JOOVAD VIINA KULTUURSELT: Vasakult Andres Mähar, Indrek Taalmaa, Alari Põldoja, Jaan Willem Sibul ja Helen Hansberg.Foto: Aldo Luud
Aigi Viira 15. mai 2004 00:00
«Viinaklubis on kõik äärmiselt vabatahtlik. Kõige tähtsamal kohal on klubis aga hea, kristallselge, jääkülm, puhta maitsega viin!» teatab vanemuislaste viinaklubi üks asutajaliikmeid, näitleja Indrek Taalmaa. Miks viinaklubi – kas lihtviisiline viinavõtt või vastandus siinsetele veinivaimustuses kadakasakstele?

«Me ei propageeri viinavõtmist! Me propageerime häid kombeid, intelligentsust ja kultuurselt veedetud vaba aega!» kinnitab viinaklubi president, Vanemuise näitleja Riho Kütsar. «Eesti on täis igasuguseid õlle-, viski- ja veiniklubisid, aga kuulda pole olnud ühestki viinaklubist (samadel põhimõtetel tegutseb ka Tallinnas Liviko viinakeldri müüride vahel ellukutsutud klubi R13 Vennaskond, kes koguneb igal 13. kuupäevale langenud reedel ja siis kultuurselt vaid Viru Valget joob – toim.). Ja et meie seltskonda kuuluvad sõbralikud ja muhedad sellid, siis otsustasime anda oma koosviibimistele organiseeritud vormi ja nimetasime selle viinaklubiks.» Teised asutajaliikmed, näitlejad Indrek Taalmaa ja Andres Mähar, solist Jaan Willem Sibul ning kooriartist Alari Põldoja, muhelevad.

Veinikummardamine on eestlasele võlts värk

«Teatriinimesed on kui arstidki alkoholismi riskigrupp. Et maandad stressi ja siis on meel ikkagi mõru,» räägib Jaan Willem. «Nüüd, alati pärast klubis istumist, lähen sügava rahuloluga koju. Mul on järgmine päev rõõmus olla ja hing hõiskab sees.»

Lihtlabased pummeldajad need mehed pole. «Sellist asja, et kes rohkem kannab, meil ei ole. See on joodikute rida,» sõnab Riho. «Meil teab iga mees oma mõõtu ja jääb selle juures väärikaks. Sisemine joon on meil paigas.»

Indrek: «Üldiselt joob enamik klubist viina, jääkülma ja kristallpuhtana ning hea sakummiga. Võtad sügavkülmast härmas pudeli. Valad – viin venib mõnusalt. Pits tõmbub härma, sõrmed kleepuvad pitsi külge, tõstad suu juurde, lased selle poolpaksu viina endale kurku ja tunned seda külma tunnet, mis läheb kõhtu. Ja peatselt muutub sees soojaks ja mõnusaks.»

Viinal ja viinal pole vahet. Eesti omad – head, veneskid – head. Ning kui kellelegi klubilistest peaks istuma viinakokteil, siis seda pahaks ei panda. Ainult salaviin ei tule selle seltskonna jaoks kõne allagi.

Kuid veini kummardamine on viina-klubiliste meelest võlts värk.

Riho: «Iga terve eesti mees, kes teeb päeval rasket tööd, võtab eluterve pitsi külma valget viina söögi alla. Selles pole midagi halba. Avalikkuse silmis on viinal kui joogil halb imago. Nõuka ajal oli kehv imago ka veinil, nüüd on aga vein väärikas ja intelligentne. Väidame, et ka viina imago peaks väärikaks jääma.»

Indrek: «Veinide puhul see teadmiste hulk ja kultuur, kus kasvanud viinamari ja kui kaua, ja see mekkimine, mekitamine, mökutamine...»

Riho: «...on viinaklubi arvates üle pakutud.»

Jaan Willem: «Veini joomine on kui kadakasakslus. Kõik joovad äkki veini! Tahavad näida eurooplastena. Ei suuda olla tõeline eesti mees või naine, ikka peab ahvima.»

Riho: «Matsivärk. Kadakavärk. Meil ju ei kasva viinamarjad, me ei ole veinirahvas. Midagi pole teha.»

Eesmärk – juua alkoholi kultuurselt ja kasinalt

Samas pole klubilastele muud joogid, kas või õlu ja vein, sugugi mitte keelatud. Igaüks teeb, mis heaks arvab. Sisemise hoiaku järgi muidugi. Aga – kui üks klubi liige näeb teist tarvitamas mingit muud jooki, on tal õigus teha grimass.

Riho: «Sõbralik tögamine on alati lubatud.»

Andres: «Viinaklubi liige ei solvu, kui teine klubi liige teda sõbralikult tögab.»

Riho: «Me ei kaldu äärmustesse, täiesti reguleeritud käitumisnorme ei ole.»

Indrek: «See ei tähenda, et me kõike, ka põhikirjapunkte, läbi arutanud pole. Oleme kõnelnud nii seksuaalvähemustest kui ka rassismist – kõik on läbi nämmutatud. Loomulikult viinaklaasi taga.»

Andres: «Ülim eesmärk – et sellest tekiks lähima paari aasta jooksul valitsev liikumine Euroopas.»

Riho: «Kutsume üles inimesi tarvitama alkoholi kultuurselt, olles selle juures sõbralik ja muhe...»

Indrek: «...ja kasin!»

Tänaseks on viinaklubisse muhedate ja kasinate sekka vastu võetud näitlejad Aivar Tommingas, Tambet Tuisk ja Katrin Pärn, muusik Indrek Kalda ning kooriartist Helen Hansberg. Soovijaid olla palju ja igameest sinna ei lasta.

Andres: «Ja joodikuid meie klubisse ei võeta!»

Kes olid need, keda joodik-olemise pärast klubisse vastu ei võetud, härrasmehed ei avalda. Õnnelik vastuvõetu Tommingas muheleb ja teatab: «Väga mõnus kampaania. Olen väga rahul, et peeti võimalikuks minu tagasihoidlik isik klubisse võtta.»

Keeldudega ei saavuta midagi

Muide, sel kujul kui viinaklubi, pole vanemuislased varem ühingutesse organiseerunud. Kui just Vanemuise Selts välja arvata.

Andres: «Seoses klubi koos-olekutega: kui on seltskonnas sõber viin, siis on meil alati ka korralik laud. Ei ole lihtsalt sedasi, et istume paku peal ja võtame kärakat.»

Indrek: «Meil võetakse viina. Hea sakummiga.»

Riho: «Oo, jumal! Indrek on meil vana kulinaar, tema tunneb seda ala väga hästi. Meil oli just väljasõiduistung. Mul oli maakodus vaja kümme ruumi puid ära saagida. Puud said tipp-topp saetud, isegi lõhutud. Pärast tegime sauna, istusime koos, olime sõbralikud ja muhedad. Indrek tegi ta ülimaitsvat šašlõkki. Kõik sõid ja kiitsid.»

Indrek: «Ja Jaan Willem tõi kaasa erinevaid heeringaid...»

Jaan Willem: «...oliividega pikitult.»

Ehkki viinaklubilased helendavad tolerantsusest, on ühiskonnas siiski võnkeid, millega nad leppida ei kavatse. Kampaaniad suitsetamise ja alkoholi keelustamisest teevad neil hinge haigeks. «Keeldudega ei saavuta midagi,» kinnitab Riho. «Klubi laiemaks eesmärgiks on vaikse tegevusega süvendada ühiskonnas hoiakut, et igal inimesel on oma valik, kas on karske, suitsetab või tarvitab alkoholi – seda kõike aga kultuurselt tehes.»

Otsus olgu igaühe enda teha. Sest, nagu ütleb Jaan Willem: «Lapsi ja loomi dresseeritakse stiilis, et kui paha teed, saad karistada. Aga intelligentsed mehed-naised – nende puhul keeldudega ei saa. See pole ju sünnis.»