Sam Phillips teadis, et selle loo on kirjutanud ja esitanud mitu aastat tagasi bluusimees Arthur Crudup. Presley polnud kunagi Crudupi nime kuulnudki. Ta ei mäletanud tol 1954. aasta juulipäeval enam, kus ja kuidas laul talle kõrva oli jäänud. «Hakake otsast peale!» käsutas Phillips ja nõudis, et Presley ning teda saatvad Scotty ja bassimees Bill Black esitaksid laulu võimalikult lihtsamalt, rütmilisemalt ja särtsakamalt. «Bill on maailma kehvim bassimängija, kuid tal on jõulisust,» kirjeldab Phillips hiljem ja lisab: «Neil kolmel seal stuudios oli värskust ja energiat.»
Nii tehti linti pala, mida täna mängib üle tuhande raadiosaatja kogu maailmas. Lisaks on eilsest eetris Sirius Satellite Radio, kes mängib seitse päeva järjest ühtainsat lugu – ikka toda «That’s All Right Mama». Ning esmaspäeval tuleb müüki taas selle laulu uus koopia. Plaadifirma ootab hingevärinaga, kas Elvis Presley võtab uuesti esikoha popmuusikatabeleis. Selle koha, kus ta on kõige rohkem – isegi pärast oma surma – seisnud.
Ja loomulikult on USAsse Memphisesse kogunenud täna kümned tuhanded muusikafännid, et tähistada rokkmuusika 50. sünniaastapäeva.
Kuid juba siis, kui aasta algul ilmusid muusikaajakirjade esikaantel viited suure juubeli tuleku kohta – 50 aastat rokki –, leidus kõhklejaid.
Need, kes on sügavamalt tuhninud vanades heliplaatides, teavad väga hästi, et juba 1951. aastal kirjutas Ike Turner – Tina Turneri eksabikaasa, kes küll tollal Tinast midagi ei teadnud – pala «Rocket 88». Selle esitas Jackie Brenston ja salvestas toosama Sam Phillips oma Suni stuudios, mees, kes on hulga viiekümnendate rokimehi esimesena avastanud. Laul oli pühendatud V-8 automootorile, tõenäoliselt Oldsmobile’i omale. Ka Fats Domino oli juba 1950. aastal laulnud «The Fat Man» ja ebamääraselt tundmatuks jäänud päeval 1951. aastal Big Mama Thornton «Hound Dogi».
Rock’n’roll’i tulek oli õhus. Tõenäoliselt on Brenstoni ja Thorntoni lauldud palad esimesed uue stiili kuulutajad. Kuid nad olid mustanahalised. Tol ajal mängiti USAs mustanahaliste muusikat ainult nende oma ringis, ükski valgete raadio ei võtnud kättegi mingit «neegrite heliplaati». Ja kui valgetel oli vaja musta muusikat kuulata, siis otsiti mõni valge esitaja seda töötlema – tuntuim oli kahtlemata Pat Boone.
Tegelikult peab ausalt tunnistama, et isegi inimene, kel oleks käepärast absoluutselt viimane kui üks maailmas salvestatud laul – ja tal oleks ka aega neid kõiki ära kuulata –, ei suudaks tuvastada, millal rock’n’roll sündis. Sõna rock’n’roll suhtes ei ole muidugi kahtlust. 1951. aastal pillas menukas DJ Alan Freed neegrislängi kuuluva ebatsensuurse sõna valgetele mõeldud raadioeetrisse ning sedasi oli veel üldsusele teavitamata muusikasuund saanud endale nime.
Needki, kes pole sügavamalt vanades heliplaatides tuhninud, teavad ometi suurepäraselt, et esimene üle ilma levinud rock’n’roll’i pala on Bill Haley vana armas «(We’re Gonna) Rock Around The Clock», mis kohemaid ka Eestisse jõudis. Kuigi Soome Yleisradio näiteks – üks peamisi kanaleid Radio Luxembourgi kõrval, miskaudu hiljem populaarne muusika meil tuttavaks sai – ei olnud 1955. aastal, Haley ajal, kuigi läänemuusikalembene.
Aga Haley ümber juubelit ei ehitata. Põhjus on lihtne – ta oli kiilakas, tüse ja üldse mitte karismaatiline mees – peale kõige muu ka juba abielus ja viie lapse isa –, kes sama kiiresti kustus kui esile tõusis.
Siinkohal tasub muidugi märkida seika, et Haley laul võib siiski samuti roki poolsajandijuubelit rõhutada. See salvestati New Yorgi Decca heliplaadifirma stuudios aprillis 1954. Samuti 50 aastat tagasi.
Kui Presley kulutas pikki tunde, enne kui oma esimesed lood korralikult linti sai, siis Haley’l läks (koos oma The Cometsi ansambliga) lihtsamalt: 40 minutit ja laul purgis.
Sügisel juhtis Haley laul USA muusikarivi, kuid ülemaailmse tuntuse saavutas siiski alles aasta hiljem koos filmi «Blackboard Jungle’i» menuga.
Kuid ometi peetakse juubelit päeval, kui 18aastane Elvis Presley, must pluus seljas, helepunased musta kandiga püksid ja valged kingad jalas, soeng briljantiinist läikimas, «That`s All Right...» laulis. Ta oli a) valgenahaline, b) kena ja osava seksika puusanõksuga ning c) suurimaid roki-iidoleid maailmas tänase päevani.
Loomulikult sihitakse siis ka rokijuubel ikka Presley lauluga kokku, mida muide sama 5. juuli õhtul 1954. mängis Memphise raadio DJ. Ta kiitis hiljem, et rahvas oli agaralt helistanud ja uut laulu imetlenud ning ta oli sunnitud laulu ikka ja jälle mängima, kuni atsetaattõmmis oli juba kõlbmatuks muutunud.
See oli Mephises. Muu maailm ei teadnud Presleyst ja rock’n’roll’ist muidugi midagi. Presley läbimurdeni kulus veel mitu aega – laul, millega ta lõplikult maailma võlus, oli «Heartbreak Hotel» ja aasta 1956. Koos sellega ka kuulus seksikas puusanõks, mis isegi läbi tolleaegse ebakvaliteetse teleriekraani USA noori südamepõhjani vapustas.
Sellegi, tõesti rokkmuusikat vapustanud läbimurde, hävitas USA sõjavägi, kes värbas Presley Saksamaale. Kui ta sealt sõjaväe poolt läbitrambitud mehena koju tagasi saabus, tegi rokikuningas enamasti hoopis teist laadi muusikat ja üritas end suureks filmitäheks mängida.
Polegi ju oluline, kas suur pauk, mis maailma vapustas, oli just päevapealt 50 aastat tagasi. Suur pauk aga ju oli – popp kõlab igas poes, kuhu me sisse astume. Igas kohvikus, autos, isegi mobiilihelinas.
Ning kõik on näinud vapustavat pilti, kuidas noortemassid Ühendriikides biitleid lausa lõhki kiskusid.
Kuid rääkides rock’n’roll’ist, ei tohi me unustada meest, kes lühidalt – ta hukkus lennuõnnetusel – säras. Tema nimi on Buddy Holly, esimene Euroopaski läbi löönud laul oli «That’ll Be The Day» 1957. aastal, mis Inglismaal 14 nädalat (!) järjest esikohal püsis.
Paar aastat jõudis ta enne surma särada – 1959. aasta veebruaris, samal kuul, kui ta suri – oli brittide number üks taas kord Holly laul «It Doesn’t Matter Anymore».
Inglaste endi maailmavallutamiseni jäi siis veel mõni hea aasta. Rolling Stones mängis oma esimese kontserdi 1962. ja tõusis muusikatabelite tippu 1964 («It’s All Over Now»). Samal aastal vallutasid biitlid peale Euroopa ka Ühendriigid.
Aasta hiljem, 1965, tuli Bob Dylan oma fännide nördimuseks lavale elektrikitarriga, Beach Boys ilmutas heliplaadi «Pet Sounds» mais 1966 – maailma esimene kontseptuaalne heliplaat püsis 39 nädalat USA muusikatabelis.
Maailm on poole sajandiga siiski muutunud. Andunud fännid on läinud järjest nooremaks, muusika laguneb niidesse ja see, mis võidab 10aastaseid, ei kõlba enam kolmekümnestele.
Eestis päädis kõikehõlmav muusikafanaatilisus tõenäoliselt praegu tippmeesteks saanud toonaste ETA praktikantajakirjanike tembuga.
1994. aastal, kui end tappis (see on ikka veel aeg-ajalt kahtluse alla seatav tõsiasi) Nirvana liider Kurt Cobain, riputasid nad üles uudise, milles vihjasid, et hulk Eesti toonaseid popstaare oleks võinud surra, mitte aga Cobain.
Oi seda möllu, mis tõusis.
Pärast seda pole välismaa popmuusika kümme aastat suutnud Eestis nii suuri laineid lüüa. Ikka seltskonniti või vanuserühmiti on end millegi moodsaga võluda lastud – meenutagem kas või esimesi reive või värskemast Vanilla Ninja lauluväljakul esinemist – mõlemal hoopis erinev publik, eks ju.
Kuid see on muidugi tõsiasi, millest üle ega ümber ei pääse: kergemuusika ümbritseb meid kõikjal, kuhu jala vaid tõstame.
Isegi laulupidu ei saa enam rokkimata läbi.
Ning kokkuleppeliselt pani sellele kõigele aluse enam-vähem täpselt 50 aastat tagasi tugevasti briljantiinitud soenguga noormees nimega Elvis Presley.
Kommentaarid (0)