KANGELASED: Apollo 11 meeskonda kuulusid (vasakult): Neil Armstrong, Michael Collins ja Edwin Buzz Aldrin.Foto: NASA kodulehekülg
Inimesed
17. juuli 2004, 00:00

«Hiigelsamm kogu inimkonnale!»

President John Kennedy kuulutas 1961. aastal, et kümnendi lõpul kõnnib inimene Kuul. Ameeriklaste ja kogu maailma unistus täitus juba kaheksa aastat hiljem, 1969. aasta 20. juulil.

1969. aasta 20. juuli õhtul lõpetas Eesti Televisioon päeva toonase Kesktelevisiooni saatega «Armastatud laulja Jan Kiepura». Sellele järgnesid pool kaksteist viieminutilised «AK» lühiuudised.

Ülejäänud maailm, kokku umbes 500 miljonit inimest, hoidis samal ajal hinge kinni. Esimesed inimesed olid just astumas Kuule, Vaikuse merele. Vaid kaks punast suurriiki, Nõukogude Liit ja Hiina, olid loobunud kohe algavast ameeriklaste otseülekandest. Astronautidest ei räägitud esialgu mitte sõnagi. Moskva meelehärmiks ei olnud nad ju venelased.

16. juuli hommikul anti Kennedy kosmosekeskusest start hiidraketile Saturn 5. Selle pardal olid 38aastased Neil Armstrong ja Michael Collins ning 39aastane Edwin Aldrin. Kell näitas Floridas poolt kümmet.

Kellaaeg polnud juhuslik. Teadlased valisid hommikuse stardiaja, et Apollo 11 kuumoodul saaks mõni päev hiljem Vaikuse merele maanduda ereda päikesevalgusega.

Apollo 11 tegi poolteist tiiru ümber Maa ning võttis suuna Kuule.

Lennata tuli «ainult» 384 000 kilomeetrit. Pika vahemaa läbimiseks kulus peaaegu neli päeva. 19. juuli õhtul jõudis Apollo Kuu lähedale ning hakkas pidurdama. Kosmoseraketist sai Kuu tehiskaaslane, mis tiirles 110 kilomeetri kõrgusel.

«Kotkas on laskunud!»

Järgmise päeva varahommikul oli käes otsustav hetk.

Neil Armstrong ja Edwin Aldrin istusid kuumoodulisse Eagle (Kotkas). Michael Collins jäi orbiidile neid ootama.

Eagle hakkas koos oma kahe astronaudiga aeglaselt Vaikuse mere poole laskuma. Kui kõrgusemõõdik näitas, et Kuuni on 150 meetrit, lülitas Armstrong automaatjuhtimise välja ning võttis ohjad enda kätte.

NASA lennujuhtimiskeskuses Houstonis mõõdeti samal ajal kahe mehe pulssi: Neilil oli see 156, Edwinil 150 lööki minutis.

20. juulil, kui (Tallinnas näitas kell 23.18) maandus moodul Kuu pinnale.

«Hallo, Houston! Siin Vaikuse meri. Kotkas on laskunud!» kõlas eetris.

Lennujuhtimiskeskuses olnud inimesed läksid rõõmust ogaraks.

Eagle`is jätkus patareitoidet ja meeskonnal õhku vaid 41 tunniks, kuid astronaudid ei kiirustanud kohe Kuu pinnale ronima. Meestel tuli ajada selga rasked skafandrid ja veidi puhata.

Armstrongi samm Kuule

Alles viis ja pool tundi pärast laskumist avas Armstrong mooduli luugi. Ta pööras ennast näoga Kotka poole ja hakkas aeglaselt trepist alla ronima.

Kuust lahutas teda üheksa astet.

Telekaamera oli Aldrini käes. «Viis, neli, kolm, kaks,» luges Neil ning sirutas vasaku jala Kuule. Mida ta sel hetkel tundis? «Mitte midagi erilist. Ma tahtsin lihtsalt olla väga ettevaatlik,» ütles Neil hiljem pressikonverentsil.

Tallinnas näitas kell 21. juulit, mõni minut enne kuut, kui esimene inimene kahe jalaga Kuu pinnal. «See on väike samm ühele inimesele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!» ütles ameeriklane legendaarsed sõnad.

18 minutit hiljem ronis trepist alla ka Edwin Aldrin.

Astronaudid heiskasid kohe Kuule tähelipu. Maakaaslasel tuul ei puhu, seepärast oli lipuriie kinnitatud L-tähe kujuliselt vardale. Heisati ka ÜRO lipp. Asfalti meenutavale Vaikuse mere pinnale pandi suur metallplaat pealkirjaga: «Siia astus 1969. aastal esimest korda planeedilt Maa inimene! Me tulime rahusooviga kogu inimkonnalt.»

Sellele plaadile olid varakult oma allkirja andnud astronaudid ja president Nixon.

Kuule jäid ka medalid kahe hukkunud kosmonaudi ja kolme astronaudi nimega.

Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal natuke üle kahe tunni. Nad korjasid kokku 22 kilogrammi pinnast, tegid kümneid fotosid ja jõudsid vastu võtta president Nixoni õnnitlused.

Liikumine oli astronautidel üsna kohmakaks, kuid kõik läks hästi.

Esimesena ronis moodulisse tagasi Aldrin, tema järel Armstrong. Esmalt võtsid astronaudid einet, puhkasid pisut ja lahkusid Kuult 21. juulil.

Kosmoselaev maandus peaaegu neli päeva hiljem Vaikses ookeanis 812 meremiili Hawaii saartest edelas.

Kopterid korjasid Armstrongi, Aldrini ja Collinsi ookeanist. Sõjalaevastiku ristleja pardal toodi nad mandrile. Texases Houstonis ootas kõigepealt ees 18päevane karantiin.

Seejärel korraldatud pikka kuulsusteekonda annab võrrelda vahest vaid esimese kosmonaudi Juri Gagarini omaga.

Kohtumised ja vastuvõtud New Yorgis, Chicagos, Houstonis ja mujal, triumfikäik Washingtoni Kapitooliumi künkale, lõunad, pressikonverentsid. Astronautide triumfile pani krooni 38päevane turnee läbi 22 maailma riigi.

Milliseks kujunes aga esimese Kuu-meeskonna saatus? Kosmosesse ei lennanud neist enam keegi. Michael Collins töötas lühikest aega Ameerika Ühendriikide riigisekretäri abina avalike suhete alal. 1971. aastal leidis Collins hoopis südamelähedasema töö. Temast sai Smithsoni instituudi aeronautika- ja kosmonautikamuuseumi juhataja, 1978. aastal instituudi abiprorektor. Praegu elab ta tagasitõmbunult Floridas.

Collins kirjutas reisist Kuule raamatu «Tuld kandes». Seal on muu hulgas read: «Loomulikult ei looda ma, et pean elus veel midagi taolist ette võtma. Kuid ma arvan, et saan teada palju huvitavat ja kasulikku.»

Ühes hilisemas intervjuus ütles aga: «Ajalukku lähevad Armstrong ja Aldrin. Mina aga olen sarnane selle mehega, kes teisena sõitis lennukil üle Atlandi.»

«Meid muudeti reklaamiinimesteks!»

Edwin E. Buzz Aldrin ei leidnud kaua aega enda kohta. Seda reedavad ka tema raamatud, eriti «Naasmine Maale» –, kibe, kuid avameelne ülestunnistus. «Meist tehti avalikkuse jaoks täiesti ideaalsed ameeriklased. Kuid ka meil on omad probleemid. Meid, kosmoseprogrammi osalisi, rõhusid samuti sisepoliitilised intriigid ja rivaalitsemine – täpselt nagu igal pool. /—-/ Meist said reklaamiinimesed, pidime käima koosolekutel, kohtumistel, bankettidel, esitlustel. Muutusime lenduritest kosmoseprogrammide reklaamijateks.»

Samuti solvas koloneli, et pärast edukat reisi Kuule ei antud talle kindrali auastet.

70ndate aastate algul reklaamis Aldrin mõni aeg televisioonis Volkswageni autosid, oli rahvusliku kosmoseühingu esimees. Praegu juhib ta Los Angeleses kolme väikefirmat. Sarnaselt Collinsiga on ka Aldrin tagasihoidlik ega armasta eriti avalikkust.

Erinevalt kaaslastest, pole Neil Armstrong oma mälestusi kirja pannud. President Nixon määras ta varsti pärast lendu Rahukorpuse konsultatiivkomitee esimeheks. Mõne aja pärast naasis Armstrong aga koduosariiki Ohiosse ja asus ametisse kohaliku ülikooli aeronautikaprofessorina. Praegu farmis elav Armstrong teeb ka väikestviisi äri, tal on kaks last.

Kirjadele paneb ta tagasihoidliku allkirja: professor Armstrong.

Viimati said kolm astronauti avalikkuse ees kokku 1999. aasta juulis, kui neid võõrustas Valges Majas toonane president Bill Clinton.

Allikad: Interneti-lehekülg http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/lunar

Jaroslav Gonovalov, «Tõde Apollo programmist: lahing Kuu pärast», Moskva 2000.

Tosin Kuul käinud meest
Apollo 11

Neil Armstrong (1969)

Edwin «Buzz» Aldrin (1969)

Apollo 12

Charles Pete Conrad (1969, suri 1999. aastal)

Alan Bean (1969)

Apollo 14

Alan Shepard (1971, suri 1998. aastal)

Edgar Mitchell (1971)

Apollo 15

David Scott (1971)

James Irwin (1971, suri 1991. aastal)

Apollo 16

John Young (1972)

Charles Duke (1972)

Apollo 17

Eugene Cernan (1972)

Harrison Jack Schmitt (1972)

NSV Liidu ja USA võidujooks Kuule

Kuuekümnendate aastate algul sai NSV Liit kosmoseuurimises jämeda otsa enda kätte ning jõudis ka esimesena Kuule – kuid vaid sondide ja mehitamata kosmoselaevadega. 1968. aasta käisid Kuul isegi kilpkonnad, kes tagasi Maale toodi. Kosmonaute Kuule ei lennutatud, kanderakettide katsetused läksid nurja. 1969. aastal ütlesid Nõukogude raketikonstruktorid, et Kuud saab uurida ka mehitamata sondide abil.

«Palju õnne, mister Gorsky!»

Kogu maailm teab, mida Neil Armstrong Kuule astudes ütles. Kuid ainult NASA juhtimiskeskuses kuuldi sõnu, mida ta Kuult lahkudes ütles: «Palju õnne, mister Gorsky!»

Kaua arvati, et tegu oli mõne Nõukogude kosmosetegelasega. Kuid nüüd on teada, et ta pidas silmas hoopis juhtumit lapsepõlvest. «Vanahärra Gorsky on surnud. Ja ma võin rääkida,» ütles Armstrong neli aastat tagasi.

Mees seletas, et need sõnad meenutavad talle 1938. aasta juhtumit. Tulevane astronaut oli poisike ja mängis koduõues. Siis kuuliski ta, kui naabrimehe Gorsky naine käratas mehele: «Seksi! Sa tahad seksi! Siis saad, kui see naabripoiss on Kuu peal!»