Inimesed

Põltsamaa marmelaadimeistrid katsid kosmonautide toidulaua 

Allar Viivik, 27. mai 2004 00:00
Samal aastal, kui Gagarin tegi inimkonna esimese kosmoselennu, pani Põltsamaa põllumajanduskombinaat tööle NSVL esimese tuubiliini, mille marmelaadid ja ekstrakt Kosmos said paugupealt kuulsaks. Kui põltsamaalaste kuulsus juba Moskvasse ulatus, saadeti sealt kosmoseteemaline eritellimus.

«Kui ma 1962. aastal ETKVL Põllumajanduskombinaadi konservitsehhi tööle tulin, oli Ungari tuubiliin täpselt aasta vana,” meenutab toonane tehnoloog Ellen Sibul. Sama hästi on tal meeles tuubi pakitud marmelaad, tarretis ja joogiekstrakt Kosmos. Ekstrakt sai nime kosmosereiside järgi, kuigi teda ennast kunagi orbiidile ei saadetud.

Tuubidesse ei pakitud mitte ainult magusat kraami. «Tegime ka Jahimehe kastet, lihatoitude lisandit marinaadis, see levis üle Liidu,” tunneb Sibul veel praegugi uhkust. Samuti aeti tuubidesse maksapasteeti ja delikatesspasteeti, sinepit ning üksvahe isegi mett.

Enamiku kuuekümnendate retseptidest mõtles välja kombinaadi toonane peatehnoloog Irene Leitväli. «Tema siis katsetas, mida ja kui palju kuhugi panna,” meenutab Sibul. Näiteks legendaarse Kosmose sisu oli tegelikult väga lihtne. Kokku segati jõhvikamahl, punasesõstramahl ja suhkur, lisati veidi sidrunhapet ning kõikide lemmik oligi valmis.

Alumiiniumplekist tuubid valmistati Orto Valga tsehhis. Vajalikud marjad koguti varumiskontorite kaudu, vaid must sõstar kasvas oma aiandis. Liha toodi Põltsamaa meistritele Võhma lihakombinaadist.

«Orbitaaltoit Moskvale olgu olla!”

Eestlaste imetooted said ruttu üle Liidu kuulsaks. NSVLi ainsa tuubiliini marmelaade ja pasteete imetleti, maitsti ja kiideti kõikvõimalikel näitustel ning väljapanekutel. Põltsamaale vooris külalisi, üks tähtsam kui teine. 1965. aastal, kui tuubitooted olid Moskvas väljas järjekordsel rahvamajandussaavutuste näitusel, käis kombinaadis ka toonane NSVL Ülemnõukogu juht Anastass Mikojan.

Rahvamajandusnäitusel käisid ka VNIIKORI ehk üleliidulise teaduslike uuringute instituudi teadlased. «Nad nuputasid parasjagu, kuidas Nõukogude kosmonaute orbiidil toita,” räägib 1968. aastal Põltsamaal mehaanikuna tööd alustanud Väino Linnuste. «Probleem oli selles, et venelased ei osanud toitu steriliseerida.”

Kuivõrd ameeriklased hingasid oma Apollo-programmiga Moskvale kuklasse, anti Moskvast 1967. aastal eestlastele käsk: «Orbitaaltoit Moskvale olgu olla! Teil on korralik tuubiliin ja targad pead!”

Põltsamaal hakati nuputama, mida kosmosemeestele eineks pakkuda. Moskva jättis tootjatele üllatavalt vabad käed. «Ainult kolm retsepti – hartšoo, kapsasupp ja borš – tulid sealt. Ülejäänud pakkusime välja meie,” räägib Väino Linnuste.

Kosmonautide toidu esimese proovipartiini jõuti 1967. aastal. Partii kokkusegamist ning tuubiajamist vaatama sõitnud üleliidulised kontrollid jäid alguses jahmatusest keeletuks – nende meelest pidi kõik kosmonautikasse puutuv asuma kolmekordse okastraataia taga automaaturite valve all, mida aga Põltsamaal polnud.

Keedetud ja segatud kontsentraatidega jäi Moskva rahule. Orbitaaltoidu tootmine algas juba järgmisel aastal

Kosmonaudid nõudsid rummiga pasteeti

Kõiki Vene kosmoselende ümbritses tihe saladuseloor. Põltsamaal aga nähti sellest loorist läbi.

«Järjekordne tuubipartii telliti meilt umbes kaks kuud enne lendu,” seletab Linnuste. «Selle järgi sai umbkaudu arvestada, millel keegi jälle üles lennutatakse.”

Lisaks suppidele võtsid kosmonaudid 200grammistes plekktuubides kaasa igasugust toitu: maksapasteeti, linnuliha- ja loomalihapüreed, karusmarja- ja mustasõstramahla viljalihaga, pohlamahla, kohupiimakreemi. «Ajasime tuubidesse isegi jahvatatud kohvi piimapulbiga ning kakaopulbri,” mäletab Linnuste.

Kosmonautide eriline lemmik oli delikatesspasteet, sest see sisaldas loomaaju. Moskva juhtivad arstid olid just tõestanud, et ülekoormuses ning kaaluta olekus kaob inimese ajust fosfor. Loomaaju pidi fosforipuudust korvama. Selle pasteediga juhtus ka eriline lugu.

«Esimesele proovipartiile panime sisse sortsu rummi ja konjakit. Kosmonautidele olevat see väga maitsenud ja meeldinud,” räägib Linnuste. «Aga siis tuli kellelegi kuskil meelde, et orbiidil ei tohi olla tilkagi alkoholi, ja pasteedist kästi rumm ja konjak välja jätta. Alles siis, kui kosmonaudid hakkasid nurisema, et kus on hea rummiga pasteet, saime uue käsu. Pooljumala seisu tõusnud kangelaste maitsele tuli Moskval järele anda.”

Maiste marmelaadide ja Kosmose tegemine käis Põltsamaal aastani 1992. Pärast seda üritas Felix korraks marmelaaditootmisele uuesti jalgu alla saada, kuid loobus. Praegu pannakse Põltsamaal tuubidesse veel vaid sinepit.

Mida meenutab sõnadepaar «Põltsamaa marmelaad”?

ETV ajakirjanik Kaileen Mägi: «Minu tädi ja tädimees elasid Põltsamaal, suvitasin lapsena seal. Kuulsas põllumajanduskombinaadis ma siiski ei käinud. Kuid kohalikus poes oli suures tuubis marmelaad ning veidi väiksem Kosmos alati müügil. Loomulikult olid need minu lemmikud. Ostsin mõnel päeval maiustamiseks isegi kaks tuubi marmelaadi.

Kosmose kontsentraadist sai segada väga häid lastejooke, mis maitsesid peaaegu nagu päris limonaad. Et segu rohkem limonaadi moodi oleks, ostis tädi sifoonpudeli, mis tegi kihisevat jooki.

Loomulikult tõstis minu enesetunnet, et samasuguseid tuubitoite sõid kosmonaudid. Kujutasime lastega endale elavalt ette, kuidas mehed tuhandete kilomeetrite kõrgusel Põltsamaa toodetest kõhu täis saavad.”

Mannekeen Helle Juksar: «Mannekeeni- ja modellitööle vaatamata sõin Põltsamaa tuubimarmelaade suure isuga. Need olid hiigla head. Tuub oli alati käeulatuses, kui maiustamise isu tuli. Kaaluprobleeme mul polnud, sest tegin kõvasti sportvõimlemist. Kõik kalorid, mis sisse sõin, põletasin treeningutel ja võistlustel ära.

Joogisõbrad lahjendasid marmelaadide ja Kosmosega viina. Sellega olid oma probleemid, sest marmelaadi pidi viina sisse pigistama parasjagu. Kui doseerisid üle, siis sai segust hoopis sült. Ega tegelikult polnud 60.–70ndatel erilist viinakultust, rohkem tarvitati muid jooke, kõva sõna oli šampanja.

Muidugi tõstis kõikide eneseuhkust, et Eesti tooteid sõid kosmonaudid. Mõtlesime, et jube kihvt, nad saavad toidu otse tuubist kätte, ei pea seda kosmoselaevas kaaluta olekus taga ajama.”

Kosmos hambapasta asendajana

Paljud 70.–80ndate lapseealised meenutavad Põltsamaa tuubitoodangut kui tollaste suvelaagrite firmarooga.

«Selle peale kulus enamik pioneeri- või spordilaagrisse kaasa antud taskurahast,” räägib Katrin. «Ma ostsin iga päev kohalikust kauplusest paki küpsiseid ja tuubi või kaks Kosmost, mis maksis 19 kopikat. Otse loomulikult käis sinna juurde pudel limonaadi Valge Klaar, Tarhun või Baikal.”

Marmelaadide ning Kosmose kontsentraadiga sai pioneerilaagrites ka hästi pasteerida. Tavaliselt pigistati öösel magajate nägudele hambapastat. «Aga näiteks 1984. aastal Valgemetsa laagris ajas asja ära ka Kosmos,» mäletab Triin.

Plekktuubi sai kasutada käsitöötunnis

Koolilapsed leidsid tühjadele plekktuubidele väga nutika kasutuse: pehmele plekile tekitati terava esemega pilte. Enne seda tuli tuub lõhki lõigata ning ära siluda. Seejärel joonistati pleki hõbedasele poolele kääride või mõne muu terava asjaga pildi piirjooned. Oligi käsitöötund odavalt ja kasulikult sisustatud!

Tuubivärvid kosmonautidele ohtlikud

Moskva asjameestele ei meeldinud, et kosmonautide toidutuubidel ilutses eestikeelne kiri: Põltsamaa põllumajanduskombinaat.

«Mehed on üleval niikuinii stressis. Ja siis peavad veerima veel saksa tähti!” oli süüdistus.

Moskvalased käskisid tuubid valgeks jätta. Korralikku tuubivärvi sai osta Austriast. NSV Liidul aga nappis valuutat. Värviti siis oma värvidega, mis aga hakkasid orbiidil tuubi pigistades murenema, nii et kosmonaudid tõmbasid lendavaid värvitükke endale hingekõrri. Et kosmonaudid ära ei lämbuks, hakati ülevärvitud tuube pakkima kilesse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee