidi ravile Haapsallu. Kuid mõtetes oli ta endiselt Kirde-Eestis, kus kaaslased said veel mõnda aega sellist mahvi, mida varem ega hiljem ei kogetud.

29. juuli varahommikul langes Saksa positsioonidele eriti hull mürsulaadung. Kirjanduse andmetel künti kõrgendikel maa kolm korda üles. Õhus lendas peaaegu sada Vene lennukit, mis Sinimägesid pommirahega üle külvasid.

Vana lahingumees Felix Steiner võrdles põrgut I maailmasõja-aegse Verduni lahinguga.

Kaheksa päeva varem nooremleitnandiks saanud Robert Helde uuris samal ajal Männikul uut relvastust. Kui Sinimägedes läks tuliseks, kutsuti ka Narva pataljoni 3. kompanii ülema kohusetäitja Narva alla. Kõrvus olid toona 20aastasel mehel Vabadussõjas võidelnud isa sõnad: poiss, sinu koht on rindel, mitte tagalas!

Kui Helde 2. augustil Auvere jaamas rongilt maha astus, kutsus pataljoniülem Hando Ruus ta enda juurde. «Enam kui sajast kompanii mehest on võitlusvõimelised vaid viisteist,» avaldas ta nooremleitnandile tõe.

Ülejäänud olid vähem kui nädalaga saanud kas surma või haavata.

Lahingumöllu sattus Helde 3. augustil. Samal ööl oli legendaarne pataljoni kompaniiülem vanemleitnant Oskar Ruut hävitanud granaadirusikatega kolm Vene tanki. Kuid neljanda tanki mürsk tabas teda pähe. Sõjamehe surnukeha jäi kahe mäe vahele eikellegimaale.

«Kui ma vastu hommikul kohale jõudsin, hiilisid paar meest teda ära tooma,» meenutab Helde oma esimest lahingupilti. «Kuule ja mürske lendas nagu murdu. Kuid kõik mehed tulid eluga ning komandöri surnukehaga tagasi.» Esialgu maeti kangelane Jõhvi, praegu puhkab Oskar Ruut Toila kalmistul.

Möll Sinimägedes aga jätkus. Vahepeal oli peetud veriseid heitlusi Grenaderi kõrgendikul. 20. SS Eesti diviisi juhti Augsbergerit asendas rügemendiülem Harald Riipalu. Tema juhtimisel vallutasid eestlased vihase lahinguga kõrgendiku venelastelt tagasi. Nii teda kui ka pataljoniülem Paul Maitlat autasustati vapruse eest Rüütliristidega.

Kuu esimesel nädalal ründas Punaarmee eriti raevukalt, sest 7. augustiks pidi Rakvere kohal lehvima punalipp.

«Põhiliselt tulistati ja rünnati öösel. Paar tundi jutti,» meenutab Helde.

«Päeval oli suhteliselt vaikne, vaid Vene täpsuskütid luurasid.» Nad üritasid tabada vähegi ettevaatamatumaid mehi. Kes kaevikust pea välja pistis, see kohe pihta sai.

«Mul kõrval sõber korraks tõusis ja vaatas, ning sai surma,» on Heldel meeles.

Erinevalt Punaarmeest, kelle relvastus ulatus snaipripüssist rasketankini, olid eesti meestel vaid kerged käsirelvad ja granaadid, millega pealetungijaid ohjeldati. Pikkamööda sai aga Punaarmee komandöridele selgeks, et massiga Sinimägesid ei võta. Lausrünnakute asemel alustati varsti pikka ja hiilivat positsioonisõda.

9. augustiks oli Narva pataljon juba nii räsitud, et mehed vahetati uute üksustega välja. «Me läksime varsti Krivasoo rindele Narva jõe juurde sohu,» räägib Robert Helde. Ootamatult aga sõitis meestele mööda ajutist raudteed vastu dresiin. Viimasel veeti haavatud sakslasi, kes meeletus valus oigasid. Nende punker oli saanud täistabamuse.

«Vaat see pani küll kukalt kratsima. Meie läksime ju samasse paika,» kirjeldab ta toonaseid tundeid.

Uus ülesanne oli meestel peilida välja, kuhu on venelased pannud kuulipildujapesad. Ühel luureretkel jäid aga Helde ning ta kaaslased keset sood turmtule alla. Et ennast päästa, tuli neil kükitades ja selg ees mitusada meetrit vees sumbata. Lõpuks jõudsid nad tervetena punkrisse.

Sinimägedelt lahkuti võitmatult. Punaarmee viis Eesti vallutamise pealöögi lõuna poole ja kotti sattumise vältimiseks tõmbas Saksamaa oma üksused ära.

Rängad lahingud Narva all ja Sinimägedes kestsid 1944. aasta suvel mõne nädala, kuid on Eesti pinnal peetutest veriseimad. Rindejoon kulges 1944. aasta suvel Soome lahe äärsest Mummasaarest kuni Vasknarvani.

Punaarmee kaotuste suurust on hinnatud erinevalt. Kuid ainuüksi Sinimägede ründamine maksis Nõukogude allikate järgi vähemalt 12 000 surnut.

Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused haavatute ja surnutena. Need ulatusid samuti mitmekümne tuhande meheni. Kokku võitles kahel poolel ligi 100 000 meest.

Põhjast lõunasse võitlesid Saksa pool: Alfons Rebase rügement, SS-rügement DeRuyter, Lastekodumäel flaamide vabatahtlik pataljon Langemarck, sellest lõunas 24. SS rügement Danmark, pataljon "Narva", rügemendi Danmark II pataljon, 23. SS-rügement Norge, 11. Ida-Preisi diviis, 58. diviis, 225. diviis, 170. diviis ning edasi Peipsi järveni piirikaitserügemente ühendav 300. jalaväediviis.

Lisaks olid Tannenbergi liinil kaitsel ka Narva alt taganenud 285. jalaväediviis ja muid üksikväeosi. Kokku oli kaitsel ligi 60 000 meest.

Allikad: Mart Laar: «Eesti 1944 tundmatu autori silme läbi» ja ajakirjandus

20. SS Eesti Relvagrenaderide diviisi kokkutulekuga tähistakse täna Vaivara vallas Sinimägede lahingute aastapäeva. See algab 10.45 kogunemisega Grenaderimäe jalamil, kokkutulek avatakse pool tundi hiljem mälestusväljakul.

Kokkutuleku kavas on tervitusi, ettekandeid, langenute mälestamine ning pärgade panek memoriaalristile. Kell 12.30 järgneb käik lahingupaikadesse ja Vaivara surnuaiale.

Päeva lõpetavad sõdurilõuna ning vanad võitluslaulud.