30aastase Kuldse Trio raudne tandem Jüri Vlassov ja Mihkel Smeljanski: «Venemaal oli naistega väga lihtne!» (1)

Jüri Vlassovi ja temast kaks aastat noorema Mihkel Smeljanski sõprus ulatub kuuekümnendate aastate keskpaika, mil nad Pärnus Koidula-koolis käisid, kooliteatrit tegid ja kitarribändis mängisid. Mihkel lõi trummi ja Jüri sõrmitses bassi. «Isegi jenkat esitasime,» naerab Jüri. «Ja tvisti ja biitleid loomulikult, ja Rolling Stonesi... Isegi mingid omatehtud lood olid. Noh, mis ta nii väga sõprus ikka meie vahel oli. Lihtsalt tundsime. Tuline sõprus tekkis alles siis, kui me Endlas lavapoistena tööle asusime. Siis hakkasimegi rohkem tola, kui bändi mängima.»

Populaarsed debiilsused Daina makil

Vahetevahel istusid sõbrad Mihkli pool, panid Daina-nimelise maki käima ning hakkasid «lollusi peale lindistama». «Dainal oli kaks kiirust – 2 ja 9. Kiirus 2 oli hirmaeglane, aga ühele 250meetrisele lindile sai teab mitu ööpäeva materjali peale joriseda!» kõhistab Mihkel.

Sõprade väljapaistvaimaks teoseks osutus rokkooper «Kalevipoeg», mis koosnes neljast loost. «Mängisime kitarri ja suupilli, trummi lõime vastu kidrapõhja ning laulsime. Endale meeldis küll, oli päris naljakas, milliseid efekte sai kodusel teel teha,» itsitab Jüri. Loomulikult kasutasid poisid iroonilis-isamaalise heliteose loomisel katkendeid eeposest, taies lõppes aga hoopis lüürilise lauluga vete voolamisest ja koltunud keedest sarapuudes. «Meile endale hirmsasti meeldis ja kui sai sõpradega peeti joodud, lasime seda teistelegi ette,» räägib Jüri. «Ja vahel käisid meil ka pruudid külas, võtsime nendegi hääli peale,» lisab Mihkel. «Aga me lindistasime veel igasuguseid lollusi, mida hiljem kasutasime. Näiteks sai populaarseks debiilsuseks «Hiinamukatšulla» – muud seal polnudki, kui Mihkel mängis plokkflööti, mina tagusin kidrapõhja peal trummi ning lõppes sõnadega «a ja idu, šagaju po Moskve»,» selgitab Jüri.

1974. aastaks, mil Kuldne Trio kokku tuli, olid Mihkel ja Jüri uue aasta pidudel koduteatris mõned korrad esinenud. Sama aasta 8. märtsil oli noorte vanemal kolleegil Lembit Mägedil haltuuraesinemine. Mägedi ei saanud aga minna ning ütles, et poisid, tehke ära – teete paar lugu ja kõik on korras. Tandem võttis ettepanekut tõsiselt, ja õigesti tegid, sest sellel naistepäevapeol viibisid tähtsad Pärnu rajooni kultuurijuhid. «Üllataval kombel läksime oma kuue looga kohutavalt hästi peale,» konstateerib Jüri, «tekkisid igasugused pakkumised.»

Duett Hõbedased Kaksikud kasvas aga peatselt üle Kuldseks Trioks, sest kahest mehest – üks plokkflöödil, teine kitarril – jäi väheseks.

Kaksikud jõudsid publikut naerutada pool aastat, kui nendega liitus Nõukogude armeest tulnud Fixist tuntud viiuldaja Vello Toomemets. 1975. aastal korraldas Pärnu Tarbijate Kooperatiiv suure laada ning trio astus autokastis üles 10 looga 4 korda päevas. Kuulsus muudkui levis, ja kui estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel Pärnusse telesaate salvestusele saabus, said ka Kuldse Trio mehed end tõeliste artistidena tunda. Üle-eestiline kuulsus oligi käes.

Jüri nendib kahjutundega, et paljud trio teleesinemised pole alles. Filmi- ja eriti videolint oli ju krooniline defitsiit, mistõttu mitu head klippi on läinud looja karja. «Kahju jah, aga ega’s keegi teadnud, et me kolmkümmend aastat seda tegema hakkame...»

Siiani populaarne kurgimüügistseen («Kurgid sulle, raha mulle...») saatest «Kitsas king» võeti ühel Tallinna turul linti 80. aastate keskel. «Oli meeletult külm, ligi 30 kraadi, ning turul polnud üldse rahvast. Letid tühjad. Panime oma papitükid laua peale, kurgid ja asjad, ja kogu asi võeti linti ühe hooga. Mitte kordagi ei tehtud stoppi ja nii see jäigi – muidu oleks kaamera kinni külmunud.»

«Mingi mutike jalutas mööda ja kui teadja pilguga klippi vaadata, siis näeb ka teda,» osundab Mihkel. «Tuli mööda ja nägi letil mulaa˛banaane: «Razve eti nastojaštšije?» (vene k. «On need tõesti ehtsad?» – toim.).

Miks kolmas liige bändis mitu korda vahetunud on – raske öelda, kinnitavad mehed. «Võimalik, et moodustame kahekesi liiga ühtse aura,» mõtiskleb Mihkel. «Aga rääkides nagu kommunist kommunistiga – siis... Vello Toomemetsaga tekkisid lahkhelid vaimsel tasandil. Ja ta mängis paralleelselt Fixis ning koliski lõpuks Tartusse. Fix oligi ta idée fixe»,» kinnitab tandem.

Õnneks vabanes siis värskelt vanglast Mati Murumaa. «Ta viskas Pärnus kividega aknaid sisse, ja just oli välja tulnud uus seadus, mille järgi väikese huligaansuse eest anti suur karistus. Istus neli aastat punktist punktini ära, ja seda 36rublase kahju pärast!» hüüatab Jüri.

Matile meeldis pullitegemine väga, aga äkitselt tekkis temas hoopis karate-, jooga- ja religioonihuvi ning salaplaan Eestist Ameerikasse minna. «Pisikeste kompleksidega oleme ju kõik,» möönab Mihkel. Toomemets tulnud siis triosse mõneks ajaks tagasi.

«Ja Oja Pets – tema on selline rahutu hing, ei püsi paigal. Algul mõtleb suure hooga asju välja, vahutab ja räägib, oh jumal, mis kõik tuleb, aga läheb mingi aeg mööda ja ta jahtub maha. Trio värk on ju ikkagi töö, päris nii pole, et iga päev on tants, trall ja tagaajamine...» ohkab Mihkel.

Sepo Seeman on vastu pidanud kõige kauem – kaheksa aastat. «Ta on rahulik noor inimene. Kui aega saab, teeb meiega jõudsalt, aga kui tal on muud tähtsad üritused, ei tee.»

Soojusega meenutab tandem oma esimest suuremat tuuri Siberisse, kaasas omaaegsed Balti kuulsused Jaak Joala ja Radar, Magnetic Band, Apelsin ja Fix. Lisaks veel paar Läti bändi ning Muslim Magomajev.

«Olime Venemaal kõvad mehed,» räägib Jüri. «Staadionikontsertidele kogunes ikka oma 22 000 inimest. Kui meie tegime staadionil enne esinemist Willisega autiiru, siis superstaar Jaak Joala, kes kontserdi lõpetas, saabus lava taha salateid pidi musta Volgaga. Vahel poleks ühest linnast teise pikkade ülelendude tõttu jõudnud, ja päästis meid alati kes – ikka Jaak Joala! Läks kuhugi kellegi juurde, ütles, et olgu olemas ning anti – naksti! – erilennuk.»

Vlassov ütleb kahetsusega, et ega Siberit enda jaoks avastada polnud võimalik, sest: «Tuled lennuki pealt välja, vaatad – kurat – jälle samas linnas! Kõik nagu üksteiselt kopeeritud!»

Austajannasid – neid oli aga meestel jalaga segada. «No kuule, Venemaal oli naistega väga lihtne,» õpetab Jüri. «Seal helistatakse sulle lihtsalt hotellituppa ning seisadki paratamatuse ees... Vahel tulid lausa ise külla – pikka juttu seal polnud. Teed lihtsalt silma ja – selge!»

Mihkel täpsustab: «Esinevale Jürile hakkas üks naine lausa saalist silma tegema. Noh, ikka tekib ju tavaliselt kellegagi saalist silmside, mitte halvas mõttes. Aga vene naised olid flirtimises meie omadest kõvasti ees. Hotellid olid aga igasuguste tädikestega väga hästi turvatud, isegi peeglid olid korrusevanematele välja pandud, et kogu koridori näha. No nii raske oli kedagi kõrvalisi teid pidi sisse tuua, et jube! Pärast kontserti tuppa jõudes oli see naisterahvas juba kenasti ees! Ilmselt lokkas korruptsioon, kurat seda teab. Kenasti sees ja ei mingit probleemi!»

Ikka riides või? «Riides, ikka riides... Miks ta riieteta pidi olema? Siis veel oli riides, nii palju kui mina mäletan,» kõhistab Mihkel naeru.

«Gunnar Grapsil oli küll iga päev eri naine, seda tean kohe kindlalt. Meil oli natuke vähem, me ei olnud nii populaarsed. Kuid ikka kutsuti. Toredad naised olid, midagi polnud viga, abielunaised muuseas isegi. Aga millegipärast läksime juttu ajades alati poliitilistele teemadele. Küsisid alati, et miks te seal Eestis fašistid olete, meie hakkasime ennast kaitsma ning läksimegi nigu raksu. Vahel ei läinud ka.»

Kui tuuri algul oli Kuldne Trio plakatitel nurgas väikeses kirjas, siis lõpuks meetriste tähtedega peaesinejana: šou-gruppa Zolotoje Trio! Neljast loost olid venekeelsed vaid kaks – «Zakanapatila» ja «Kušat ja hotšu». «Viimane oli täielik kaif, sest paljudes Venemaa poodides oli müügil vaid seanahka,» meenutab Jüri. Mihkel kostab seepeale, et kohalikel külas käies naeratas aga nii mõnelgi pool külmkapist näkku doktorivorst. «Seepigi polnud, meie ärimehed Grapsi pundist või kust, lasid Tallinnast seepi saata. Jube hea äri oli, must pesuseep läks kolme rublaga! Kesktelevisiooni «Kutsuva tulukese» saates aga lavastati «Kušat ja hotšu» nii välja, et istusime nagu kõrtsilauas – kunstviinamarjade taustal –, just nagu tahame süüa, aga kelner ei too.»

Mihkli sõnul oli nende viimane Venemaa-reis aga lausa müstika valda kuuluv. Pärnu KEKi mehed käisid veel 1991. aastalgi idapiiri taga koos soomlaste ja türklastega sõjaväelinnakuid ehitamas.

«Meile tuli järele mõnus buss, kadunud Margus Turu võttis viinad kaasa. Juba Tartus hakkas buss tasapisi streikima ja kui jõudsime Pihkva taha, läks lõplikult nässu. Väljas peaaegu 30 kraadi külma... Jube! Jumal tänatud, et Turul viinad kaasas olid,» ei suuda Mihkel enam kokkugi arvutada, mitu tundi asendusbussi oodati. «Oja Pets läks lõbusa peaga välja ja hakkas lumega hambaid pesema ja puhastama. Moraal ei langenud kellelgi. Kohapeale jõudes olime aga hämmingus sellest va viinahullusest... See oli seal ikka nii kuramuse number üks, et... Voolas, ja ojadena. Kes tahtis, võis iga päev pöördes olla. Aga noh, esinema pidi ju ka, palju sa siis jõuad... Kui koju jõudsime, oli rõõmu kui palju, et elusalt punuma saime.»

Viimasel aastakümnel peetud kontsertreisidest meenub Mihklile aga tuur, millel lõi kaasa Tõstamaa afroeestlane. «Mismoodi Jüri ja Sepo hakkasid teda vaatama – et kuramus, tal on vist jalad haiged. Suvine aeg, aga jalgadele on pidevalt mingid mähkmed peale mässitud. Või on ta äkki invaliid... Aga tal, vaesel mehel, oli hoopis külm! Kummaline härra oli. Nõudis Margus Turu käest enne iga esinemist pooleliitrist pudelit viskit. Julgustuseks, et laval olla. Muidu vahva ja lahke sell, polnud häda midagi!»

Juuni algul (4. juunil) asutab Kuldne Trio end järjekordsele, seekord 30. juubelile pühendatud suvetuurile. «Pakume 20 kontserdil sõna otseses mõttes estraadi ja nalja. Arvan, et meil on laval parimad tegijad,» sõnab Jüri Vlassov, pidades silmas lisaks triole Jan Uuspõldu, Peeter Ojat ja Andrus Vaarikut.

«Kindlasti saab palju nalja,» lubab ka Mihkel. «Nii me ise – tegijad – kui ka rahvas. Sisulisi proove oleme teinud vähe, aga eks seal ole palju ka improvisatsiooni peal. Püüame endast kõikidel kontsertidel sada protsenti anda, aga ikka on nii, et läbimängu pikkus võib erineda.»

Küsimusele, millist laulu kõige suurem menu võib oodata, ei kahtle mehed hetkekski: «Kaalujälgija». Hiljutisel Elmari raadio uuringul saavutas see kuulajate hulgas enim hääli. «Uus ja särtsakas lugu, eks need vanad hakka pikapeale väsima,» arvab Mihkel.

Muusikat pakuvad ka ansambel Kala, Poiskõsõ ja õed Gänzmaruulid.