«Õudne on seista lava kõrval, kui näitlejal on vunts lahti!»

Teatris grimeerijana töötav inimene peab valdama võrdselt hästi mitut ametit: ta peab olema võrdselt andekas juuksuri, jumestaja, skulptori, paruka- ja maskimeistri oskustes.

Oma töö kui kaduva kunsti olemuse pärast Tiiu enam ei muretse, tuleb ju etenduseks peale kantud grimm näitlejal enne koju minekut maha võtta. «Õnneks on olemas fotograafia,» viitab Tiiu mahukatele albumitele.

Tiiu tööpäev algab tavaliselt pärastlõunal õhtuse etenduse ettevalmistustöödega ning lõpeb peaaegu südaööl. See aeg mahutab keskmiselt viie näo maalimist. «Kuus on juba palju,» teab Tiiu.

Etenduse ajal jälgib Tiiu löögivalmilt etendust grimmitoa monitorist. Juhul, kui grimmiga hakkab midagi juhtuma, jookseb ta lava taha ja on parandustöödeks valmis. «Õudne on küll seista seal lava kõrval, kui näed, et näitlejal vunts on lahti — lavale ju tormata ei saa,» toob Tiiu näite. «Õnneks on liimi kvaliteet varasemate aegadega võrreldes muutunud tunduvalt paremaks. Konsistents jääb elastne, liim ei kuivagi päris ära, nii et näitleja saab tegelikult ka ise lahti löönud vuntsi kinni vajutada.»

Tiiu ei eelista üht artisti teisele. Küll meeldiks talle teha enam karakterrollide nägusid, mis on töömahukad ja põnevad. Samas on balleti ja ooperi näomaalingud erinevad.

«Ooperilavastuste grimm on naturaalsem. Balletis on teravamad kontuurid, eriti just silmade väljajoonistamisel,» seletab Tiiu.

Naeratuse toovad ta huulile meenutused kümnete aastate tagustest teatrimeigi stiilidest. Tookord olid osadele karakteritele määratud kindlad maskgrimmid, näiteks pidi heasüdamlik mees olema kindlasti helesiniste silmade ja säravpunaste huultega.

Ammustest aegadest meenub Tiiule üks südant valutama pannud grimm, tookord oli balletilaval külalisesineja Venemaalt, kes oli vaja teha kuldmehikeseks. «Me ei teadnud, kuidas seda teha, sest kuldvärvi ei olnud saada. Helistasime Peterburi, sealt soovitati toiduõlile lisada metallpronksvärvi pulbrit. Tõesti, see jäi efektne. Pärast saime teada, et see on tohutult mürgine ning imbub läbi naha organismi. Oeh! Mu süda nii valutas. Veel mitu aastat hiljem uurisin, kuidas ta end tunneb. Õnneks on tal kõik korras ja tänaseni elus,» saab Tiiu nüüd muretult naerda. «Nõukogude aeg oli näitleja nahale ränk.»

Tiiu näeb tööd vahel uneski, enamasti on need pildid rahutud. «Sageli näen, et pean minema grimmi tegema ning kõik tähtsad asjad on maha jäänud. Ükskord on selline asi juhtunud ka päriselus, pintslid jäid maha. Tegin siis vatitikkudega, ja tulemus sai väga vahva,» naerab Tiiu.

Valmisoleku ootamatuteks olukordadeks tagab hea haridus. Tiiu õppis esmalt teatris oma ala meistrite kõrval, erialaharidust täiendas Hollandis, kus õpetati parukate, maskide valmistamist ja teatrigrimmi, ning Soomes, kus tutvus ilumeigi tegemisega.

Eestis grimeerijate koolitust veel ei ole. Nii on Tiiu jaganud teadmisi nendele, kes seda vajavad.

Enamik Eesti teatrite ja televisiooni grimeerijaid on tema õpilased.

Rahvusooperi Estonia vanemkunstnik-grimeerija Tiiu Luht pakkus välja võimaluse muuta keegi ooperiteatri etenduse tegelaseks. Väljakutse võttis vastu Lea Liitmaa, kes peitus täielikult grimmi alla ning muutus seeläbi Egiptuse printsess Amneriseks, tegelaskujuks ooperist Aida.

Nägu ligipääsetavaks. Tiiu Luht alustab argist teatrigrimmi alati artisti juuste kinnipanemisest. Artist saab endale sõrmelokid — kihar keeratakse ümber sõrme ning kinnitatakse klambriga, et pärast saaks paruka muretult peast võtta.

Kaitseks aluskreem. Seejärel kantakse näole aluskreem, et grimm ei kahjustaks näitleja nahka ning värvi oleks hea peale kanda. Teatrigrimm on möödunud aastakümnetega muutunud palju nahasõbralikumaks, salvipõhjalisi rasvaseid värve enam ei kasutata.

Asemele on tulnud vahapõhjalised värvid. Poest neid värve osta ei saa, värvipigmendi intensiivsus ei sobikski tavameigi tegemiseks. Nädalas kulub Tiiul nahatooni värvi umbes ühe karbi jagu, karp mahutab 15 grammi.

«Egiptuse printsessi eluajal kasutati naha toonimiseks ookerkollast värvipulbrit, tehti ennast heledamaks kui tegelikult oldi,» tõdeb Tiiu, segades metallplaadil valmis printsessile sobiva tooni. Metallplaat ei ole kasutusel juhuslikult, vaid seepärast, et metall juhib hästi soojust ning peo soojuse mõjul muutub värvi konsistents pehmemaks ning paremini peale kantavaks.

Näojoonte voolimine. Enne värvi nahale kandmist voolib Tiiu Amnerisele kakaokreemi meenutavast vahast veidi kongus nina. Seejärel katab ta kogu näo matistava aluskreemiga. «Kui kõrvad või kael peaksid töö käigus ununema, paistab see kohe saali ära, eriti siis, kui kõrvad hakkavad õhetama,» seletab Tiiu näo katmise vajalikkust.

Näojoonte toonimine. Järgmiseks võtab Tiiu heledad toonid. Neid kasutades võib muuta näo kõhnaks või täidlasemaks. Egiptuse printsessi näo maalib ta nurgeliseks, et põhjamaine ilu asenduks eksootilisega. Silmad ja kulmud toonitatakse eriti tugevalt.

Parukas pähe ja lavale! Amnerise parukas on juba valmis. Ajastut järgides oleks parukas pidanud olema tunduvalt paksem ja suurem, kuid see oleks Tiiu sõnul artistil laulmist takistanud. «Päris mõnus on, hästi ilus grimm. Sellise grimmiga on tunne nagu ei peakski enam midagi tegema. Võib lihtsalt lavale minna ja roll ongi valmis,» kiidab Lea Liitmaa.