Eve Kivi: Dean Reedi surm polnud enesetapp, vaid mõrv (1)
«Ma ei usu seda. Ei usu, sest mul on kindlaid andmeid. Üks Moskvas KGBs töötanud inimene ütles mulle, et Reed tapeti. Reed hakkas saama ähvardusi pärast BBCle antud 20minutilist intervjuud (ilmselt peab Kivi silmas intervjuud Ameerika telekompanii CBS saatele «60 minutit» – toim.), milles ta kinnitas, et tahab pärast 17 aastat Saksa DVs elamist väga tagasi koju USAsse minna. Seda teavad kõik ameeriklased. Seda rääkis üks tema ja minu parimaid sõpru, kelle kohta tuli hiljem välja, et ta on suur kaageebeenik.
Kunagi ju tollal ei teadnud, kes keda luuras ja kes tegelikult su ümber olid, kes sulle sõpradeks trügisid. Isegi mul oli nn. sõbranna, kes tegelikult teenis teatud organit.
Käisin sel N. Liidu luurajast hispaanlasel möödunud aastal tema suvilas külas. Naine on tal venelanna... Palju asju langeb kokku, eriti pärast seda, kui hakkasin teadlikult mängu jälgima.»
«Dean ei rääkinud sellest mulle midagi. Huvitav, miks ta oleks pidanud endale otsa peale tegema? Mille pärast?!
Ehkki viimane kord, kui ta mind kohtamisele kutsus, ma ei läinud... Ta käis siis Renatega Moskvas. Helistas veel Eesti saatkonda, aga ma läksin ära. Olen end selles süüdistanud, miks ma ei jäänud. Olin tulnud just Rostovist kontserte andmast, seal oli halb vesi, tegi mu näole punased täpid ja vistrikud. Selline ärritus oli. Ja ma mõtlesin – issand jumal, kuidas ma sellise näoga ta juurde ilmun...
Renatel oli veel poeg ka kaasas, see 9kuune. Kes muide ei olnudki Deani laps. See on selle Alexandri, ühe re˛issööri laps! Seda teab terve Saksamaa. Kui Gojko (jugoslaavia filmistaar Gojko Mitić – toim.) käis Tallinnas, küsisin tema käest ka. Gojko ütles: muidugi ei ole see Deani laps.
Tütar, jah, see oli tema laps, selle eelmise Deani abikaasa, Erich Honeckeri (Saksa DV kauaaegne juht – toim.) kaugelt sugulase Wiebkega. Mis ta perekonnanimi oligi... Wiebke Dornbach või mis kurat... See peletis. Ma hüüan teda peletiseks.»
«Väga sümpaatne. Dean ütles mulle tema kohta, et ma vist leidsin endale sellise sõbra nagu oled sina. Et oleme Renatega paljuski sarnased. Aga pulmad tulid kuidagi nii järsku... Alles ta sellest Wiebkest ju sai lahti...
Kuid ilus Renate ei olnudki, aga niisugune stiilne. Mulle täiesti meeldis. Ehkki me temaga ei suhelnud. Me ei tundnudki teineteist. Ehk oleksin tundnud, kui oleksin tol korral kohtumisele jäänud...»
«Ta ütles mulle, et teda ähvardati. Ja kui ma küsisin, mille pärast, siis ta vaikis. Mäletan, ta oli võtetel kas Ungaris või Saksamaal, kui ta helistas ja seda ütles. Samal ajal öeldi, et tagasiteed tal enam ei ole.»
«Vaat selline lause öeldi. Mõtle, kuidas tahad.»
(Eve naerab.)
«Muidugi. Ja kuidas ta veel Erich Honeckeri tervitas, kui ta lahutas Wiebkest ja Honecker nimetas teda seepärast hullumeelseks? Miks ta pidi Honeckerile kirjutama? Dean ütles mulle need laused: «Kuidas ma neid vihkan! I hate them! How I hate them!» Ja ta vihkas Ida-Saksamaad ja ta vihkas saksa kommuniste. Ta vihkas seda elu seal.
Aga et ta armastas pikki kirju kirjutada, seda ma tean. Suuri pühendusi ja suuri lugulaulusid. Sotsialism oli tal selleks ajaks ammu peast läinud. Algul ta sõimas mind selle eest, nimetas mind kontraks, oma riigi kontraks, aga pärast tunnistas, et Eve, kõik, mis sa rääkisid, oli õige. Me kõnelesime sellest vannitoas voolava vee taustal, sest kõikjal võisid olla pealtkuulamisaparaadid...»
«Võib olla varem kirjutatud ja osa hiljem juurde kirjutatud. Millest nad tahavad nüüd ennast puhtaks pesta? Kas sellepärast, et film hakkab üle maailma levima?»
«Renate maksti kinni. Seda ma tean, sest Renate ei andnud möödunud aastal mingit infot Mosfilmi dokumentaalfilmi tegijatele, kes tegid filmi Dean Reedi elust ja loomingust. Kus minagi võtetel käisin. Film pidi juba tänavu märtsis-aprillis valmis saama.»
«Ei ole, sest nad võtavad vaatluse alla vaid Deani elu Saksamaal.»
«Ma rääkisin ühele Ameerika-sõbrale sellest. Tema kõneles omakorda Brad Pittile. Ja Brad oli öelnud, et tema ei suhtle.»
«Hanksiga, jah. Ei suhtle. Nad teavad, tunnevad, aga neil on oma konfliktid ja nad ei suhtle. Noh, nad peavad ju alandavaks, kui Brad hakkab helistama Hanksi mäned˛erile või peilima Hanksi, et räägi nüüd sellest mulle.
Aga et Hanks mängib Reedi, kes oli nii peenekoeline ja intelligentne mees nagu Robert Redford... Ta on ju nagu vene matross! Ei, ta on tore näitleja, aga see tema tüpaa˛ ei sobi ju üldse... Pealegi pole ta üldse kena. Temas ei ole mingit võlu, ei tea, kelle ta võiks ära võluda...»
«Ei tea, ei tea... Nad käisid ju isegi Renate juures rääkimas. Ja kas Renate siis rääkis kõike... Temaga on ju ka nii imelikud asjad, et ta kardab siiamaani Reedi. Kartis, et Reed töötas nelja välisluure heaks, et ta oli neljakordne topeltagent. Need on tema sõnad ühest lehest. Olevat töötanud küll venelastele, ameeriklastele, sakslastele... Issand jumal!»
«Lugesin sellest lehest. Aga need endised parteijuhid on ju nii vanad, seniilsed juba. Honecker ammu surnud, suri vähki, sai oma palga! Seal ei ole ju enam kedagi, keda küsitleda. Ja tiillased, kellele Dean andis oma ema majas varjupaika, on ammu läinud. Neilt oleks küll saanud midagi teada.
Üks meie tiillasest sõber ütles kaheksakümnendate lõpul, et ära sina enam Saksamaale tule. Et siin, Saksamaal leidub veel järvi... Ja mulle anti KGB poolt lahkesti luba minna ilma küllakutseta Saksamaale Reedi matustele. Võib-olla taheti mindki mättasse lüüa...»
«See oli 12. juunil 1986. Reed oli viis päeva kadunud, surmast anti teada alles 17. juunil. Dean ütles mulle unes: «Sina pead seda tegema, sina pead seda tegema...» Kordas mitu korda. Lugesin kokku – kaksteist märga taskurätikut oli tema kohvris. «Sina pead need puhtaks pesema!» ütles ta. Kordasin omaette: «Twelve, twelve, twelve...» Ärkasin üles, ja ma olin nutust üleni märg... Kella kuue ajal hommikul. Ja Dean oli leitud kella viie ajal. Just ilmselt kella viiest ma hakkasin seda und nägema... Nii et ütles unes oma õige tapmise päeva ja pärast visati ta järve. Ja hispaanlasest endine KGBlane Alberto kinnitas mulle, ütles mitu korda, et oni jevo ubili (vene k. nad tapsid ta – toim.).»
«Jah, ma teadsin seda.»
Dean Reed sündis Denveris Colorados 22. septembril 1938. aastal. 1958. aastal läks ta Hollywoodi, kus sõlmis Capitol Recordsiga plaadilepingu. Tema kolmas singel «Our Summer Romance» sai Lõuna-Ameerikas väga populaarseks ning ta otsustas sinna turneele minna.
Elvis Presleyst kuulsamana nautis ta edu Tiilis, Peruus ja Argentinas. Lindistas plaate, mängis filmides ja Buenos Aireses oli tal oma telesõu. Reedi tunti Mr. Simpatia nime all, sest ta laulis tasuta barrio’des (vaeste linnaosades) ja vanglates ning protestis USA poliitika ja aatomipommi katsetuste vastu. Reed oli vasakpoolsete vaadetega, kuid komparteiga ei ühinenud ta kunagi.
1966. aastal saadeti ta Argentinast välja ning ta sattus Rooma, kus mängis aastaid itaalia spagetivesternites. Samal aastal võttis ta ette esimese kontserttuuri Nõukogude Liidus ning saavutas Ida-Euroopas superstaari kuulsuse. Reedil oli pahandusi USA riigivõimudega, sest ta protestis Vietnami sõja vastu ning osales rahvusvahelistel rahukonverentsidel.
1973. aastal kolis Reed Ida-Saksamaale (SDV), kus plaadistas mitmeid albumeid ja mängis paljudes enda kirjutatud ja lavastatud filmides.
Viimane külaskäik USAsse 1985. aastal inspireeris Reedi kodumaale tagasi pöörduma, et seal esitada oma uut käigusolevat projekti – filmi AIMi ja FBI vahelisest sõjast Wounded Knees 1973. aastal. SDV ja NSVL ühisprojektil kulus käikulaskmiseks aastaid. 17. juunil 1986, paar päeva enne võtete algust Krimmis leiti aga Reed Ida-Berliinis oma kodulähedasest järvest surnuna. Reedile SDVs lähedal olnud isikud arvasid, et tegu oli enesetapuga, tema USA sõbrad ja perekond aga kahtlustasid, et ta mõrvati.
Kuigi Reed elas Ida-Saksamaal ja oli Ida-Euroopas väga populaarne, ei loobunud ta USA kodakondsusest.
Kahtlustatakse, et KGB tappis Reedi. Mõni kuu enne surma andis ta intervjuu USA telesaatele «60 minutit», kus ta teatas, et tahab USAsse tagasi pöörduda.
IMDB
Kommentaarid