Helgi Sallo ja Helene Vannari kõnnivad «Päikese-<br />poistes» lavale meeste osas

Teatris on tüki legendaarseks mänginud Jüri Järvet, Eino Baskin ja Aarne Üksküla.

«Kindlasti on Eestis näitlejaid või inimesi, kes tunnevad, et on maha kantud või neid enam ei vajata. Mind märkavad lavastajad suvel. Talvel ma magan,» naerab Linnateatri näitleja Helene Vannari.

Nädalalõpul hakkabki ta koos Helgi Salloga mängima peaosa Neil Simoni komöödiapärlis «Päikesepoisid», mille toob Rändteatris lavale Ago-Endrik Kerge.

Naiste meeste ossa asetamine polnud päris Kerge enda mõte. «Olen seda väga heades esitustes näinud, nii et tükk mulle huvi ei pakkunud,» ütleb Kerge ja vihjab Jüri Järveti lavastusele 1981. aastal, kui seda mängiti Draamateatris viiel hooajal paarsada korda. Peaosas oli Järvet, tema vastasnäitleja Eino Baskin või Aarne Üksküla.

Kerget hakkas tükk huvitama siis, kui Rändteatri juhtkond pakkus – mängigu meeste osi naised.

«See tekitas isu. Seda enam, et näitlejate komplekt on ahvatlev,» põhjendab Kerge, miks ta Sallo, Vannari, Ene Järvise ja Piret Kaldaga tüki ette võttis.

Kui originaalis on tegemist omaaegse kuulsa Ameerika meeskoomikupaari Willie Clarki ja Al Lewisega, siis Rändteatris saab neist naispaar Sally ja Ally ehk vastavalt Sallo ja Vannari.

Kerge ei tea, et maailmas oleks varem «Päikesepoistes» naised mänginud.

«Aga teater on koht, kus saab teha kõike uuesti ning olla ikkagi veendunud, et tehakse midagi ainulaadset. Ja antud juhul on Endrik Kerge veendunud, et siit tuleb enneolematu asi,» naerab Kerge.

Hoolimata eilsest proovivabast päevast, said Helgi Sallo ja Helene Vannari siiski kokku ja tegid poolteist tundi tekstiproovi.

«Hirmus vahva on. Ja minu suureks hämmastuseks pole mitte mingit vahet, kas mängivad mehed või naised. Ja mina olen Järvet,» ütleb Sallo.

Etendus räägib tema sõnul eelkõige inimestest, kes on eemale tõugatud või keda küllaldaselt ei hinnata.

«See on tavaliseks saanud, me ei pane inimesi tähele. Kui jõuab kätte vanadus, siis kanname nad maha, võtame noored ja värsked asemele. Aga inimesele jääb see ju sisse kripeldama. Eriti kui tal oleks põlemist ju küll veel,» räägib Sallo. Tal endal pole töös seesuguseid hetki olnud, aga ta teab selliseid inimesi küll.

«Ma ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui mulle ühel päeval teatris öeldakse, et nüüd on kõik. Ma ei oska ju midagi. Ettevõtlikkust, et firmat luua, mul ei ole. Ma jääks küll jänni,» kardab Sallo.

Vannari tunnistab, et ka tema on vahel tundnud, et tööd ei ole nii palju kui teha tahaks ja jaksaks. «Ma ei tohiks siiski nuriseda, sest nii heitlik nagu teatrimaastik praegu on, minul mingid osad ikka paistavad. Olgugi väikesed, peaasi, et midagi on,» räägib Vannari. «Astusin kord kauplusesse ja jutukas müüja küsib: kas teie olete veel teatris? Kurb oli vastata – hetkeks tekkis piinlik tunne, et jah, näe, palka saan, aga ju ma ei ole siis nähtaval,» räägib Vannari.

Tal on teine töine suvi – möödunud aastal tegi Vannari teatrikriitikutelt kiita saanud rolli muusikalis «Cabaret» ja tänavu mängib Lihula linnusemäel etenduvas suvelavastuses.

«Päikesepoisid» on lugu kahest vanast kuulsast estraadinäitlejast, kes aastaid hiljem otsustavad viimast korda esineda televisioonis oma tuntud show’ga, mida nad aastakümneid edukalt esitasid.

Kuid tervis, skleroos ja eluaegne vastastikune vimm keeravad selle ettevõtmise tuksi ning kokkuvõtteks osutuvad legendaarsed päikesepoisid oma hädade ja tegemistega lihtsalt koomilisteks inimesteks.

Esialgu plaanitakse tükiga sõita 13sse Eesti paika. Etendus on tasuta.