Kärt – rängast ringist välja rabelnu

Linalakk tüdruk, kelle loo Juhani Püttsepp , omaaegne Tartu Lasteteatri direktor, näidendiks kirjutas, ilmus teatrimajja kuidagi ootamatult. Tööd küsima. Kõhn, närvilisevõitu ja susiseva s-häälikuga. Sügelistest vaevatud, koolis kiusatud ja kodus tõrjutud. Ebakindel, aga ootamatult ettevõtlik.

Ove Kalde, tollane Lasteteatri haldusjuht, mäletab, et oli väikese 9-10aastase tüdruku tööküsimise peale suisa hämmingus. «Põhiliselt käisid majas tööd küsimas mehed, aga siis tuli see väike tüdruk tööd tahtma. Olin ikka täitsa nõutu. Kui tüdrukul oli juba nii palju julgust, et tulla teatrimajja tööd otsima, siis oli teda paha ka ära saata. See oleks väga näotu olnud,» meenutab Ove.

Seda, et tegu on tüdrukuga, kelle ema on alkohoolik ja õed-vennad eri isadelt; tüdrukuga, kes hakkas esimesi sõnu ütlema kolme-aastaselt; kelle elu on rebestanud vägistamine – ei teadnud keegi lasteteatrilastest enne, kui Kärt majja käima jäi.

«Tema tööks sai kirjutamine,» räägib Juhani. Kas sa maksid talle kirjutamise eest? «Jah,» kõlab aus vastus. Ühe paberilehe eest teenis Kärt kaks ja pool krooni. Juhani taskust, mitte teatri eelarverahadest.

«Ta jõudis kolm lehte päevas kirjutada. Kui ta kuus krooni kokku sai, siis läks poodi jäätist ostma,» mäletab Juhani. «Kui ta aga väsinud oli, kirjutas vaid veerand lehekülge ja ütles, et ei jõua rohkem.» Vahel kribis Kärt omal teemal, vahel Juhani etteantud küsimustele vastuseid otsides. Keeleots oli suurest püüdlikkusest suust väljas.

Et neist Kärdi valusatest tekstidest lõpuks näitemäng sündis, oli juhus. Omakasupüüdlikel eesmärkidel kirjanik Püttsepp tüdrukut kirjutama ei sundinud. «Kirjutamine oli selleks, et ta lihtsalt midagi teeks,» sõnab Juhani.

Nii kirjutas ennast alatasa kratsiv tüdruk ausalt, et vaevleb sügeliste käes: «Mul on raske neist lahti saada. Ma kasutasin salvi. Hommikust õhtuni pidin kasutama seda salvi. Vähehaaval hakkasid ära kaduma.» Tegelikult vaevles Kärdi tõttu sügeliste käes nii mõnigi Lasteteatri näitleja ja oli tõve majjatooja peale üsna pahur. Teisalt – polnud ses majas küll kedagi, kes tahtnuks väikest sügelejat teatrist eemale tõrjuda.

Mida rohkem tekkis pabereid, kus tüdruku lugu kirjas, seda enam tundus Juhanile, et siit saab näitemängu. «Ma mäletan, et küsisin temalt, kas tal on midagi selle vastu, kui tema loo näidendiks kirjutan.» Juhani oli aasta Postimehes, siis tuli teatriigatsus, läks Tartu Tamme gümnaasiumi kooliteatrit tegema. Aasta hiljem mängis see trupp juba «Kärti».

«Arvan, et Kärt siiski ei tea, et tema lugu on näidendiks saanud,» ütleb Juhani. «Kirjutades segasin ja peitsin palju: kõik tänavanimed, inimeste nimed, laste arvud ajasin sassi, et lugu ei oleks äratuntav.»

Mis Kärdist on saanud? Kärdi õed-vennad on erikoolis, üks vangis. Kärt käib pärast lapsepõlveaegset erikoolide kadalippu tavakoolis ja on õppinud naeratama. Tudengite näiteseltskond, kes selle looga tegeles, on seda meelt, et Kärdi käekäiku on suures osas mõjutanud tõsiasi, et tüdrukul oli peidupaik – teater.

Kati Kuusk, endine Lasteteatri administraator, tänane sadamateatrilane: «Nägin Kärti ühel laupäeval Sadamateatris. Pikaks sirgunud. Blond. Käis käest kinni omapikkuse tumedapäise noormehega. Nii armunud, nii õnneliku olekuga. Täna ei erine Kärt omavanustest enam millegi poolest.»