Inimesed

Esimene sinimustvalge õmmeldi Põltsamaal 

Allar Viivik, 5. juuni 2004, 00:00
RELIIKVIA ILMUMINE: Eile päeval näitas Eesti Üliõpilaste Selts 120 aastat tagasi õmmeldud ja pühitsetud sinimustvalget Otepää kirikus. Reliikvia toodi Tartust Eesti Rahva Muuseumist metallseifis ning politseivalve all. Viimati oli ajalooline lipp avalikult väljas neli aastat tagasi Tartus, Otepääl näidati seda viimati 10 aastat tagasi.
Eesti Üliõpilaste Seltsi trikoloor õmmeldi valmis 1884. aasta kevadel Põltsamaal. 1943. aastal peitis seltsi esimees Karl Aun lipu Kõola küla Läänemardi talu korstna vundamenti, sest kartis, et okupandid võivad lipu endale saada. Saladust teadis vaid kümmekond inimest, peaaegu pool sajandit hiljem võtsid talu hoidjad, vennad Korgid reliikvia peidikust välja.

Loo Eesti rahvuslipu saamisest on üles kirjutanud Põltsamaa mees Christoph Beermann. «Ta oli kooliõpetaja Gustav Beermanni poeg. 4. juunil 1884. aastal usaldas EÜS Christophile ajaloolise lipu hoidmise,» ütleb Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav.

Põltsamaal elanud ja töötanud Christophi õde Emilie ostis märtsis kohalikust Leihbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet (kahekorruseline punastest tellistest maja on kesklinnas alles tänaseni, majas on kauplus A&O).

«Sinise, musta ja valge riide viis naine jõeäärsesse kihelkonnakooli majja, kus asus ta tuba, ja õmbles lipu valmis,» räägib Tänav Beermannide perekonnakroonikale tuginedes. Kirjalikel andmetel valmis lipp 8. aprillil 1884. «Isa puutöötoas valmistati lipule varras. Ja mina, s.o. Christoph viisin lipu Tartusse,» seisab mälestustes.

Uurijad on avaldanud ka teisi andmeid. Esimese lipu õmblemise juures olnud veel Karl August Hermanni naine Paula ning Miina Hermann (Härma). «Kui kirjutatakse, et lipu annetasid eesti daamid,» räägib Tänav, «ei tarvitse see tähendada, et nad kõik õmblesid.» Lipu õnnistas Otepää kiriklas 4. juunil 1884. aastal õpetaja Rudolf Kallas.

Christoph Beermann suri 1939. aasta novembris 75aastaselt ja maeti Järva-Peetri kalmistule.

Korstnavundament oli parim peidukoht

1940 suvel okupeeris Punaarmee Eesti. EÜS suleti sama aasta juulis ja nende varandus kuulutati rahva omandiks. Et kommunistid ei saaks lipu originaali kätte, võeti see EÜSi esimehe Karl Auna (1914–1995) juhtimisel Eesti Rahva Muuseumi varakambrist ära ja asendati 1934. aastal valmistatud täpse koopiaga.

Eestseisuse liikmed Harald Tammur, Rudolf Saago ja Aun peitsid originaali 1940. aasta 16. juulil EÜSi abiesimehe Turvo Turviste isatallu Viljandimaal. Kaks aastat hiljem kaevati lipp välja, sest kardeti, et äkki keegi saab sellele jälile. «Lipp otsustati peita Põhja-Tartumaale Pedja raudteejaama lähedale Kõola külla,» räägib Karl Auna ristipoeg Jüri Kork. «Auna isa Aleksander ehitas Läänemardi talule uut elumaja. Pool sellest oli juba valmis, teisest vaid vundament.» Hangiti väike teraskast, kuhu pakiti ajalooline lipp, hõbedast kann, koosolekute kell, pitsat ja mõned dokumendid. «Enne viidi kast Tallinna, kus tuttav meister selle korralikult kinni keevitas,» teab Kork. Teras määriti veel pigiga kokku. 27. juulil 1943. aastal müüris EÜSi viimane esimees hindamatu aarde talumaja tulevase korstna vundamenti.

Peidikust teadis vaid kümme inimest

Aasta hiljem lahkus Aun kodumaalt. Tallu jäi isa. Veidi enne surma aastal 1956 rääkis ta peidikust õepoeg Rudolf Korgile. «Nii sai meie isa saladusest teada,» meenutab Jüri Kork. Kui ta koos kahe vennaga juba täiskasvanuks sai, rääkis isa saladuse edasi poegadele. See käis aga vihjamisi, sest aeg oli segane.

Selleks ajaks, kui vennad Korgid isalt saladuse teada said, oli papa Aun juba Laiuse surnuaeda maetud. Tema asemele löödi majja muumeelsed kolhoosnikuperekonnad.

Kui Harald Tammur 50ndate keskel NKVD vangilaagrist Eestisse naasis, õnnestus tal Torontos elavale Aunale Soome kaudu saata mõned fotod Läänemardi talust. «Need sai mees rahustuseks: talu on alles ja korstnad peal.» Nimelt kardeti, et keegi võib korstnad lammutada ja peidiku avastada. Kuid asjast teadis vaid umbes kümme inimest.

1989. aastal käis Karl Aun Eestis. Ta käis ka Kõola külas ja vaatas eemalt vana talu.

KBG huvi ajas reliikviat päästma

1990 suvel õppis Jüri Kork Kanadas Torontos ja kohtus ristiisa Karl Aunaga. «Mees oli käinud küll Eestis n.-ö. luuret tegemas,» seletab ta. «Kuid kindlasti ei tahtnud ta saladust reeta ja teadjate ringi laiendada.» Toona olid ajad veel segased – Eestis lehvisid sinimustvalged küll vabalt. Aga kui kauaks?

Selleks ajaks oli Läänemardi talu Aunadele tagastatud ja majja oli kolinud Jüri Korgi poeg Veikko. Kui aga noormees tahtis vana korstnat maha lammutada, hoiatasid isa ja onud teda: vara veel! Oota veidi!

Peidiku avamise ja lipu väljavõtmise plaan tekkis meestel 1991. aasta hilissügisel. «Aeg oli lõpuks küps, sest Eestis saadi asjast hais ninna,» tunnistab Jüri Kork. Tema sõnul oli kodumaal käigul end Auna sabasse haakinud tuntud Eesti poliitik. Viimane püüdnud siis iga hinna eest saada teada, kuhu on lipp peidetud. «Ta näitas ennast üles küll isamaalasena, kuid Toronto mees oli veendunud, et ta on KGB päritolu.»

26. detsembril 1991 asusid vennad Korgid Kõola külas tegutsema. Luba olid saadud ka Kanadas elavalt Karl Aunalt. Muretsetud oli vajalikud tööriistad, tuttavalt oli laenatud isegi metalliotsija. Ajaloolise tõe jäädvustamiseks olid kaasas ka Tartu telemehed Rein Järlik ja Maido Madison. «Noorperemehele avaldasime saladuse alles nädal enne jõule,» ütleb Andres Kork.

Korstnajalga lammutades polnud vendadel õnneks hirmu, et keegi võinuks juba varem lipukarbi vundamendist välja võtta. Nad nuputasid hoopis, kuidas mugavamalt ning paremini kastile läheneda.

Lipp oli hästi säilinud

«Metalliotsijast eriti kasu polnud, sest kõrval oli metallahi,» meenutab Andres Kork otsimist. Tema sõnul reetsid peidiku täpse asukoha hoopis tavalisest põrandast erinevalt asetatud lauad. Need tuli lihtsalt lahti kiskuda, all paljastusid kivid. Umbes tunnise töö järel oligi metallkasti kaas näha. Viimase sisse pakitud väike puulaegas oli väga hästi säilinud.

Pärastlõunahämaruses avati kast. Kell 16.54 rulliti lahti ajalooline esimene sinimustvalge. «Lipp oli väga hästi säilinud,» meenutab üks avajaid Jüri Kork. Väga heas korras olid ka muud asjad, mis 48 aastat tagasi kasti olid pakitud.

Kogu töö võeti videolindile. Samal päeval helistasid vennad Torontosse Karl Aunale. Vanahärra sõnul olevat tal lipuleidmise uudisest kuuldes kohe mitu kivi südamelt langenud.

Sündmusest koostas Rein Järlik saate «Eesti lipu lugu», mida ETV näitas 24. veebruaril 1992, ja see oli toona suur sensatsioon. Materjalidele lisati ka Torontos salvestatud intervjuu Karl Aunaga. Kogunenud materjalist pani telemees kokku teisegi saate, mis oli eetris sama aasta 4. juunil.

Vabariigi aastapäeval 1992. aastal andsid vennad Korgid ajaloolise lipu ja teised esemed EÜSile tagasi. Ajaloolist lippu restaureeriti viis kuud Eesti Arheoloogiakeskuse laboris. Praegu on lipp hoiul Eesti Rahva Muuseumis.

Eesti lipp jõudis mündile

Esmaspäeval laskis Eesti Pank välja 10kroonise meenemündi. Kunstnik Tiit Jürna kujundatud hõbemündi esiküljel on riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis, tekst «Eesti lipp» ja «10 krooni». 275 krooni maksvat münti vermib Soome Rahapaja OY kuni 10 000 tükki. Esimesel päeval Eesti Panga muuseumis müüdud mündid lõppesid tundidega otsa.

Soovijad saavad endale lipumündi broneerida Eesti Panga muuseumis, helistada võib telefonidel 66 80 760 või 66 80 560, e-posti aadressil: lipumünt@epb.ee. Münti saab küsida ka Tallinnas Mündi tänava ärist.

Lapsed joonistasid lippu

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu eestvõttel joonistasid lapsed Rocca al Mare keskuses neljapäeval lippu. Lapsed maalisid T-särkidele rahvusvärvides kujundeid. Reinsalu sõnul tahtis ta üritusega rõhutada, et lipukultuur ei ole vaid lehvivad kangad, vaid ka muu. Joonistatud särgid said lapsed endale. Neile maaliti näiteks Pika Hermanni torni, Eesti lippu koos südamega, suitsupääsukest, naist rahvusvärvides kleidis jne.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee